loodusele praegu, mõtles ta. Mida oleks ta kõige rohkem tahtnud? Talle näis, et kõige rohkem tahaks ta kunagi veel kord koos Nadjaga tiiki kukkuda, ning ta oli praegu valmis ei tea mida maksma, et teada, kas see võiks kunagi veel juhtuda või ei.
1 Vene keeles kõlab see nimi antud kontekstis peaaegu nagu „elavat”. (Tlk.) [ ↵ ]
Teine jagu
Teise ringkonda kuuluv tütarlaps
1.
Sõda Jaapaniga alles kestis. Ootamatult varjutasid selle hoopis teised sündmused. Üle Venemaa veeresid revolutsioonilained, järgmine eelmisest ikka kõrgem ja enneolematum.
Sel ajal kolis Uuralitest Moskvasse belglasest inseneri lesk ja venestunud prantslanna Amalia Karlovna Guichard koos kahe lapsega, poja nimi oli Rodion ja tütre nimi Larissa. Poja pani ta kadetikorpusesse ja tütre tütarlaste gümnaasiumi, juhuslikult just samasse, kus õppis Nadja Kologrivova, pealegi samasse klassi.
Madam Guichard’il oli mehest jäänud sääste, mis olid paigutatud väärtpaberitesse, varem oli nende hind tõusnud, nüüd aga langes. Et peatada oma raha kokkusulamine ja mitte istuda käed rüpes, ostis madam Guichard õmblejanna Levitskaja pärijate käest väikese ettevõtte, õmblustöökoja Triumfivärava lähedal, õigusega säilitada vana firma, endine tellijate ring ning kõik õmblejad ja õpilased.
Madam Guichard tegi seda advokaat Komarovski soovitusel, kes oli olnud tema mehe sõber ja talle endalegi toeks. Komarovski oli külmavereline ärimees, kes tundis Venemaa ärielu nagu oma viit sõrme. Tolle mehega oli madam Guichard kirja teel kokku leppinud ümberkolimise Moskvasse, mees oli neile vaksalisse vastu tulnud ja viinud nad läbi kogu Moskva „Tšernogooria” möbleeritud tubadesse Oružeinõi põikuulitsas, kus ta oli üürinud neile numbri, tema oli see, kes veenis madami panema Rodja kadetikorpusesse ja Lara gümnaasiumisse, mida ta soovitas, tema oli ka see, kes nagu möödaminnes naljatas poisiga ja heitis tütarlapsele pilke, mis viimase punastama panid.
2.
Enne kolimist väikesesse kolmetoalisse korterisse õmblustöökoja juures elasid nad ligi kuu aega „Tšernogoorias”.
See oli Moskva kõige kohutavam kant, voorimeeste ja urgaste piirkond, siin olid terved uulitsad kõlvatuse teenistuses, see oli „hukkaläinud olendite” pärapõrgu.
Lapsi ei üllatanud numbritubade kasimatus, lutikad ja vilets sisustus. Pärast mehe surma elas ema alalises hirmus vaeseks jääda. Rodja ja Lara olid harjunud kuulma, et nad on hukatuse äärel. Nad said aru, et nad ei ole uulitsalapsed, kuid neis oli nagu lastekodu kasvandikes sügavalt juurdunud argus rikaste ees.
Selle hirmu elavaks eeskujuks oli neile ema. Amalia Karlovna oli umbes kolmekümne viie aastane priske blondiin, kellel südamevaevuste hood vaheldusid lollusehoogudega. Ta oli kohutavalt arg ja tundis surmahirmu meeste ees. Just sellepärast viisid hirm ja otsusekindluse puudumine teda järjest ühe mehe embusest teise mehe embusse.
„Tšernogoorias” elas ta kahekümne kolmandas numbris, kahekümne neljandas elas aga numbritubade asutamisest saadik tšellist Tõškevitš, ohtrasti higistav ja kiilaspäine parukaga mehike, kes pani peopesad nagu palvuseks kokku ja surus siis vastu rinda, kui ta tahtis kedagi milleski veenda, ning heitis pea kuklasse ja tõstis silmad hingestatult taevasse, kui ta mängis mingile seltskonnale või esines kontserdil. Ta oli harva kodus, ta kadus terveks päevaks Suurde Teatrisse või konservatooriumi. Naabrid tutvusid. Vastastikku osutatud väikesed teened lähendasid neid teineteisele.
Kuna laste juuresolek pani Amalia Karlovna vahel Komarovski külaskäikude ajal piinlikku olukorda, jättis Tõškevitš lahkudes talle oma numbritoa võtme, et naine saaks seal oma sõpra vastu võtta. Peagi harjus madam Guichard tšellisti eneseohverdusega niivõrd, et koputas nii mõnigi kord nuttes tema uksele, paludes end kaitsta oma heasoovija eest.
3.
Maja oli ühekorruseline, üsna Tverskaja nurga lähedal. Oli tunda Bresti raudtee lähedust. Naabruses olid raudtee valdused, teenistujate ametikorterid, veduridepoo ja laod.
Selles majas elas Olja Djomina, tark tüdruk, Moskva kaubajaama ühe teenistuja vennatütar.
Olja oli andekas õpilane. Teda oli tähele pannud endine omanik ja nüüd tahtis ka uus omanik teda oma lähikonnas näha. Olja Djominale meeldis väga Lara.
Kõik oli jäänud nii, nagu Levitskaja ajal. Nagu pöörased tärisesid õmblusmasinad väsinud õmblejannade tallavate jalgade või vehklevate käte sunnil. Mõni õmbles vaikselt, istudes laual ning sirutades nõela ja pika niidiga käe kaugele eemale. Põrand oli riidetükke täis. Rääkima pidi valjusti, et karjuda üle õmblusmasinate tärinast ja kanaarilinnu Kirill Modestovitši trilleritest, lind oli aknaorva riputatud puuris, tema nime saladuse oli endine perenaine endaga koos hauda viinud.
Tellimistetoas olid daamid värvika rühmana laua ümber, millel lebasid moeajakirjad. Nad seisid, istusid ja nõjatusid lauale neis poosides, mida nad piltidel nägid, ning pidasid joonistusi uurides nõu tegumoodide üle. Teise laua taga istus direktori kohal Amalia Karlovna abiline vanemjuurdelõikaja Faina Silantjevna Fetissova, kondine naine, kelle närtsinud põskede voltides olid käsnad.
Tal oli luust pits paberossiga kollakate hammaste vahel, ta pilutas kollaka silmavalgega silmi, puhus suust ja ninast välja kollakat suitsu, kirjutas vihikusse üles mõõdud, kviitungite numbrid ning sagivate tellijate soovid.
Amalia Karlovna oli õmblustöökojas uus ja kogenematu inimene. Ta ei tundnud end siin täieõigusliku perenaisena. Kuid töötajad olid ausad, Fetissova peale võis kindel olla. Kummatigi oli aeg väga ärev. Amalia Karlovna kartis tulevikule mõelda. Teda valdas meeleheide. Tema käes ei laabunud miski.
Komarovski käis neid sageli külastamas. Kui Viktor Ippolitovitš läks läbi töökoja perenaise poole peale, ehmatades ümberriietuvaid moedaame, kes tema ilmumisel pugesid sirmide taha peitu ja pareerisid sealt mängeldes mehe siivutuid nalju, sosistasid õmblejannad talle pahaselt ja pilkavalt järele: „Saabus”, „Suksutaja”, „Amalia kallim”, „Pühvel”, „Naistehukutaja.”
Veelgi suuremat viha äratas Komarovski buldog Jack, kelle ta mõnikord rihma otsas kaasa tõi ning kes vedas peremeest nii järskude tõmmetega enda järel, et Komarovskil läks samm segi, ta tormas ettepoole ja liikus koera kannul, käed ette sirutatud, nagu pime oma talutaja sabas.
Ükskord kevadel lõi Jack hambad Larale säärde ja rebis tema suka katki.
„Ma surman selle kurivaimu ära,” kähistas Olja Djomina lapselikult Larale kõrva.
„See on tõesti vastik koer. Aga kuidas sa rumaluke seda teed?”
„Tasem, ära karju, ma õpetan teid. On ju olemas lihavõttemunad, mis on kivist ... Noh, nagu need teie mamma kummutil ...”
„On küll, marmorist ja kristallmunad.”
„No näed. Kummarda allapoole, ma ütlen sulle otse kõrva sisse. Tuleb võtta niisugune muna, kasta rasva sisse, rasv jääb külge, see räpane koer neelab alla, topib, saatan, kere täis, ja ongi kõik! Ajab käpad püsti! Klaas!”
Lara naeris ja mõtles kadedalt: tüdruk elab vaesuses, peab tööd
