ning ta teatab liitlastele, et dominioonid ja India soovivad rahukonverentsil eraldi esindust. See oli üks esimestest küsimustest, mille ta tõstatas, kui saabus Pariisi 12. jaanuaril 1919. Ameeriklased ja prantslased olid selles asjas jahedad, kuna nad nägid neis Briti hüpiknukke – ja Briti lisahääli. Kui Lloyd George saavutas vastu tahtmist tehtud pakkumise, et dominioonidel ja Indial võiks kummalgi olla üks delegaat, samuti nagu Siiamil ja Portugalil, siis kutsus see esile vastulause tema impeeriumi kolleegidelt. Pärast kõiki nende ohverdusi, ütlesid nad, oli vastuvõtmatu, et neid käsitletaks väikeriikidena. Tõrkuv Lloyd George veenis Clemenceaud ja Wilsonit lubama Kanadale, Austraaliale, Lõuna-Aafrikale ja Indiale kaht täievolilist esindajat igaühele ja ühe Uus-Meremaale.212213
Brittidele oli impeeriumi uus enesekindlus halb üllatus. „See oli väga ebamugav,” ütles üks diplomaat. „Mida pidi välisministeerium tegema?”214 Lloyd George, kes oli põhimõtteliselt autonoomia poolt, avastas, et reaalsus võib osutuda ebameeldivaks, kui näiteks Hughes deklareeris nõukogus avalikult, et Austraalia võib-olla ei lähegi sõtta järgmine kord, kui Suurbritannia läheb. (See märkus oli hiljem protokollist välja toimetatud, kuid Lõuna-Aafrika tõstatas selle küsimuse uuesti.215) Suurbritannia liitlased vaatasid seda pealt teatud rahuoluga. Neil võib õnnestuda dominioone brittide vastu ära kasutada, mõistsid prantslased meeleheaga, kui asi jõuab Saksa rahutingimuste koostamiseni. House vaatas asju veel kaugemas perspektiivis: eraldi esindus dominioonidele ja Indiale rahukonverentsil ning uutes rahvusvahelistes organites nagu Rahvasteliit ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võib kiirendada Briti impeeriumi lagunemist. Suurbritannia lõpetab seal, kust ta alguse sai, vaid omaenda saartel.216
See oli Briti impeeriumi delegatsioon (ja see nimi iseenesest oli kildkondlike dominioonide võit), mille Lloyd George Pariisi viis. Oma kõvasti üle 400 ametiisiku, erinõuniku, ametniku ja masinakirjutajaga võttis see enda alla viis hotelli Triumfikaare lähedal. Suurim ja sotsiaalne keskus oli Hotel Majestic, enne sõda rikaste brasiilia naiste osturalli meelishotell. Spioonivastase (pigem Prantsuse kui Saksa) meetmena vahetasid Briti võimud välja kogu hotelli Majestic töötajaskonna, isegi kokad, ja sisse toodi uued töötajad Briti hotellidest Kesk-Inglismaalt. Toit muutus viisaka raudteejaama hotelli toidu sarnaseks: puder munade ja peekoniga hommikul, liha ja juurviljad lõunaooteks ja lõunaks ning halb kohv kogu päev. Sellel ohvril polnud mõtet, porisesid Nicolson ja tema kolleegid, kuna kõik nende bürood, täis ametidokumente, olid hotellis Astoria, kus töötajad olid ikka veel prantslased.217
Britid olid maniakaalselt mures julgeoleku pärast. Kirjad toimetas Londonisse ja tagasi eritalitus, vältides Prantsuse postiteenistust. Scotland Yardi detektiivid valvasid hotelli Majestic peaust ja delegatsiooni liikmed pidid kaasas kandma fotodega läbipääsulubasid. Neid kannustati rebima oma paberikorvi sisemus ribadeks; oli teada, et Viini kongressil oli Prantsuse välisminister vürst Talleyrand edukalt tegutsenud tänu sellele, et tema agendid kogusid kokku teiste delegatsioonide jäetud märkmed. Naistel lubati einetada hotellis Majestic, kuid mitte seal viibida – mis oli samuti Viini kongressi pärand, kus nad olid väidetavalt põhjustanud ametisaladuste lekke.218
Lloyd George otsustas peatuda luksuskorteris Rue Nitot’l, põiktänaval, mis oli kunagi olnud kaltsukaupmeeste lemmikpaik. Korter oli kaunistatud suurepäraste 18. sajandi inglise maalidega – Gainsborough’, Hoppneri ja Lawrence’i töödega – ja talle rentis selle üks rikas inglise daam.219 Temaga koos elasid seal Philip Kerr ja Frances Stevenson, samuti tema noorim tütar ja lemmiklaps, 16aastane Megan. Frances oli tema saatjadaam, või vastupidi. Balfour elas korrus kõrgemal ja õhtuti tõusis temani Lloyd George’i armastatud Walesi hümnide ja neegrispirituaalide kõla.
Hotellis Majestic anti igale elanikule maja kodukorra raamatuke. Toidukorrad toimusid kindlaksmääratud ajal. Jookide eest tuli maksta, välja arvatud siis – mis tekitas üldist nördimust –, kui külaline oli dominioonist või Indiast; nende arved maksis kinni Briti valitsus. Olid saadaval kupongid, kuid võeti vastu ka sularaha. Maksmata arved ei tohtinud kuhjuda. Delegatsiooni liikmed ei tohtinud tubades toitu valmistada ega mööblit kahjustada. Koeri ei lubatud pidada. Laatsaretis toimetasid arst (tuntud sünnitusabiandja – Nicolsoni sõnade kohaselt) ja kolm meditsiiniõde. Keldrikorrusel oli lõõgastuseks piljardiruum ja talveaed. Saadaval oli ka paar sõiduautot, mis tuli varakult broneerida. Üles oli pandud hoiatus: nimelt oli paar akent purunenud „uste paugutamise läbi”. Veel oli üks hoiatus: „Delegatsiooni liikmed ärgu unustagu, et nende telefonikõnesid kuulavad pealt kolmandad isikud.”220
„See on nagu esimene koolipäev,” kõlas ühe vast saabunu arvamus. „Jõlgud koridoris, sind vahivad uudishimulikult teised, kes on juba saabunud „uute lastena”, korjad kokku oma pagasi, märgid üles toitlustuse ajad jne, homme – väga naljakas.”221 Kui britid olid koolijuhatajad, siis kanadalased olid õppejuhatajad, võib-olla mõnevõrra tõsised, kuid usaldusväärsed; lõuna-aafriklased olid uued poisid, head mängudes ja populaarsed sportlaslike instinktide pärast; austraallased nahaalsed, alati valmis reegleid rikkuma; uusmeremaalased ja Newfoundlandi delegaadid alamate klasside õpilased; ja seejärel hindud, hoolimata nahavärvist meeldivad kutid, kelle vanemad ähvardavad neid siit koolist ära võtta ja erikooli saata.
Kanadalasi, kes tunnetasid hästi, et nad on pärit kaalukamast dominioonist, juhtis Borden, sirge rühiga ilus mees. Nad võtsid üles kõrge moraalitseva tooni (mitte esimest korda rahvusvahelistes suhetes), korrutades, et nad ei soovi midagi enese jaoks. Kuid kuna neil oli toitu ja näljane Euroopa käeulatuses, siis õnnestus Kanada kaubandusministril hankida lepingud Prantsusmaa, Belgia, Kreeka ja Rumeeniaga. Kanadalasteni jõudis ka üldine tunne, et piirid olid äkki voolavaks muutunud. Nad vestlesid elavalt ameeriklastega Alaska maariba vahetamisest osaga Lääne-Indiast või võimaluse korral Briti Hondurasest.222 Borden rääkis Lloyd George’iga ka võimalusest, et Kanada võtab üle Lääne-India halduse.223
Peamine Kanada eesmärk oli aga hoida häid suhteid Ühendriikidega ja viia need kokku Suurbritanniaga. Osalt oli see ajendatud omakasust: Ottawa kartis paaniliselt, et Kanada võib sattuda võitlema Suurbritannia ja selle liitlase Jaapani poolel Ühendriikide vastu. Osalt oli see tingitud tõelisest veendumusest, et suured anglosaksi riigid on loomulikud ja igavesed liitlased. Kui Rahvasteliit peaks äparduma, soovitas Borden Lloyd George’ile, tuleb neil töötada selleks, et saavutada liit „kahe suure inglise keelt kõneleva rahvaste ühendusega, kes jagavad ühist päritolu, keelt ja kirjandust, keda innustavad sarnased demokraatlikud ideaalid, kellel on sarnased poliitilised institutsioonid ja kelle ühendatud jõud suudavad tagada rahu maailmas”.224
Lõuna-Aafrikal oli kaks väljapaistvat isikut: selle peaminister kindral Louis Botha, kes oli ülekaaluline ja haiglane, ning Jan Smuts. Nad olid mõlemad entusiastlikud Rahvasteliidu toetajad ja mõõdukad, kui tegu oli Saksa rahutingimustega, neil oli aga punkt, milles nad ei soovinud järeleandmisi teha: Saksamaa Aafrika kolooniad. Suurbritannia territoriaalseid nõudmisi koostada aidanud Smuts väitis, et Suurbritannia peab endale hoidma Ida-Aafrika (millest sai hiljem Tanganjika ja veel hiljem Tansaania osa), nii et brittidel oleks katkematu kolooniate kett lõunast Põhja-Aafrikani, mille sakslased olid häirivalt blokeerinud. Ta esines Lõuna-Aafrika imperialistina. Tema riik peab endale hoidma Saksa Edela-Aafrika (praegune Namiibia). Ta pakkus välja, et Portugali võiks survestada vahetama oma Mosambiigi koloonia lõunaosa Aafrika idapoolel tükikese Saksamaa Ida-Aafrika vastu. Lõuna-Aafrikal oleks siis nägus kompaktne kuju korrektse piiriga, mis jookseks läbi kontinendi tipu.225
Austraalia polnud milleski mõõdukas. Tema delegatsiooni juhtis peaminister Billy Hughes, kõhn ning kondine seedehäirete all kannatav pahuratujuline tegelane, kes toitus teest ja röstitud saiaviilukatest. Hughes oli olnud aktivist Sydney dokkides, kus temast sai ametiühingu organisaator ja Austraalia rohmaka mürtsupoliitika veteran; Pariisis vormis ta Austraalia poliitikat sisuliselt oma tahtmist mööda ja käe järgi. Ta oli keeva iseloomuga, isikupärane ja kurt – nii tegelikult kui ka kujundlikult – argumentidele, mida ta kuulda ei soovinud. Omaenda inimeste seas
