on sõjapidamine. Mis aga puudutas rahu, ütles ta ajakirjanikule: „Kas on siis vaja ette kuulutada kõike, mida me soovime teha? Ei!”168 1918. aasta detsembris survestasid Clemenceau kriitikud saadikutekojas teda olema täpsem. Ta keeldus. „Rahu küsimus on määratu suur,” ütles ta. Läbirääkimised saavad olema keerulised. „Ma esitan nõudmisi, kuid ei ütle siin, millised need on.” Võib-olla tuleb tal taganeda mõnest millegi nimel, millest Prantsusmaa on rohkem huvitatud. Ta palus usaldushääletust. Selle tulemus oli 398 : 93 tema kasuks.169 Nüüd olid tema peamine raskus liitlased.
4
Lloyd George ja Briti impeeriumi delegatsioon
11. jaanuaril hüppas David Lloyd George oma tavalise energiaga Briti hävitajale, et üle La Manche’i väina suunduda. Tema saabumisega Pariisi olid kolm põhimist rahutegijat, kellest nii palju sõltus, lõpuks ühes kohas koos. Kuigi ta kompas ikka veel Wilsonit, oli ta Clemenceauga 1908. aastast peale vahetevahel kohtunud. Nende esimene kohtumine oli äpardunud. Clemenceau leidis, et Lloyd George on hämmastavalt väikeste teadmistega nii Euroopa kui ka USA kohta.170 Lloyd George’i mulje oli, et Clemenceau on „ebameeldiv ja halva iseloomuga vana metslane”. Enda sõnul oli ta märganud, et Clemenceau suures peakolus „polnud kohta heatahtlikkusele, aukartusele ega lahkusele”.171 Kui nende kahe mehe teed jälle sõja ajal ristusid, mõistis Lloyd George, et hirmutamisest ei tule midagi välja. Ajapikku aga hakkas ta Clemenceaud vägagi hindama tema teravmeelsuse, iseloomutugevuse ja Prantsusmaale pühendumise tõttu. Clemenceaule hakkas Lloyd George samuti vastutahtsi meeldima, kuigi ta jätkas kaeblemist, et Lloyd George on kehva haridusega. Ta pole, ütles vana prantslane, „inglise härrasmees”.172
Igaüks suurest kolmikust rahukonverentsil tõi läbirääkimistele midagi oma riigist: Wilson Ühendriikide heatahtlikkuse, rahuliku enesekindluse, et Ameerika eluviis on parim, ja mureliku kahtluse, et eurooplastel võib see jääda nägemata; Clemenceau prantsuse patriotismi, selle kergendustunde võidu üle ja kestva ärevuse, et Saksamaa võib taaselustuda; ning Lloyd George suure kolooniate võrgustiku ja võimsa mereväe. Iga mees esindas suurriigi huve, kuid igaüks oli ka omaette indiviid. Nende puudused ja tugevused, nende väsimus ja haigused, see, mis neile oli meeldiv või ebameeldiv, hakkasid rahuleppeid mõjutama. Alates jaanuarist kuni juuni lõpuni, v.a vahemikus veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani, kui Wilson oli tagasi Ameerika Ühendriikides ja Lloyd George Suurbritannias, kohtusid need kolm riigijuhti iga päev, tihti hommikul ja pärastlõunal. Algul saatsid neid välisministrid ja nõunikud, kuid alates märtsist kohtusid nad eraviisiliselt, ainult ühe või kahe sekretäri ja vahel ka eksperdi juuresolekul. Nende näost näkku kohtumiste pinge sundis neid üksteist tundma õppima, üksteisele meeldima või üksteist ärritama.
Lloyd George oli kolmest noorim, elurõõmus punapõskne siniste silmadega mees heleda juustepuhmakaga. („Tere!” küsis kord üks väike laps. „Kas te olete Charlie Chaplin?”173) Ta oli olnud vaid kaheaastane, kui lõppes Ameerika kodusõda, mida Wilson selgelt mäletas. Kui 20aastane Clemenceau tunnistas uue Saksamaa sündi pärast seda, kui Prantsusmaa oli Preisimaa käest lüüa saanud, oli Lloyd George ikka veel algkoolis. Ta polnud mitte ainult noorem; ta oli samuti paremas tervislikus seisus ja paindlikum. Wilson muretses ennast haigeks, püüdes igati järgida oma põhimõtteid; Clemenceau ei saanud sõba silmale, mõeldes Prantsusmaa vajadustele. Lloyd George’i panid raskused ja kriisid õilmitsema. Nagu lord Robert Cecil, range konservatiiv, kes teda lõpuni heaks ei kiitnud, tahtmatu imetlusega ütles: „Ükskõik mis konverentsil ka ei toimunud, ükskõik kui raske ametikohast tuleneva vastutuse koorem teda ei rõhunud, oli hr Lloyd George alati heas vormis – valmis tögama neid, kellega koos ta töötas, kavalate, kuid mitte pahasoovlike märkustega.”174
Lloyd George oli tunda saanud kaotusvalu, kui suri ta armastatud tütar, samuti suurt pinget, kui isiklikud skandaalid ja poliitilised tagasilöögid ähvardasid tema karjääri hukutada. Ta oli töötanud suure pinge all eelmised neli aastat, algul sõjavarustuse ja seejärel sõjaministrina. 1916. aasta lõpul, kui liitlased näisid kaotavat, oli ta võtnud endale peaministri koorma koalitsioonivalitsuse juhina. Nii nagu ka Clemenceau Prantsusmaal, oli ta oma riigi koos hoidnud ja viinud selle võidule. Nüüd, 1919. aastal, oli ta just võitnud valimised, kuid pidi juhtima keerukat koalitsiooni. Ta oli liberaal; tema toetajad ja olulised kabinetiliikmed olid peamiselt konservatiivid. Kuigi tal oli tugev koostöö konservatiivide juhi Andrew Bonar Law’ga, pidi ta olema valvas. Tema rivaal, endine liberaalne peaminister Herbert Asquith istus mõtteid haududes oma leeris, valmis igat möödalaskmist ära kasutama. Paljud konservatiivid mäletasid tema radikaalset minevikku privileegide ja auastmete vaenajana ning, nagu nad olid varem käitunud omaenda juhi Disraeliga, kahtlesid nad nüüd, ega ta ole äkki liiga tark, liiga nobe, liiga võõras. Tal oli tugevaid vaenlasi ka ajakirjanduses. Pressiparun lord Northcliffe, kes oli selle tiitli valinud, kuna sellel oli sama algustäht kui Napoleonil, kandus kiiresti megalomaaniast paranoia poole, mis võis olla ka varane märk hiljem tema surma põhjustanud kolmanda astme süüfilisest. Northcliffe oli veendunud, et tema oli teinud Lloyd George’ist peaministri, rakendades oma ajalehed, sealhulgas The Timesi ja Daily Maili, tema valimisvankri ette. Nüüd oli ta pahane, kui tema loodud olend keeldus määramast teda sõjakabinetti või Briti delegatsiooni Pariisis. Ta soovis kätte maksta.
Lloyd George’il oli käes riik, mis oli rahuks kehvalt ette valmistatud, kus sõja lõpp oli kaasa toonud suuri ja ebamõistlikke ootusi: et rahu tegemine on hõlpus; et palgad ja soodustused suurenevad ning maksud vähenevad; et tekib ühiskondlik harmoonia või sõltuvalt vaatenurgast põhjalik sotsiaalne pööre. Avalikkuse meelestatus oli heitlik: kord kättemaksu taotlev, kord tõsielust pagemist soosiv. 1919. aasta kõige populaarsem raamat oli „The Young Visiters”, lapse kirjutatud naljajutt. Pariisis olles pidi Lloyd George võtma aega töövaidluste, parlamentaarsete konfliktide ja Iirimaa valupunkti jaoks. Siiski astus ta läbirääkimistesse Pariisis nii, nagu ei mõlguks tal midagi muud meeles.
Kui keegi oli Napoleoni moodi, siis polnud see vaene pettekujutluse kütkes Northcliffe, vaid mees, keda ta vihkas. Napoleon ütles kunagi enda kohta: „Eri teemad ja eri asjad on minu peas laiali seatud nagu kummutis. Kui ma soovin ühe mõtteliini katkestada, sulen ma selle sahtli ja avan teise. Kas ma soovin uinuda? Ma sulen lihtsalt kõik sahtlid ja ennäe – ma olengi suikvel.” Lloyd George’il oli samasugune keskendumise ja taastumise võime, selline energia ja ründevalmidus. „Inglane,” ütles ta ühele waleslasest sõbrale, „ei pea kunagi kellestki lugu enne, kui pole tollelt lüüa saanud; siis muutub ta viimase vastu eriti sõbralikuks.”175
Samuti nagu Napoleonil, oli Lloyd George’il ebameeldiv võime tunnetada, mida teised inimesed parajasti mõtlevad. Ta ütles Frances Stevensonile, et talle meeldib hotellides peatuda: „Mind huvitavad inimesed – mõtelda, kes nad on, millest nad mõtlevad, millised nende elud on – kas nad naudivad elu või leiavad selle tüütu olevat.”176 Kuigi ta oli suurepärane vestleja, oli ta ka hea kuulaja. Võimsast väljapaistmatuni, täiskasvanust lapseni – igaüks, kellega ta kohtus, tundis, et temalgi on midagi tähtsat ütelda. „Hr Lloyd George’i üheks meeldivamaks iseloomujooneks oli,” nagu arvas Churchill, „tema täielik vabadus igasugusest ülespuhutusest või tehtult suurejoonelisusest oma võimu, vastutuse ja hea õnne tipul. Ta oli alati loomulik ja lihtne. Ta oli alati täpselt samasugune nendega, kes teda hästi tundsid: valmis iga küsimust arutama, ebameeldivaid asjaolusid ära kuulama isegi siis, kui neid esitati vastuoluliselt.”177 Tema kuulus veetlus tulenes uudishimulikkuse ja tähelepanu ühendusest.
Lloyd George oli ka suur oraator. Seal, kus Clemenceau tegi oma seisukohad selgeks sarkasmiga ja Wilson pidas jutlust, olid Lloyd George’i kõned – mida ta valmistas hoolikalt ette ja mis kõlasid spontaanselt – liigutavad ja vaimukad, inspireerivad ja vahetud. Nagu suur näitleja oli ta kuulajaskonna osav manipuleerija. „Ma teen pausi,” ütles ta kord kellelegi, kes päris temalt kõnetehnika kohta, „ma sirutan oma käe inimeste suunas ja tõmban neid enda poole. Nad näivad mulle
