see ikoonilambi õli!” mõtles Nika tigedalt ja tormas toas ringi. Külaliste hääled lähenesid. Taganemistee oli ära lõigatud. Magamistoas oli kaks voodit, Voskoboinikovi ja tema, Nika oma. Pikalt mõtlemata puges Nika teise voodi alla.
Ta kuulis, kuidas teda otsiti ja hüüti teistes tubades, üllatunult sellest, et ta oli kadunud. Siis tuldi magamistuppa.
„Pole midagi parata, Jura,” ütles Vedenjapin, „mine ja jaluta, ehk leiad pärast sõbra üles, siis saate mängida.”
Mõnda aega rääkisid nad rahutustest Peterburi ja Moskva ülikoolis, nii pidi Nika ligi kakskümmend minutit kössitama oma rumalas alandavas pelgupaigas. Lõpuks läksid nad terrassile. Nika tegi akna hiljukesi lahti, hüppas õue ja läks parki.
Ta oli täna endast väljas ja eelmisel ööl ei olnud ta saanud magada. Ta oli juba üle kolmeteistkümne aasta vana. Teda oli ära tüüdanud olla väike. Kogu öö ei olnud ta maganud ja oli koidikul õuemajast välja tulnud. Päike tõusis ja pargimuru katsid puude pikad kastest märjad vonklevad varjud. Varjud ei olnud mustad, vaid tumehallid nagu läbimärg vilt. Hommiku uimastav värskus oleks nagu tulnud nimelt nendest maapinnal lebavatest niisketest varjudest, mille vahel olid piklikud valguslaigud nagu tüdruku sõrmed.
Äkki hakkas temast mõne sammu kaugusel voolama elavhõbeda helkiv nire, täpselt sama karva kui kaste rohul. Nire voolas ja voolas, aga maa ei imenud seda endasse. Ootamatult järsu liigutusega viskus nire kõrvale ja kadus. See oli olnud vaskuss. Nika võpatas.
Ta oli kummaline poiss. Kui ta oli elevil, rääkis ta valjusti iseendaga. Ta jäljendas ema, kellel oli kalduvus tegelda kõrgete mateeriate ja paradoksidega.
„Kui hea on ilmas elada!” mõtles ta. „Aga miks see alati haiget teeb? Jumal on muidugi olemas. Aga kui ta on olemas, siis olen mina tema. Nii ma siis käsin tal,” mõtles ta, heitnud pilgu haavale, mis värises alt kuni üles välja (haava märjad veiklevad lehed olid otsekui plekist lõigatud), „niisiis käsin ma tal,”arutult oma jõudu üle hinnates ta ei sosistanud, vaid soovis mõttes kogu oma olemuse, kogu oma keha ja verega: „Tardu!” – ja puu tardus kuulekalt otsekohe liikumatuks. Nika puhkes rõõmust naerma ja jooksis nii kui jalad võtsid jõele suplema.
Tema isa, terrorist Dementi Dudorov, kandis tänu keisri armulikkusele sunnitöökaristust poomissurma asemel, mis talle oli mõistetud. Tema ema pärines Gruusia vürstidest Eristovitest, ta oli tasakaalutu ja veel noor kaunitar, kes alatasa millestki innustus: mässudest, mässajatest, äärmuslikest teooriatest, kuulsatest näitlejatest, saatuse vaestest heidikutest.
Ta jumaldas Nikat ja tegi tema nimest Innokenti hulga uskumatult hellitavaid ja totakaid hüüdnimesid, nagu näiteks Innoke ja Kenake ning viis poja näha oma sugulastele Tiflisis. Seal oli Nikat kõige rohkem hämmastanud võimsate okstega puu selle maja aias, kus nad peatusid. See oli mingi kohmakas troopiline hiiglane. Elevandikõrvataolised puulehed varjasid õue kõrvetava lõunamaa taeva eest. Nika ei suutnud harjuda mõttega, et see puu on taim ja mitte loom.
Poisil oli ohtlik kanda oma isa kõhedakstegevat perekonnanime. Nina Galaktionovna nõusolekul kavatses Ivan Ivanovitš esitada keisri nimele palve anda Nikale ema perekonnanimi.
Kui ta oli lamanud voodi all ja olnud pahane asjade käigu peale maailmas, oli ta muu hulgas mõtelnud ka sellest. Kes see Voskoboinikov õige on, et oma nina igale poole topib? Küll ta neile kõigile veel näitab!
Või siis see Nadja! Olgugi ta viieteistkümneaastane, aga kas see tähendab siis, et tal on õigus nina püsti ajada ja rääkida temaga nagu väikese lapsega? Küll ta sellele Nadjale veel näitab! „Ma vihkan teda,” lausus ta mõttes mitu korda. „Ma tapan ta! Ma kutsun ta paadiga sõitma ja uputan ära.”
Ka ema oli tore. Muidugi vedas ema minema sõites ninapidi nii teda kui ka Voskoboinikovi. Ei sõitnud ta kuhugi Kaukaasiasse, vaid lihtsalt keeras lähimas sõlmjaamas otsa põhja poole ning tulistab kõige suurema rahuga Peterburis koos üliõpilastega politseid. Aga tema peab elusalt mädanema selles totras augus. Kuid ta kavaldab nad kõik üle. Uputab ära Nadja, jätab gümnaasiumi pooleli ja põgeneb Siberisse isa juurde ülestõusu õhutama.
Tiik oli kalda ääres üleni vesiroosidesse kasvanud. Paat lõikus sellesse tihnikusse kuiva sahinaga. Vesirooside vahel paistis vesi nagu arbuusi mahl kolmnurkses sisselõikes.
Poiss ja tüdruk hakkasid vesiroose korjama. Mõlemad haarasid kinni ühest ja samast kummina vintskest varrest, mis ei tahtnud katkeda. Vesiroos tõmbas neid teineteise poole. Laste pead põrkasid kokku. Paati oleks nagu pootshaagiga kalda poole tõmmatud. Vesirooside varred läksid sassi ja tõmbusid koomale, valged õied, südamikud eredad nagu munakollane verega, vajusid vee alla ja kerkisid jälle pinnale, nii et vesi neist välja voolas.
Nadja ja Nika korjasid üha vesiroose, paat vajus järjest rohkem ühele küljele, nad peaaegu lamasid kõrvuti vee ligi vajunud paadiserval.
„Mind on õppimine ära tüüdanud,” ütles Nika. „On aeg hakata elama, elatist teenima, tuleb inimeste sekka minna.”
„Aga mina tahtsin just sind paluda, et sa seletaksid mulle ruutvõrrandeid. Ma olen algebras nii nõrk, et asi oleks äärepealt lõppenud järeleksamiga.”
Nika tajus nendes sõnades mingit torget. Muidugi, Nadja tuletab talle meelde, kui väike ta veel on, ja näitab seega talle koha kätte. Ruutvõrrandid! Nemad polnud algebrat veel nuusutanudki.
Reetmata seda, kui solvatud ta on, küsis ta teeseldud ükskõiksusega, mõistes samal hetkel, kui totter see oli:
„Kellele sa mehele lähed, kui sa suureks kasvad?”
„Oh, sinna on veel nii palju aega. Arvatavasti ei lähegi ma mehele. Ma pole selle peale üldse mõtelnud.”
„Ära ainult palun arva, et see mind nii väga huvitab.”
„Miks sa siis küsid?”
„Sa oled loll.”
Nad läksid tülli. Nikale tuli meelde tema hommikune naistevihkamise hoog. Ta ähvardas Nadjat, et kui too ei lõpeta ülbitsemist, uputab Nika tema ära.
„Eks proovi,” vastas Nadja.
Nika haaras tal vöökoha ümbert kinni. Nende vahel läks rabeluseks. Nad kaotasid tasakaalu ja kukkusid vette.
Mõlemad oskasid ujuda, kuid vesiroosid takerdusid nende kätesse ja jalgadesse, põhi aga ei tulnud veel vastu. Lõpuks ronisid nad mudasse kinni jäädes kaldale. Vesi voolas nende jalatsitest ja taskutest ojadena. Eriti väsinud oli Nika.
Kui see oleks juhtunud alles üsna hiljuti, vähemalt sel kevadel, siis niisuguses olukorras, kus nad istusid kahekesi läbimärgadena pärast sellist suplust, oleksid nad tingimata lärmanud, sõimanud teineteist või naernud laginal.
Praegu nad vaikisid ja julgesid vaid vaevu hingata, neid rusus juhtunu mõttetus. Nadja oli nördinud ja vaikis pahasena, Nikal valutasid kõik kohad, nagu oleks tal kepiga jalad ja käed puruks pekstud ja ribid sisse muljutud.
Lõpuks poetas Nadja vaikselt nagu täiskasvanu: „Sa oled hull!” Nika vastas samuti täiskasvanu kombel: „Anna mulle andeks.”
Nad hakkasid minema mäkke maja poole, nendest jäid maha märjad jäljed nagu kahest veevedamise tünnist. Nende tee läks üles mööda tolmust kallast; siin oli väga
