nägu sodiks lapsikus tulevahetuses; teine hukkus trapetsilt alla kukkudes. Ka House’iga juhtus õnnetus, kui ta kukkus köielt ja lõi pea ära. Ta ei paranenudki sellest kunagi täielikult. Kuna ta ei suutnud teiste üle enam füüsiliselt domineerida, õppis ta seda tegema psühholoogiliselt. „Mul oli kombeks poisse üksteise vastu üles ässitada,” ütles ta oma biograafile, „et näha, mida nad peale hakkavad, ja püüdsin nad siis jälle maha rahustada.”71
Temast sai meisterlik inimesetundja. Peaaegu igaüks, kes temaga kohtus, pidas teda kohe sümpaatseks ja sõbralikuks. „Lähim sõber,” ütles ühe tema vaenlase poeg, „isegi kui ta kipub sulle kõri kallale.”72 House armastas võimu ja poliitikat, eriti kui sai toimetada telgitagustes. Pariisis nimetas Baker teda, vaid pooleldi imetlevalt, „väikeseks oksakohaks, läbi mille peab mahtuma palju suuri sündmusi”.73 Ta andis harva intervjuusid ega võtnud peaaegu kunagi vastu ameteid. Sellega andis ta kõigile palju kõneainet. Tihti sõnas ta, et soovib vaid kasu tuua. Kuid oma päevikus märkis House hoolikalt üles kõik võimsad ja pealetükkivad isikud, kes võtsid end järjekorda, et temaga kohtuda. Ta talletas samuti iga ükskõik kui ülepakutud komplimendi.74
Ta oli demokraat nagu enamik valgetest lõunaosariiklastest, kuid asus partei liberaalsel, progressiivsel poolel. Kui Wilson läks poliitikasse, siis tundis House, kes oli juba Texase poliitikas tegija, et temaga võib koos töötada. Need kaks meest kohtusid esimest korda 1911. aastal, kui Wilson valmistus presidendiks kandideerima. „Juba algusest peale oli meie side lähedane,” meenutas House aastaid hiljem, kui sõprus oli parandamatult katkenud, „peaaegu päris algusest saati võnkusid meie meeled samal sagedusel.”75 Ta osutas Wilsonile vankumatut lojaalsust, mida viimane vajas, ja Wilson andis talle võimu. Kui Wilsoni esimene naine suri, siis hakkas Wilson veelgi enam House’ist sõltuma. „Te olete ainus isik, kellega ma saan kõigest vestelda,” kirjutas ta 1915. aastal. „On mõned, kellele ma saan ütelda üht, ja need, kellele teist asja, kuid teie olete ainus, kellele ma saan kõike südamelt ära puistata.”76 Kui lavale ilmus teine pr Wilson, hoidis see Wilsonil armukadedalt silma peal.
Kui vallandus sõda, siis saatis Wilson House’i Euroopa pealinnadesse tulutu püüdega võitlus peatada; kui sõda lõppes, saatis ta House’i kiiresti Pariisi vaherahu tingimustes kokku leppima. „Ma ei anna teile juhtnööre,” ütles Wilson, „kuna ma tunnen, et te teate, mida teha.”77 House nõustus kogu südamest, et Wilsoni uus diplomaatia on parim lootus kogu maailmale. Ta arvas, et Rahvasteliit on suurepärane idee. Ta uskus samuti, et saab Wilsonist paremini hakkama nende ühiste eesmärkide saavutamisel. Seal, kus president oli liiga idealistlik, liiga dogmaatiline, oli tema, House, putitaja, kes noogutas vajaduse korral pead, kehitas õlgu, muutis rõhuasetust, lubas midagi ühele ja siis teisele, siludes erinevusi ja lükates asju tagant. Ta tegelikult ei tahtnudki, et Wilson tuleks rahukonverentsile. Oma päevikus loetles see lojaalne ametnik järgmise kuue kuu jooksul metoodiliselt Wilsoni vigu: tema tujukushoogusid, järjekindlusetust, kohmakust läbirääkimistel ja mõistuse jäikust.78
Clemenceaule meeldis House väga, osalt seepärast, et ta lahutas Clemenceau meelt, aga ka seepärast, et House näis mõistvat Prantsusmaa muresid.79 „Teiega mul asjad edenevad,” ütles Clemenceau talle, „te olete praktilise meelelaadiga. Ma mõistan teid, kuid Wilsoniga rääkimine on sama mis vestlus Jeesus Kristusega!”80 Lloyd George oli jahedam: House „nägi selgemini kui enamik mehi – ja isegi naisi – madala mere põhja, mida võib leida siin ja seal suurimates ookeanides ja suurimates meestes”.81 Ta oli Lloyd George’i arvates võluv mees, kuid küllaltki piiratud – „sisuliselt müügimees ja mitte tootja”. House oleks olnud hea suursaadik, kuid mitte kunagi välisminister. „See räägib tema kasuks,” lõpetas Lloyd George leebelt, „et ta polnud kaugeltki nii kaval, kui ta ise arvas.” House ei kannatanud Lloyd George’i, „pahandusetegijat, kelle arvamus muutub kui tuulelipp. Tal puuduvad sügavad teadmised teemadest, millega ta tegeleb.”82 Kuid Lloyd George teadis, kuidas lõppeesmärgil silma peal hoida. House, kes arvas, et iga lahkheli võib lahendada, ei teadnud.83 „Ta on suurepärane lepitaja,” oli Bakeri arvamus, „kuid oma nõrkade kohtadega, kuna ta lepitab … pisilahkhelid põhimõttelisteks.” House oli seda juba teinud vaherahu aruteludel.
Esimene maailmasõda oli alanud vigade roduga ning see lõppes segaduses ja hämmelduses. Liitlased (lisame selle mõiste alla USA kui nende assotsieerunud liikme) ei oodanud võitu, kui see saabus. Austria-Ungari oli 1918. aasta suvel nähtavalt lagunemas, kuid Saksamaa näis ikka veel tugev. Liitlaste juhid kavandasid sõda veel vähemalt aastaks. Oktoobri lõpuks aga hakkasid Saksamaa liitlased ära langema ja palusid vaherahu, Saksa armee voogas tagasi omaenda piiride poole ja Saksamaad vapustasid revolutsioonipuhangud. Vaherahu Saksamaaga, mis oli neist kõigist tähtsaim ja lõpuks ka kõige vasturääkivam, sõlmisid kolmepoolsete läbirääkimiste teel uus Saksa valitsus Berliinis, liitlaste sõjanõukogu Pariisis ja Wilson Washingtonis. House kui Wilsoni isiklik esindaja oli nende seas võtmelüli. Sakslased arvestasid, et nende parim võimalus saavutada mõõdukad rahutingimused oli anda end Wilsoni armu alla, ja palusid vaherahu 14 punkti alusel. Wilson, kes püüdis saada vastupunnivaid Euroopa liitlasi oma põhimõtteid aktsepteerima, nõustus, kirjutades selle kohta mitu märgukirja.
Eurooplasi pani see nördima. Veelgi enam, nad polnud kunagi olnud valmis 14 punkti muudatusteta vastu võtma. Prantslased tahtsid olla kindlad, et nad saavad kompensatsiooni suure kahju eest, mida Saksa invasioon nende riigile oli põhjustanud. Britid ei saanud nõustuda meresõiduvabaduse teesiga, kuna see oleks takistanud neil rakendada mereblokaadi relvana vaenlaste vastu. Lõplike arutelude käigus Pariisis nõustus House liitlaste reservatsioonidega ja seetõttu muudeti 14 punkti, et võimaldada reparatsioone Saksamaalt ja meresõiduvabaduse arutelu rahukonverentsil. Peale selle tegid vaherahu sõjalised tingimused, mis nõudsid mitte ainult Saksa vägede väljaviimist Prantsuse ja Belgia territooriumilt, vaid ka lahkumist Saksamaa lääneservalt, suure sammu Saksamaa desarmeerimise poole, mida prantslased kirglikult ihkasid.84
See, kuidas vaherahu tehti, jättis palju ruumi hilisemateks vastastikusteks süüdistusteks. Sakslased võisid ütelda, et nad olid aktsepteerinud vaherahu vaid algse 14 punkti alusel ja et hilisemad rahutingimused polnud seetõttu suures osas legitiimsed. Ning Wilson ja tema toetajad said salakavalaid eurooplasi süüdistada uue diplomaatia puhaste kavatsuste solkimises.
Kui House’il ja Wilsonil oli esimene vestlus Pariisis 14. detsembri 1918 pärastlõunal, olid neil juba tekkinud kahtlused Euroopa kavatsuste suhtes. Kuigi rahukonverents ei pidanud veel paar nädalat ametlikult algama, olid manööverdused juba toimunud. Clemenceau oli juba brittidele välja pakkunud, et nood peaksid välja tulema üldise kokkuleppega rahutingimuste asjus ja et eurooplased, sh itaallased, peaksid kohtuma Londonis kuu algul.85 Ettevaatuse mõttes kindlustas Clemenceau oma tagalat. Ta käis House’il haigevoodis külas ja kinnitas talle, et Londoni kohtumisel pole mingisugust tähtsust. Ta ise läheb sinna vaid lootuses, et see aitab Lloyd George’il eelseisvatel üldvalimistel võita.86 Osutus, et lahkhelid Itaalia territoriaalsete nõudmiste pärast Aadria mere piirkonnas ning Suurbritannia ja Prantsusmaa jagelemine Osmani impeeriumi jagamise üle ei lasknud ühist Euroopa lähenemist saavutada. Kõik kolm Euroopa riiki kõhklesid ka seetõttu, et ei soovinud jätta Wilsonile muljet, nagu püüaksid nad asju enne tema saabumist korda seada.
House, kes jagas Wilsoni arvamust, et USA peaks olema rahuarbiiter, uskus ilma erilise tõenduseta, et Clemenceau on tõenäoliselt mõistlikum kui Lloyd George. Seepärast kohtus Wilson esmalt Clemenceauga. See karastunud ja kaval riigimees kuulas kannatlikult ära, mis Wilsonil oli öelda, sekkudes vaid Rahvasteliidu heakskiiduks. Wilsonile jättis see hea mulje ja House, kes lootis, et Prantsusmaa ja USA moodustavad ühisrinde Suurbritannia vastu, oli väga rahul.87 Wilsonid veetsid jõulud kindral John Pershingiga Ameerika vägede peakorteris Pariisi lähistel ja sõitsid seejärel Londonisse.
Suurbritannias tervitas Wilsonit jälle suur vaimustatud rahvamass, kuid tema ettevalmistavad kõnelused
