kujutlus sellest erakordsest meie aja kangelasest, sellest sireenist, sokujalgsest keldi laulikust, sellest keldi muinasaja hullutavast nõiamoorimaagiast ja võlumetsadest pärit poolinimkülalisest meie ajastus?”179 Sedasi kõneles intellektuaalselt üleoleva Cambridge’i ülikooli lõpetaja ja tavainglase hääl, kuid ta ajas romantilist jama. Tõeline Wales, kus Lloyd George üles kasvas, oli tagasihoidlik väike maa kiltkivikaevanduste ja laevaehituse, kalameeste ja talunikega, inimestega, kes laulsid paremini kui inglased.
Lloyd George’ile meeldis rääkida, et ta on pärit lihtsast maamajast, kuid tegelikult pärines ta haritud käsitööliste klassist. Tema isa, kes suri, kui ta oli alles väike laps, oli olnud kooliõpetaja; onu, kes teda kasvatas, oli kingseppmeister ja isehakanud jutlustaja, seega väikeses külas tähtis tegelane. Wales oli Lloyd George’ile alati lähtepunktina oluline, vähemalt tema elus edenemise mõõtepuuna, ja ka sentimentaalsetel põhjustel (kuigi ta tüdines kiiresti, kui pidi tema juures liiga kaua viibima). Ta nägi juba algusest peale ennast suuremal laval, ja mis oleks suurem lava kui maailma suurima impeeriumi pealinn? Nagu ta kirjutas kohalikule tütarlapsele, kellest sai lõpuks tema abikaasa: „Minu elu valdav idee on edasi jõuda.”180
Onuga oli tal vedanud, kuna onu osutas talle igakülgset abi ja vaimset toetust. Kui ta noore poisina avastas, et oli kaotanud usu jumalasse, siis andestas isehakanud jutlustaja talle.181 Kui ta otsustas õigusteadust õppida, siis töötas onu prantsuse keele grammatika läbi, püsides üks samm temast eespool, et poiss omandaks vajaliku keeletaseme. Ja kui ta otsustas minna poliitikasse – mis oli ilma raha ja tutvusteta täielik õnnemäng –, siis toetas onu teda jälle. Vana mees elas just nii kaua, et tema silmad nägid vennapoega peaministrina.
Lloyd George oli poliitika jaoks lausa loodud. Talle meeldis kõik alates raskest tööst komiteedes kuni suurte kampaaniateni. Hoolimata debattide teravusest jäi ta peamiselt heasüdamlikuks. Vastupidi Wilsonile ja Clemenceaule ei vihanud ta oma oponente. Ka polnud ta poliitikas intellektuaal. Kuigi ta oli laia lugemusega, eelistas ta pöörduda ekspertide poole. Tegutsedes oli ta alati ülikiire ja suutis käsitletavat teemat meisterlikult edastada. Kord rahukonverentsi ajal nägid Keynes ja tema kolleeg, et nad olid andnud talle vale märgukirja Aadria mere kohta. Nad kirjutasid kiiruga muudetud seisukoha paberile ja tõttasid koosolekule, kus Lloyd George oli teemaga juba algust teinud. Keynes sirutas talle paberilehe, Lloyd George heitis sellele pilgu peale ja muutis kõnes peatumata pidevalt oma argumente nii, et jõudis lõpuks vastupidisele seisukohale võrreldes oma lähteseisukohaga.182
Juba varakult pani ta paika oma eelistused radikaalse juhtpoliitikuna. Wilson ründas suurpanku ja Clemenceau kirikut, Lloyd George’i meelissihtmärgid olid suurmaaomanikud ja aristokraatia. Talle meeldisid pigem ärimehed, eriti need, kes olid end ise üles töötanud. (Talle meeldisid pahatihti ka nende naised.) Rahandusministrina surus ta läbi radikaalsed eelarved, viies sisse tulumaksu rikastele koos soodustustega vaestele, kuid ta polnud sotsialist. Nii nagu ka Wilson ja Clemenceau, võõrastas ta kollektivismi, kuid oli alati valmis tegema koostööd mõõdukate sotsialistidega, samuti oli ta valmis töötama koos konservatiividega.183
Karjääri käigus sai temast ülihea, kuigi ebakonventsionaalne administraator. Ta raputas paigast toimingureeglid, tuues väljastpoolt riigiteenistust sisse andekaid ja oskustega inimesi juhtima valitsusasutusi, ja tagas oma seaduseelnõude edu, kutsudes kõiki huvitatud osalisi nende kohta oma arvamust avaldama. Ta lahendas töövaidlusi, kutsudes vaidluspooli endaga asja arutama, mis on praegu tavapärane, aga oli tol ajal ebaharilik. „Ta mängib ümber laua istuvate inimeste tunnetel nagu muusikariista keeltel,” ütles isik, kes oli tunnistajaks raudteevaidluse lahendamise menetlusel, „kord paluv, kord veenev, tõsine, mänglev ja ähvardav kiiresti vaheldumisi.”184
Ta oli loomuldasa optimistlik ja seega kindel, et raskeimalegi probleemile leidub lahendus. „Lloyd George’ile,” ütles üks tema laste sõber, „pole iga hommik mitte ainult uus päev, vaid uus elu ja uus võimalus.”185 Vahel riskis ta oma võimalustega tugevasti ja sattus kaheldavatesse tehingutesse – kaevandus Argentinas või aktsiate omandamine seal, kus tal oli siseinfot –, kuid teda motiveeris nähtavasti enam rahaline sõltumatus kui ahnus. Oma eraelus oli ta niisama hooletu. Seal, kus Clemenceau armuafäärid kasvatasid tema mainet, oli Lloyd George mitmel korral huku äärel, kui pahased abielumehed ähvardasid teda lahutusmenetlusel nimetada. Tema abikaasa, tugeva iseloomuga naine, toetas teda, kuid paar hakkas lahku triivima. Naine eelistas jääda Põhja-Walesi tegelema oma aiaga; Lloyd George harjus oma osaajajabieluga. 1919. aastaks oli ta end püsivalt, sedavõrd, kuivõrd loomus tal seda lubas, sisse seadnud üheainsa armukese, noorepoolse naisega, kes oli omal ajal tulnud tema majapidamisse noorima tütre koduõpetajana. Frances Stevenson oli haritud, pädev ja intelligentne naine, kes andis talle oma armastuse, võimaldas intellektuaalset seltsi ja hästi toimivat bürood.
Inimesed kaldusid Lloyd George’i tihti oportunistiks pidama. Clemenceau nimetas teda kord tühipaljaks inglise nõuandeadvokaadiks: „Temale kõlbavad kõik argumendid, kui ta soovib asja võita, ja kui see osutub vajalikuks, siis kasutab ta järgmisel päeval argumente, mida oli eelmisel päeval tagasi või ümber lükanud.”186 Wilson, terane siis, kui asi puudutas teiste puudusi, mõtles, et Lloyd George’il pole põhimõtteid; ta soovis, et tal oleks tegu „vähem libeda selliga kui LG, kuna viimane püüab alati aega võita ja teeb järeleandmisi”.187 Tegelikult oli Lloyd George põhimõtetega mees; kuid ta oli ka pragmaatiline.188 Ta ei kulutanud aega donkihhotlikele ristiretkedele. Ta astus välja Buuri sõja vastu, kui Suurbritannia pidas selle väikese Lõuna-Aafrika vabariigi vastu sõda, sest ta pidas sõda valeks ja kulukaks. Tema jonnakas avalik vastuseis nõudis julgust ja läks talle peaaegu elu maksma, kui vihane rahvajõuk ründas Birminghamis poodiumi, millel ta esines. Kuid poliitiliselt tasus see end ära. Samal ajal kui Briti valitsus komberdas raskelt võidetud rahu poole, kerkis Lloyd George esile rahvusliku liidrina.
Esimese maailmasõja puhkedes oli möödapääsmatu, et tema kanda jääb oluline osa Briti sõjalises ponnistuses. Nagu kirjutas Churchill, kelle sõprus Lloyd George’iga ajapikku tugevnes: „LG-l on enam tõelist sisekaemust ja julgust kui kellelgi teisel. Ta ei takerdu millegi taha – ainuski meede pole liiga kauge perspektiiviga, ükski abinõu pole liiga uudne.”189 „Ma vihkan sõda,” ütles Lloyd George leiboristide delegatsioonile 1916. aastal, „aga kui te kord sellesse satute, tuleb läbi rühkida, muidu langevad ära ajendid, mis sõltuvad edukast lõpust.”190 Tark vana konservatiiv Arthur Balfour oli näinud juhtide esilekerkimist ja kadumist. „Ta on impulsiivne,” ütles Balfour Lloyd George’i kohta, „enne sõda ei mõelnud ta kunagi militaarsetest asjadest; seetõttu ei oska ta võib-olla adekvaatselt hinnata oma asjatundmatust; ja tal on teatud omapärad, mis teevad töö temaga ajuti raskeks.” Kuid Balfouri arvates polnud kedagi teist, kes suutnuks Suurbritanniat edukalt juhtida.191
Kuigi Lloyd George oli teinud läbi pika tee oma külast Põhja-Walesis, ei muutunud ta kunagi inglise kõrgklassi liikmeks.192 Ei temale ega ka ta naisele meeldinud käia suurtes maamajades ja talle ei meeldinud sugugi olla koos kuninga ja kuningannaga. Kui George V tegi talle austuse märgiks ettepaneku kanda riigimõõka parlamendi avamisel, ütles Lloyd George eraviisilises vestluses: „Ma pole lakei” ja vabandas end välja.193 Enamik tema sõpru olid samamoodi nagu tema end ise üles töötanud. Balfour, kes oli Cecil, vanast ja kuulsast perekonnast, oli harv erand.194 Ja Balfour oma sõbraliku valmidusega asuda teisele kohale sobis talle välisministrina hästi.
Pariisis ignoreeris Lloyd George välisministeeriumi igal võimalusel ja kasutas oma noortest meestest koosnevat meeskonda. Bürokraadid panid eriti pahaks tema erasekretäri, suurelise, religioosse ja upsaka Philip Kerri käitumist. Et Lloyd George ei armastanud märgukirju lugeda, oli Kerr see, kes tegeles suurema osaga tema kirjavahetusest, oli n-ö suure mehe vahimees.195 Isegi Balfouri puudutas natuke, kui ta küsis Kerrilt, kas peaminister on teatud dokumenti lugenud, ja talle öeldi, et ei ole, aga tema on. „See pole ju päris sama, eks
