tõrkunud,” kirjutas üks ekspert presidendi kõne ajal üles. Rahvasteliidul pidi olema nõukogu, mis saaks vaidluse korral „sekkuda”. „Kui nõukogu sekkumine ei aita, siis tuleb süüdlane seada väljapoole seadust – ja väljaspool seadust seisvad isikud pole praegu populaarsed.”58
Wilsoni seisukoht oli liberaalne ja kristlik. See seadis kahtluse alla arvamuse, et parim rahu hoidmise viis oli riikidevahelise tasakaalu tagamine, vajaduse korral alliansside kaudu, ja et rünnakute ärahoidmiseks on vaja jõudu, mitte kollektiivset julgeolekut. Wilson pakkus samuti vasturepliigi Venemaa bolševike esitatud alternatiivile, mille kohaselt revolutsioonid tekitavad ühtse maailma, kus konfliktid puuduvad. Ta uskus eraldi riikidesse ja demokraatiasse nii parima valitsusvormina kui ka maailma hüvangut kindlustava jõuna. Kui rahvas valib valitsused, siis ei hakka need omavahel võitlema.59 „Need on Ameerika põhimõtted,” ütles ta senatis 1917. aastal. „Me ei seisa teiste põhimõtete eest. Need on ka põhimõtted ja poliitika, mida toetavad edumeelsed inimesed kõikjal, igas nüüdisaegses riigis, igas valgustatud kogukonnas. Need on inimkonna põhimõtted ja need peavad olema ülimuslikud.”60 Ta rääkis enda arvates kogu inimkonna eest. Ameeriklased tahtsid näha oma väärtusi universaalsena ning oma valitsust ja ühiskonda ideaalina kõigile teistele. Ühendriigid olid lõppude lõpuks nende asutatud, kes soovisid jätta Vana Maailma sinnapaika, ja nende revolutsioon oli osalt Uue Maailma loomine. Ameerika demokraatia, Ameerika konstitutsioon, isegi Ameerika viis äri teha olid näited, mida teised pidi järgima omaenda hüvanguks. Nagu üks noorepoolne ameeriklane Pariisis ütles: „Enne kui me nende tegelastega siin ühele poolele saame, õpetame neile, kuidas asju ajada ja kuidas seda teha venitamata.”61
Ameeriklaste suhtumine eurooplastesse oli vastuoluline – segu imetlusest nende minevikusaavutuste üle, veendumus, et liitlased oleksid Ühendriikideta kaotanud, ja kuri kahtlus, et kui ameeriklased ei hoia silmi lahti, siis veavad riukalikud eurooplased neid ninapidi ja mässivad jälle oma sekeldustesse. Valmistudes rahukonverentsiks, kahtlustasid Ameerika delegaadid, et prantslased ja britid seavad juba püüniseid üles. Võib-olla Aafrika koloonia pakkumine või protektoraat Armeenia või Palestiina üle viib Ühendriigid kiusatusse – ja siis on äkki juba hilja taganeda. Ameeriklased satuvad kahtlastesse olukordadesse kahtlaste tegelinskitega, samal ajal kui eurooplased vaatavad pealt ja hõõruvad kahjurõõmsalt käsi.62
Ameerika erakordsusel on alati olnud kaks poolt: agar pool püüab maailmas õigust jalule seada, teine pool on aga valmis põlgusega selga pöörama, kui keegi peaks nende sõnumit juhtumisi eirama. Rahukokkulepe, ütles Wilson oma kaasreisijatele, peab rajanema uutel põhimõtetel: „Kui see õigesti ei toimi, siis läheb maailmas märul lahti.” Tema ise, lisas ta naljatlemisi, läheb siis kusagile „oma pead liiva sisse peitma, võib-olla Guamile”.63 Usk oma erakordsusse on ameeriklased vahel viinud teatud juhmuseni, kalduvusele pigem teistele rahvastele jutlusi pidada kui neid ära kuulata, samuti kalduvusele eeldada, et Ameerika motiivid on siirad, samal ajal kui teiste omad seda ei ole. Ja Wilson oli üdini ameeriklane. Ta saabus rahukonverentsile, nagu ütles Lloyd George, otsekui misjonär päästma paganlikke eurooplasi, ja tema „pisijutlused” olid pilgeni täis läbinähtavaid märkusi.64
Wilsonit oli kerge osatada ja paljud tegidki seda. Samuti on hõlpus unustada, kui tähtsad olid tema põhimõtted aastal 1919 ning kui paljud inimesed, ja mitte ainult Ühendriikides, soovisid uskuda tema suurde parema maailma unistusse. Neil oli ju omast käest võtta kohutav näide Esimese maailmasõja jäetud hävingust. Wilson hoidis elus lootust, et inimühiskond, hoolimata tõenditest vastupidise kohta, muutub paremaks, et rahvad hakkavad ühel päeval üksmeeles elama. 1919. aastal, enne illusioonide purunemist, oli maailm vägagi valmis teda kuulama.
See, mida Wilsonil oli öelda, äratas poolehoidu mitte ainult liberaalide või patsifistide, vaid ka Euroopa poliitilise ja diplomaatilise eliidi seas, kuigi hiljem ekslikult väideti, et nood ei tahtnud sellest kuuldagi. Sir Maurice Hankeyl, Briti sõjakabineti sekretäril ja seejärel ka rahukonverentsi enda sekretäril, oli alati koopia 14 punktist laekas, milles ta hoidis olulisi viitematerjale. Ta ütles, et need teesid on moraalne taust.65 Üle kogu Euroopa kandsid väljakud, tänavad, raudteejaamad ja pargid Wilsoni nime. Plakatid seintel hüüdsid: „Me soovime Wilsoni rahu!” Itaalias põlvitasid sõdurid tema pildi ees; Prantsusmaal üllitas vasempoolne ajaleht L’Humanité eriväljaande, milles Prantsuse vasakpoolsete juhtfiguurid võistlesid omavahel Wilsonile kiidulaulu laulmises. Araabia mässu liidrid kõrbes, Poola natsionalistid Varssavis, mässulised Kreeka saartel, üliõpilased Pekingis, korealased, kes püüdsid Jaapani kontrolli alt vabaneda – kõik said 14 punktist inspiratsiooni.66 Wilson ise leidis, et see on virgutav, kuid samal ajal hirmutav. „Ma mõtlen vahel,” ütles ta George Creelile, oma säravale propagandajuhile, kes oli samuti George Washingtoni pardal, „ega te ole alateadlikult pununud mulle võrku, millest pole väljapääsu.” Kogu maailma pale on pöördunud Ühendriikide poole, jätkas ta, ometigi teadsid nad mõlemad, et selliseid suuri probleeme ei saa ühe hoobiga lahendada. „Mulle kipub tunduma – loodan südamest, et ma siin eksin –, et ees seisab pettumuse tragöödia.”67
George Washington jõudis Prantsuse Bresti sadamasse 13. detsembril 1918. Sõda oli alles kuu aega tagasi lõppenud. President seisis kaptenisillal ja tema laev loovis aeglaselt läbi Briti, Prantsuse ja Ameerika sõjalaevadest moodustatud koridori. Esimest korda paljude päevade jooksul paistis päike. Tänavad olid ääristatud loorberipärgade ja lippudega. Seintel osutasid plakatid Wilsonile austust, parempoolsete omad Saksamaa käest päästmise ja vasakpoolsete omad tema lubatud uue maailmakorra eest. Suured rahvahulgad, paljud oma rikkalikes traditsioonilistes bretooni kostüümides, katsid igat tolli sõiduteest, igat katust ja puud. Isegi laternapostidel turnisid uudishimulikud. Õhku täitis bretooni torupillide üürgamine ja aina kostsid hüüded: „Vive l’Amérique! Vive Wilson!” Prantsuse välisminister Stéphen Pichon tervitas teda ja sõnas: „Me oleme nii tänulikud, et olete saabunud meile õiglast rahu tooma.” Wilson vastas mittemidagiütlevalt ja Ameerika seltskond astus öisele Pariisi rongile. Kell kolm hommikul juhtus Wilsoni arst oma kupee aknast välja vaatama. „Ma nägin mitte ainult mehi ja naisi, vaid ka väikelapsi seismas paljapäi, meie erirongi rõõmuhüüetega tervitamas.”68
Wilsoni vastuvõtt Pariisis oli veelgi suurem triumf, ja rahvahulk oli veelgi arvukam. „Ülimalt tähelepanuväärne meeleavaldus,” ütles üks Pariisis elav ameeriklane, „kus ilmnes selline pariislaste entusiasm ja poolehoid, millest ma polnud kunagi kuulnud, rääkimata nägemisest.” Rong liikus Luxembourgi jaama, mis oli kaunistatud vanikute ja lippudega ning üle kuhjatud lilledega. Prantsuse peaminister Clemenceau oli kohal koos oma valitsuse liikmete ja kauaaegse vastase, president Raymond Poincaréga. Kui Pariisis kõlasid Wilsoni saabumise puhul aupaugud, hakkas rahvas tunglema vastu sõdureid, kes ääristasid teed. President ja tema abikaasa sõitsid lahtise katusega autos üle Concordia väljaku ja edasi mööda Champs-Elysées’d oma residentsi, saadetuna hõisetest. Tol õhtul, vaikse perekondliku lõuna ajal, ütles Wilson, et ta oli vastuvõtuga väga rahul. Ta oli hoolikalt jälginud masside käitumist, olevat ta laudkonnale öelnud, ja oli veendunud, et rahvas oli olnud äärmiselt sõbralik.69
2
Esmamuljed
Pariisi saabumise päeva pärastlõunal oli Wilsonil kohtumine oma kõige usaldusväärsema nõunikuga. Kolonel Edward House ei näinud välja rikka teksaslasena, kes ta oli. Ta oli väikest kasvu, kahvatu, tagasihoidlik ja habras ning istus tihti, tekk üle põlvede, kuna ta oli külmakartlik. Just sel ajal, kui rahukonverents algas, tabas teda gripp, mis oleks ta peaaegu teise ilma viinud. House rääkis maheda ja leebe häälega, liigutades oma väikseid tundlikke käsi, otsekui hoiaks nende vahel mingit eset, nagu märkis üks vaatleja. Tema jutt kõlas muutumatult rahuliku, väljapeetult mõistliku ja elurõõmsana.70 Inimestele tuletas ta sageli meelde üht suurt Prantsuse möödunud aja kardinali, võib-olla Mazarini.
Tegelikult
