ta tunnetas, et USA võlgneb brittidele oma suurte liberaalsete traditsioonide eest, kuid oli samal ajal ettevaatlik ja kadestas Suurbritannia võimu. „Kui Inglismaa nõuab jätkuvat domineerimist maailma meredel pärast sõda,” ütles Wilson André Tardieule, Clemenceau lähedasele kolleegile, „siis saab ja võib USA talle näidata, kuidas mereväge üles ehitada!”88 Pidulikul vastuvõtul Buckinghami palees ütles Wilson ühele Briti ametnikule (kes kandis selle märkuse kohe ka oma ülematele ette) otse välja: „Te ei tohi rääkida meist, kes me oleme siia üle mere saabunud, nagu nõbudest, veelgi vähem nagu vendadest; me pole kumbagi.” On eksitav rääkida, jätkas ta, anglosaksi maailmast, kuna nii paljud ameeriklased on teistest kultuuridest; on rumal toonitada asjaolu, et mõlemad rahvad räägivad inglise keelt. „Ei, on vaid kaks asja, mis võivad rajada ja üleval hoida tihedaid suhteid teie ja minu riigi vahel: need on ideaalide ja huvide ühtsus.”89 Britte kummastas ja lõi veelgi enam verest välja asjaolu, et Wilson jättis vastamata kuninga toostile Ameerika sõjajõudude auks sama komplimendiga Briti sõjajõududele. „Sõprust ei kumanud kusagilt,” kommenteeris Lloyd George, „ega ka rahulolu kohtumisest inimestega, kes olid olnud partnerid ühises ettevõtmises ja üle noatera ühisest ohust pääsenud.”90
Lloyd George, kes tunnistas heade suhete tähtsust USAga, asus Wilsonit töötlema. Nende esimene vestlus tekitas sula.91 Lloyd George teatas kolleegidele kergendustundega, et Wilson näib olema avatud kompromissile küsimustes, mida britid pidasid tähtsaks, sh meresõiduvabadus ja Saksamaa kolooniate saatus. Wilson oli jätnud mulje, et tema peamine mure on Rahvasteliit, mida ta soovis arutada kohe rahukonverentsi alustamisel. Lloyd George oli nõustunud. Ta ütles, et see teeb muude asjade käsitlemise hõlpsamaks. Kaks juhti olid samuti rääkinud sellest, kuidas nad peaksid rahukonverentsil toimima. Eelduste kohaselt pidid nad järgima tava ning istuma maha koos Saksamaa ja teiste kaotanud riikidega ning koostama lepingud.92
Kuid möödunu hea tava polnud piisav eeskuju uuele korrale, mida Wilson soovis. Vallutuse ja võidu õigused olid punutud sügavale Euroopa ajalukku ja varasemad sõjad, näiteks Napoleoni sõjad, olid lõppenud sellega, et võitjad võtsid kõik, nii maad kui ka kunstiväärtused. Peale selle oodati kaotajatelt sõjakulude eest kahjutasu maksmist ja vahel ka reparatsioone kantud kahjude eest. Kuid kas nad polnud kõik pööranud selja sellele praktikale äsja lõppenud sõjas? Mõlemad pooled olid rääkinud rahust annekteerimisteta. Mõlemad olid rääkinud inimeste õigusest valida oma valitsejaid, liitlased valjemalt ja veenvamalt kui teljeriigid. Ja isegi enne USA sõttaastumist olid sellised terminid nagu „demokraatia” ja „õiglus” andnud tuumakust liitlaste sõjalistele eesmärkidele. Wilson oli asinud kinni liitlaste agendast ja muutnud selle parema maailma loomise lubaduste komplektiks. Tõsi, ta oli teinud võitjatele mööndusi: Prantsusmaa pidi saama tagasi oma kaotatud provintsid Alsace’i ja Lorraine’i, või Saksamaa pidi heastama Belgiale tehtud kahju. Prantslased soovisid siiski enamat: võimaluse korral territooriumi Saksamaalt, kindlasti aga julgeolekugarantiisid rünnete vastu. Britid soovisid teatud Saksa kolooniaid. Itaallased nõudsid osa Balkanist ja jaapanlased osa Hiinast. Kas see oli uue diplomaatia kontekstis õigustatud? Peale selle olid veel kõik need riigid Kesk-Euroopas, mõned juba moodustunud, kuid teised ikka veel lootesarnased, kes nõudsid, et neid ära kuulataks; olid koloniaalrahvad, naisõiguslased, tööliste esindajad, Ameerika mustanahalised, usujuhid, inimõiguslased. Viini kongress oli võrreldes sellega olnud lihtne.
Oma esimestel aruteludel Wilsoniga osutasid nii Clemenceau kui ka Lloyd George liitlaste vajadusele sõeluda eelkonverentsil välja oma seisukohad rahu kohta. Wilson tõrkus siin abistamast. Kui nad lepivad rahutingimustes enne kokku, muutub üldine rahukonverents fiktsiooniks. Teisest küljest oli ta valmis mitteametlikeks kõnelusteks, et välja töötada liitlaste ühine seisukoht. „Tegelikult oli tegu sama asjaga,” teatas Lloyd George oma kolleegidele, „kuid president rõhus oma seisukohale.”93 Lepiti kokku, et nad kohtuvad Pariisis varasemaks aruteluks – mitte üle paari nädala – ja istuvad siis vaenlasega ühise laua taha. Wilson, vähemalt nii ta mõtles, sõidab sel hetkel tagasi USAsse.94
Pärast neid esimesi kohtumisi inimestega, kellest pidid saama tema lähedased kolleegid Pariisis, sõitis Wilson edasi Itaaliasse, kus teda võeti veel ekstaatilisemalt vastu. Kuid tervitushüüded, riiklikud vastuvõtud ja eraviisilised audientsid ei suutnud varjata tõsiasja, et aeg läks mööda. Tal sigines kahtlus, ega äkki kõik see ole tahtlikult organiseeritud. Rahvas soovib rahu, nende valitsejad aga näisid mingitel tundmatutel kuritahtlikel motiividel venitavat. Prantsuse valitsus soovis korraldada talle ringsõitu mööda lahinguvälju. Ta keeldus pahaselt. „Nad püüdsid mind saada vaatama laastatud regioone,” ütles ta oma lähimatele kaaskondlastele, „et mind üles ärritada Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsustele järele andma.” Ta ei lase ennast niimoodi mõjutada; rahu tuleb teha rahulikult, mitte aga emotsioonide ajel. „Isegi kui Prantsusmaast oleks jäänud järele vaid üks mürsuauk, ei saaks see lõplikku rahulepet muuta.”95 Prantslasi ajas tema keeldumine tõsiselt vihale ja nende rahulolematust ei leevendanud seegi, kui ta tegi märtsis lühivisiidi.
Wilson hakkas jõudma järeldusele, et tema ja prantslased ei olnud sugugi nii lähedastel seisukohtadel, kui House oli teda püüdnud uskuma panna. Prantsuse valitsus oli koostanud üksikasjaliku programmi, milles Rahvasteliit oli seatud otsustamisele kuuluvate tähtsate küsimuste reas tagumisele kohale.96 Paul Cambon, kogenud Prantsuse suursaadik Londonis, ütles ühele Briti diplomaadile: „Rahukonverentsi päevakorra teema on viia lõpule sõda Saksamaaga.” Rahvasteliit võidi kergesti edasi lükata.97 Paljud Prantsuse ametlikes ringkondades mõtlesid Rahvasteliidust, mis oleks sõjaaja liidu jätk ja mille peamine osa oleks rahulepingu tingimuste jõustamine. Pole tähtsust, öeldi sisememorandumis, et suur osa prantslastest mõtles idealistlikumalt: „See võib meid aidata.”98 Clemenceau oli avalikult skeptilisem. Päeval pärast seda, kui Wilson oli esinenud Londonis kõnega, milles ta kordas oma usku, et Rahvasteliit on parim viis oma liikmete julgeoleku tagamiseks, esines Clemenceau saadikute kojas. Ta kinnitas kiiduavalduste saatel: „On olemas vana alliansside süsteem nimega võimutasakaal – see alliansside süsteem, millest ma ei loobu, hakkab olema minu juhtpõhimõte rahukonverentsil.” Ta oli õelalt viidanud Wilsoni õilsale candeur’ile, sõnale, mis tähendab prantsuse keeles nii siirust ja suuremeelsust kui ka pateetilist naiivsust. (Ametlikes protokollides oli see sõna muudetud sõnaks grandeur.) Ameerika delegatsioon nägi Clemenceau kõnes väljakutset.99
See kõne ja ameeriklaste reaktsioon selle peale külvasid seemned, millest tärkas tontlikult kahvatu ja igikestev dramaatiline pilt, eriti USAs. Ühest küljest Galahad, üllas mõtetes ja tegudes, valgustamas teed lummavasse tulevikku; teisest küljest väärakas prantsuse troll, süda must raevust ja vihkamisest, mõttes mõlkumas vaid kättemaks. Ühest küljest rahu, teisest sõda. Jutuna on seda hea lugeda, kuid see pole õiglane kummagi mehe suhtes. Mõlemad olid liberaalid, kes suhtusid kiiretesse muutustesse konservatiivse skeptitsismiga. Neid eristas temperament ja omaenda kogemus. Wilson uskus, et inimloomus on põhimiselt hea. Clemenceau kahtles selles. Tema ja Euroopa olid liiga palju üle elanud. „Palun teid mind mitte vääriti mõista,” ütles ta kord Wilsonile, „meie saabusime samuti maailma üllaste instinktide ja ülevate pürgimustega, mida te nii tihti ja kaunikõneliselt väljendate. Me oleme selliseks muutunud, kuna meid on karmi käega vorminud see maailm, milles meil on tulnud elada. Me oleme püsima jäänud vaid tänu sitkusele.” Wilson oli elanud maailmas, kus demokraatia oli ohutult tagatud. „Mina olen elanud maailmas,” selgitas Clemenceau, „kus demokraadi mahalaskmine on hea tava.”100101 Seal, kus Wilson uskus, et jõu kasutamine ei vii lõppude lõpuks kuhugi, oli Clemenceau liiga tihti näinud jõu võidutsemist. „Olen tulnud järeldusele, et jõud on õigus,” ütles ta ühel päeval lõunalauas Lloyd George’i armukesele Frances Stevensonile. „Miks on kana siin? Kuna ta polnud piisavalt tugev, et vastu seista neile, kes teda maha nottida soovisid. Ja ongi hea!”102 Clemenceau ei olnud Rahvasteliidu vastu; ta lihtsalt ei lootnud sellest eriti palju. Ta oleks soovinud näha laiemat rahvusvahelist koostööd, kuid hiljutine ajalugu oli liigagi hästi näidanud, kui tähtis
