prantslaste jaoks kõige hävitavam lahing, ei kasvanud enam ühtki elusolendit, ükski lind ei võtnud laulu üles. Söekaevandused, millest Prantsuse majandus sõltus oma energiatarbes, olid üle ujutatud; energiamahukad tehased olid purustatud või Saksamaale veetud. 15 500 ruutkilomeetrit Prantsusmaast, mis oli enne sõda andnud 20 protsenti selle viljasaagist, 90 protsenti rauamaagist ja 65 protsenti terasest, oli täielikult varemeis. Võib-olla oleks Wilson Clemenceau nõudmisi paremini mõistnud, kui ta oleks aegsasti käinud seda laastamist isiklikult vaatamas.121
Rahukonverentsil tuli Clemenceaul kõiki olulisi niite oma käes hoida. Prantsuse delegatsioon ammutas parimast, mida Prantsusmaal oli pakkuda, kuid ei tulnud kordagi kokku konverentsi esimese nelja kuu jooksul.122 Clemenceau konsulteeris harva välisministeeriumi professionaalidega Quai d’Orsayl, mis valmistas neile meelepaha.123 Ta ei pööranud samuti erilist tähelepanu ekspertidele ülikoolidest, kellele ta oli andnud korralduse koostada raporteid Prantsusmaa majanduslike ja territoriaalsete nõuete kohta ning osaleda konverentsi käigus tekkinud komisjonides ja komiteedes. „Tema ideed pole korrastatud, töömeetod puudub,” kaebas tark vana Paul Cambon Londonist, „kõik kohustused ja vastutus on koondatud enese peale, seega miski ei toimi. Ja seejuures on mees 78 aastat vana, diabeedihaige … võtab päevas vastu viiskümmend inimest ja pingutab ennast tuhande üksikasjaga, mis tuleks jätta ministrite hooleks. … Sõja ajal polnud ma hetkegi nii rahutu rahu pärast.”124
Stéphen Pichon, Clemenceau välisminister, oli armastusväärne, mugav ja kõhklev inimene, kes sai igal hommikul oma juhtnöörid ja kellel ei tulnud kunagi pähe neid mitte täita.125 Clemenceaule ta meeldis oma muretul viisil. „Kes on Pichon?” küsis ta ühel päeval. „Teie välisminister,” tuli vastus. „Seda ta on,” ütles vana Tiiger, „ma olin unustanud.”126127 Teisel puhul ootasid Pichon ja ekspertide grupp kannatlikult tagaplaanil, et koosolek lõpuks algaks, kui Clemenceau õrritas Balfouri viimase nõunike hulga üle. Kui Balfour vastas: „Nad teevad sama, mida veel suurem hulk teeb teie jaoks,” siis Clemenceau vihastas vahelejäämise tõttu ja pöördus ringi. „Lahkuge kõik,” ütles ta Pichonile. „Teid pole siin vaja!”128
Kui Clemenceau üldse küsimusi arutas, siis toimus see õhtul tema majas väikese grupiga, kuhu kuulusid tema ustav abi, kindral Henri Mordacq, särav ja tüütu André Tardieu ning tööstur Louis Loucheur. Ta hoidis neid pinge all, lastes politseil neil pidevalt silma peal hoida. Igal hommikul andis ta neile toimiku eelmise päeva toimingute üksikasjadega.129 Võimaluste piires vältis ta Raymond Poincaréd, keda ta põlastas.
Kogu pika elu oli Clemenceau sammunud omaenda rasket teed. Tema vaenlased väitsid, et tema längus silmad ja julmus olid pärit hunnidelt, kes olid suutnud tungida Vendéeni.130 Ta sündis 1841. aastal väikeaadliku perekonnas kaunis Prantsusmaa osas, millel oli vägivaldne ajalugu. Üldiselt oli Vendée elanikel kombeks valida vale pool: ususõdades, kus võitsid katoliiklased, olid nad protestandid; Prantsuse revolutsiooni ajal olid nad katoliiklased ja rojalistid. Clemenceau perekond oli vähemus vähemuste seas; vabariiklik, radikaalne ja otsustavalt kirikuvastane. Clemenceau mõtles, et snoobid on lollid, kuid ta ise läks alati tagasi süngesse perekonna mõisamajasse selle kivipõrandate, vallikraavi ja range sisustusega.
Nagu isa, nii õppis ka Clemenceau arstiks; kuid, jällegi isa jälgedes käies, ta seda ametit ei pidanud. Õpingud oli tal alati teisel kohal kirjatöö, poliitika ja armulugude järel. Nagu ka teisi teraseid noori mehi, tõmbas teda Pariisi ning radikaalsete intellektuaalide, ajakirjanike ja näitlejate maailma. 1860. aastate lõpus viibis ta mõnd aega Ühendriikides, mida vabariiklased imetlesid vabaduse maana. Tänu reisidele omandas ta sujuva inglise keele vanamoodsa New Yorgi slängi elementide ja aktsendiga, kus jänkide tehtult venitatud rääkimisviis segunes prantsuse põriseva ja kõratava r-iga. Ta sai sealt ka naise, Mary Plummeri, võluva, rumalavõitu ja väga tavalise Uus-Inglismaa tüdruku, kellega ta kohtus sel ajal, kui õpetas tütarlaste koolis prantsuse keelt.131 Ta tõi naise endaga Prantsusmaale kaasa ja andis pikemateks ajavahemikeks hoiule vanemate ja vanatüdrukutest tädide juurde Vendées. Abielu ei jäänud kestma, kuid Mary Plummer elas Pariisis edasi, täiendades oma tagasihoidlikku kord aastas makstavat summat Ameerika turistide muuseumigiidina. Pärast lahutust nägi ta Clemenceaud harva, kuid kogus ustavalt tema ajaleheväljalõikeid. Õnnetuseks ei suutnud ta neid lugeda, kuna ei õppinudki prantsuse keelt selgeks. Pärast tema surma 1917. aastal väljendus Clemenceau kahetsevalt: „Milline tragöödia, et ta üldse minuga abiellus.”132
Clemenceau perekond hoidis abielust sündinud kolme last; Clemenceau uuesti ei abiellunud. Ta eelistas elus üksi edasi purjetada. Naisi tal muidugi oli, sõprus- ja intiimsuhteis. „Mitte kunagi oma elus,” ütles ta, „pole ma pidanud naistele meeldida püüdma.”133 Ja see oli üldiselt tõsi. 1919. aastal kaebas ta sardooniliselt, et just nüüd, kui ta on liiga vana juhust ära kasutama, heidavad naised end talle kaela.
Poliitika ja üle kõige Prantsusmaa oli tema kirg. Napoleon III impeeriumi kokkuvarisemisega 1870. aastal ja kolmanda vabariigi tekkega avanes temale ja teistele radikaalsetele poliitikutele võimalus avalikus elus osaleda. Clemenceau tegi endale nime vaheda ja vaimuka oraatori ning sitke oponendina, kes oli õnne tipul, kui ta ründas valitsusi, keda pidas liiga konservatiivseks. Koos oma vana sõbra Émile Zolaga aitas ta muuta süüdimõistvat otsust Alfred Dreyfusi, juudi päritolu armeeohvitseri vastu, keda süüdistati ebaõiglaselt Prantsuse saladuste müümises sakslastele. Kuid isegi vasakpoolsed ei usaldanud teda; ta elus oli liiga palju hämara taustaga finantsiste, kahtlase reputatsiooniga naisi, oma raha nõudvaid võlausaldajaid.134 Tema kahevõitlused tekitasid kujutluse Dumas’ romaanide kangelasest. Pidevates rünnetes võimu vastu oli ta võidu saavutamiseks valmis kõigeks. „Ta pärineb huntide perest,” ütles üks teda hästi tundev isik.135 Clemenceau rikkus oma elu põlgusega juurdunud kommete ja kivinenud tavade vastu ja oma panetunud küünilisusega. Lloyd George ütles kord tema kohta: „Ta armastas Prantsusmaad, kuid vihkas kõiki prantslasi.”136 Alles 1906. aastal, kui ta oli juba kuuekümnendates eluaastates, sai ta valitsuse ministriks.
Tema lähedased nägid tema teist poolt. Clemenceau oli lojaalne sõpradele ja need temale. Ta oli lahke ning helde jagama oma aega ja raha. Ta armastas oma aeda, kuigi ühe külalise sõnutsi „oli see segamini aetud ja laialiloobitud seemnetest tärganud taimede segapuder”.137 Aastaid oli Clemenceaul maakoht Giverny ja oma suure sõbra Claude Monet’ lähedal. Pariisis astus ta sagedasti Monet’ juurest läbi, et näha tema „Vesiroose”. „Nad panevad mul hinge kinni, kui ma sellesse ruumi astun.” (Ta ei kannatanud Renoir’ maale: „Need panevad teid armastust jälestama. Selliseid tagumikke, nagu ta neile neidudele on külge maalinud, ei tohiks lubada.”138)
Clemenceau oli ka erakordselt julge ja kangekaelne. Kui sakslased 1914. aastal Pariisi peale liikusid, arutas Prantsuse parlament lahkumist. Clemenceau, kes oli 1909. aastal tagasi astunud ja oli tagasi oma tuttavas rollis opositsioonis, nõustus: „Jah, me oleme rindest liiga kaugel.”139 1917. aasta süngetel päevadel, kui Prantsuse armee olid läänerindel lüüa saanud ja räägiti tagala kokkuvarisemisest, sai Clemenceau, võidu isa, nagu prantslased teda nimetasid, viimaks tuule korralikult tiibadesse. Peaministrina hoidis ta Prantsusmaad koos lõpliku võiduni. Kui sakslased tegid oma viimase suure katse liikuda Pariisi peale 1918. aasta kevadel, kuulutas Clemenceau, et taganemist ei tule. Kui sakslased oleksid linna vallutanud, kavatses ta jääda kohale viimase hetkeni ja siis lennukil pageda.140 Kui ta kuulis, et sakslased olid nõustunud tegema vaherahu, oli ta esimest korda elus kõnetu. Ta võttis pea käte vahele ja valas pisara.141 11. novembri õhtul jalutas ta läbi Pariisi oma armsaima õe Sophiega. „Sõda on võidetud,” ütles ta, nähes, et rahvasumm hakkab Saksa trofeekahureid lammutama. „Andke need lastele mängimiseks.”142 Hiljem rääkis ta Mordacqiga eelseisvast tööst: „Jah, me oleme sõja võitnud ja mitte raskusteta; kuid nüüd tuleb meil võita rahu, ja see on võib-olla veelgi raskem.”143
Prantsusmaal
