tal oli ka enim karta. Mis ka ei juhtuks, Saksamaa jääks ikka idapiirile püsima. Maailmas oleks ikka rohkem sakslasi kui prantslasi. Oli kurjakuulutav, et isegi Prantsusmaal 1919. aastal suveniirina müüdavad sulenoad graveeringuga „Foch” ja „La Victoire” olid valmistatud Saksa tehastes. Prantsusmaa soovis kättemaksu ja kompensatsiooni, kuid üle kõige julgeolekut. Peaminister oli sellest ülimalt teadlik.
Clemenceau oli veendunud, et ainus ohutuse tagatis Prantsusmaale oli sõjaaja alliansi alalhoidmine. Nagu ta ütles saadikute kojale 1918. aasta detsembris: „Selle kolmikkokkuleppe püsimajäämiseks olen ma nõus kõike ohverdama.”144 Rahukonverentsi käigus jäi ta sellele avaldusele truuks, isegi halvimate lahkhelide puhul. „Prantsuse avalikkus ei tohi unustada,” ütles ta oma lähedastele nõunikele, „et ilma Ameerika ja Inglismaata ei suuda Prantsusmaa võib-olla kaua püsida.”145 Nagu ta täheldas Lloyd George’ile, kui kaks meest olid järjekordselt tülis: „Minu poliitika konverentsil, nagu te loodetavasti tunnistate, on üksmeel Suurbritannia ja Ameerikaga.”146
Clemenceau poliitika oli üks asi; veenda Prantsuse reaametnikke seda järgima teine. „Nad on valmis igasugusteks intriigideks ja mahhinatsioonide korraldamiseks,” kaebas Hankey, Briti sekretär konverentsil, „ja neil pole ettekujutust mängureeglitest.”147 Möödunud suursugususe mälestused, veendumus Prantsuse tsivilisatsiooni ülimuslikkuses, anglosaksi õitsengu põlastamine ja Saksamaa kartmine ei teinud prantslastega asjaajamist kergeks. „On tunne,” kirjutas üks Briti ekspert, kui ta külastas Prantsuse okupatsioonivägesid Reinimaal, „et ühe hetkega on kõik viimase 50 aasta jooksul juhtunu minema pühitud; Prantsuse sõdurid on tagasi kohal, kus nad olid monarhia ja revolutsiooni ajal; enesekindlad, heatujulised ja armastusväärsed, nobedad ja tunnevad end täiesti kodus oma ajaloolises ülesandes sakslastele kõrgema tsivilisatsiooni toomisel.”148 Ameeriklasi, nagu ka britte, ärritasid prantslased vahetevahel üliväga. „Põhimine probleem Prantsusmaaga,” kirjutas Ameerika ekspert oma päevikus, „on see, et selles, mis Prantsusmaad puudutab, oli võit täiesti fiktiivne; riik aga püüab toimida nii, nagu oleks see olnud tõeline, ja sunnib end seda ka uskuma.”149 Ameerika ohvitserid sattusid aina kokkupõrgetesse oma Prantsuse kolleegidega ning reamehed laamendasid tänavatel ja kohvikutes.150
Õnnetuseks ei rajanud Clemenceau ise häid isiklikke suhteid kummagi riigi juhiga. Samal ajal kui Wilson ja Lloyd George astusid rahukonverentsi ajal tihti teineteise juurde sisse ning kohtusid lõunaootel või lõunasöögil, eelistas Clemenceau einetada üksi või siis oma nõunike kitsa ringiga. „Sellel on oma halvad küljed,” ütles Lloyd George. „Kui te kohtute seltskondlikel eesmärkidel, võite küsimuse tõstatada. Kui ilmneb, et asi edeneb, võite asja põhjalikult käsile võtta, muidu aga ürituse katki jätta.”151 Clemenceau ei hoolinud kunagi tavalisest seltsielust, isegi parimatel aegadel. 1919. aasta Pariisis hoidis ta oma kahanevat energiat läbirääkimiste jaoks.
Clemenceau oli neist kolmest vanim ja kuigi ta oli oma vanuse kohta tugev, nõudis pinge oma osa. Sammaspool tema kätel oli nii tõsine, et tal tuli selle varjamiseks kindaid kanda. Tal olid ka unehäired.152 Ta ärkas imevara, tihti kell kolm, ja luges seitsmeni; siis valmistas endale lihtsa hommikupudru. Seejärel töötas ta jälle, kuni saabusid massöör ja kehaliste harjutuste treener (harjutuste hulka kuulus ka talle armas vehklemine). Ta veetis hommiku koosolekutel, kuid läks peaaegu alati koju oma tavaliseks keskpäevaeineks, milleks olid keedumunad ja klaas vett; töötas jälle kogu pärastlõuna, sõi piima-leiba õhtusöögiks ja heitis magama kell üheksa. Tema teenrid olid pärit Vendéest ja olnud tema juures aastaid.153 Väga harva jõi ta teed Lloyd George’i korteris Rue Nitot’ tänaval, kus kokk küpsetas tema meelisrooga langues de chat (kassikeeleküpsised).154
Clemenceaule ei meeldinud eriti ei Wilson ega ka Lloyd George. „Me leian ennast,” ütles ta Pariisis liikvele läinud fraasis, „ühelt poolt Jeesus Kristuse ja teiselt poolt Napoleon Bonaparte vahel.”155 Wilson hämmeldas teda: „Ma ei arva, et ta oleks halb inimene, kuid ma pole veel otsustanud, kui palju temas head on!”156 Ta pidas viimast samuti upsakalt pedantseks ja ennast täis peenutsejaks. „Milline võhiklikkus Euroopa suhtes ja kui raske oli temaga teineteisemõistmist leida! Ta uskus, et formuleeringute ja tema 14 punktiga saab kõik ära teha. Jumalale piisas kümnest käsust. Wilson lajatas meile tagasihoidlikult pähe 14 punktiga … tühjalt kõmava teooria 14 käsku!”157
Lloyd George oli huvitavam sedavõrd, kuivõrd see Clemenceaud puudutas, kuid ka keerutavam ja ebausaldusväärsem. Pikkade ja teravate läbirääkimiste käigus Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, kus arutati kontrolli Lähis-Ida üle, sattus Clemenceau raevu Lloyd George’i püüetest nende varasemast kokkuleppest välja vingerdada. Kaks meest jagasid teatud samasuguseid iseloomujooni – mõlemad olid alustanud poliitikas radikaalidena, mõlemad olid hoolimatult tõhusad –, kuid oli ka niisama olulisi erinevusi. Clemenceau oli intellektuaal, Lloyd George polnud. Clemenceau oli ratsionaalne, Lloyd George intuitiivne. Clemenceaul olid 18. sajandi härrasmehe maitsed ja väärtused; Lloyd George kuulus keskklassi.
Clemenceaul oli probleeme ka omaenda kolleegidega, sealhulgas Prantsusmaa presidendiga. „Maailmas on vaid kaks täiesti kasutut asja,” teravmeelitses ta. „Üks on pimesool ja teine on Poincaré!”158 Väike ja nobe Prantsusmaa president oli sebija, ajas seadusetähte taga, oli pedantne, ettevaatlik ja väga katoliiklik. Ta oli vabariiklane, kuid konservatiivne. Clemenceau hakkas teda Dreyfusi afääri kestel põlgama, kui Poincaré seisukohavõttu vältis. „Elav loomake, aher, ebameeldiv ja mitte mehine,” ütles Clemenceau ühele Ameerika sõbrale. „See ettevaatlikkus on teda seni alal hoidnud – mõneti ebameeldiv loom, nagu näete, kellest õnneks on teada vaid üks eksemplar.”159 Clemenceau oli Poincaréd aastaid rünnanud160 ja isegi Poincaré naise kohta kuulujutte levitanud. „Kas soovite pr Poincaréga magada?” tavatses ta hüüda. „Väga hea, sõber, see on korraldatud.”161 Sõja kestel kritiseeriti Clemenceau ajalehes presidenti äärmiselt ebaõiglaselt selle eest, kuidas sõda peeti. Poincaré ütles õigustatult: „Ta teab väga hästi, et ei räägi tõtt, et põhiseadus ei jäta mulle mingeid õigusi.”162
Poincaré vastas samaga. „Hull,” kirjutas ta päevikus. „Vana, segane ja auahne mees.”163 Kuid tähtsates küsimustes jõudsid nad tavaliselt siiski kokkuleppele. Mõlemad jälestasid ja kartsid Saksamaad. Poincaré oli samuti võidelnud lüüasaamispoliitika toetajatega sõja süngeimal perioodil ja oli toonud Clemenceau valitsusse peaministrina, kuna tunnistas viimase tahet Saksamaad lüüa. Lühikesel ajavahemikul oli nende vahel mingi vaherahu. „Raymond, vanapoiss,” oli Clemenceau lausunud enne oma esimest kabinetikoosolekut 1917. aasta novembris, „kas hakkame sõbrustama?” Kuus kuud hiljem kaebles Poincaré kibedalt, et Clemenceau temaga ei konsulteeri.164 Pärast võitu embasid mehed teineteist avalikult Metzis, tagasi vallutatud Lorraine’i provintsi pealinnas, kuid nende suhted jäid pingestatuks. Poincaré oli kriitiline Clemenceau asjaajamise pihta. Vaherahu oli saabunud liiga vara: Prantsuse väed oleksid pidanud sügavamale Saksamaale tungima. Prantslasi koheldi Alsace’is ja Lorraine’is halvasti. Poincaré oli pärit Lorraine’ist ja tal oli seal ikka veel kontaktisikuid, kes hoiatasid teda, et paljud elanikud on saksameelsed ja et Prantsuse võimud käituvad nendega taktitult. Clemenceau ignoreeris Prantsusmaa finantsprobleeme. Ta ajas ka välispoliitika sassi, loovutades liiga palju brittidele ja ameeriklastele ning näidates üles vähe huvi Saksa kolooniate või Lähis-Ida vastu. Poincaré läks marru, kui Clemenceau nõustus, et inglise keelest saab rahukonverentsi ametlik keel koos prantsuse keelega.165 Ta ei suutnud välja kannatada rahva armastust rivaali vastu. „Kõik prantslased usuvad teda kui uut jumalat,” kirjutas ta. „Ja mina, ajakirjandus solvab mind … Minust ei räägita, vaid mind aina solvatakse.”166
Poincaré ja võimsa koloniaalse lobi ehmatuseks ei hoolinud Clemenceau Saksamaa kolooniate omandamisest ega olnud eriti huvitatud Lähis-Idast.167 Tema vähesed lühikesed märkused sõja eesmärkide kohta enne konverentsi
