lollide panuste vältimine ning seda siin ei kavatsenud ta kindlasti vastu võtta.
„Ei, John,“ ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.“
Kümme miljonit dollarit. Seda hetke nautisid kõik mängijad. Meriwether mängis Wall Streeti pokkerit juba enne, kui mäng pihta hakkas. Ta bluffis. Gutfreund vaagis vastupakkumist. Nõustumine olnuks väga tema moodi. Juba selle mõtte kaalumine oli luksus, mis oli talle kindlasti väga meeltmööda. (Rikas on hea olla.)
Teisest küljest oli ja on kümme miljonit dollarit suur raha. Kaotuse korral oleks Gutfreundil järel vaid üksnes kolmkümmend miljonit või sealkandis. Tema naine Susan kulutas suuremat osa viieteistkümnest miljonist nende Manhattani korteri sisustamisele (Meriwether teadis seda). Ning kuna Gutfreund oli ülemus, ei kammitsenud teda ilmselgelt ka Meriwetheri koodeks. Kes teab? Võib-olla ta ei teadnudki Meriwetheri koodeksist. Võib-olla oli selle väljakutse mõte hoopis vaadata, kuidas Meriwether reageerib. (Isegi Gutfreund pidi imetlema kuningat tegutsemas nähes.) Seega Gutfreund loobus. Õigupoolest naeratas ta endale omast pingutatud naeratust ja sõnas: „Sa oled hull peast.“
Ei, mõtles Meriwether. Lihtsalt väga-väga hea.
1 Arbitraaž rahanduses on kasumi teenimine hindade erinevuselt mitmel turul; sarnaste tehingute kombinatsiooni koostamine väärtpabereist, mis võimaldavad erineva hinnastamise korral n-ö riskivaba tulu (tegelikkuses see tulu muidugi riskivaba pole). (Toimetaja märkus.)
TEINE PEATÜKK
Rahast ei räägita
Ma tahan saada investeerimispankuriks. Kui sul on 10 000 agdsiat [sic], müün ma need sinu eest maha. Ma teenin hästi palju raha. See töö meeldib mulle väga-väga. Ma aitan inimesi. Minust saab miljonär. Mul on suur maja. Mul on tore olla.
Seitsmeaastane Minnesota koolipoiss, „Kelleks ma suurena tahan saada“, märts 1985
1984. aasta talvel elasin Londonis ja lõpetasin magistriõpinguid majanduses Londoni Majanduskoolis, kui sain kutse õhtusöögile kuninganna emaga. See tuli ühe mu kauge sugulase kaudu, kes aastate eest ja mõneti ootamatult oli abiellunud ühe Saksa paruniga. Mina polnud küll sedasorti inimene, keda oleks regulaarselt St Jamesi paleesse õhtusöögile palutud, aga paruness see-eest õnneks oli. Ma üürisin piduliku õhturiietuse, laskusin metroosse ja asusin teele. See üritus oli esimene lüli ebatõenäoliste sündmuste ahelas, mis kulmineerus Salomon Brothersi tööpakkumisega.
Üritus, mida oli reklaamitud kui vahetut kokkupuudet Briti kuningasooga, osutus tegelikult heategevaks õhtusöögiks seitsme-kaheksasaja kindlustusmaakleriga. Me istusime lehvikukujuliselt suure saali veinpunastel vaipadel tumedates puittoolides kuningapere tahmunud portreede all, otsekui kandideerinuksime „Masterpiece Theatre’i“ statistideks. Õnnekombel juhtus nii, et kusagil selles suures saalis viibis kaks Salomon Brothersi tegevdirektorit. Ma teadsin seda üksnes seetõttu, et minu istekoht oli, taas õnnekombel, nende abikaasade vahel.
Kui olime Briti kuningapere liikmete silmamise lootuses kaelte pikaks ajamise lõpetanud, võttis vanema Salomon Brothersi tegevdirektori ameeriklannast naine meie lauas juhtohjad kindlalt enda kätte. Kui ta teada sai, et ma valmistun tööle minema ja kaalun investeerimispangandust, muutis ta õhtu tööintervjuuks. Ta torkis, uuris, pinnis ja küsitles mind umbes tunni, kuni jäi rahule ja lõpetas. Uurinud välja, mida minu esimesest kahekümne neljast maamunal veedetud aastast on kasu olnud, küsis ta, ega ma taha Salomon Brothersi kauplemissaali tööle tulla.
Püüdsin rahulikuks jääda. Kartsin, et kui näen liiga innukas välja, koidab talle, et ta on teinud hirmsa vea. Olin hiljuti lugenud John Gutfreundi nüüd juba legendaarset märkust, et Salomon Brothersi kauplemissaalis saab edukas olla vaid see, kes igal hommikul ärgates on „valmis karul tagumikku küljest hammustama“. Sõnasin, et see ei kõla küll toreda asjana. Rääkisin talle, kuidas mina kujutan ette elu investeerimispangas. (See kirjeldus hõlmas suurt klaasseintega kontorit, sekretäri, tohutut kulueelarvet ning sagedasi kohtumisi tööstusi tüürivate inimestega. Selline töö on Salomon Brothersis samuti olemas, kuid sellest ei peeta lugu. Seda kutsutakse korporatiivfinantsiks. See erineb müügist ja kauplemisest, ehkki mõlemat kutsutakse laias laastus investeerimispanganduseks. Gutfreundi kauplemissaal, kus müüakse ja ostetakse aktsiaid ja võlakirju, on rahategemise ja riskimise karmi elu keskpunkt. Maakleritel pole mingeid sekretäre, kontoreid ega kohtumisi tööstusi tüürivate inimestega. Korporatiivfinants, mis teenindab raha laenama tulnud korporatsioone ja valitsusi, keda kutsutakse „klientideks“, on sellega võrreldes rafineeritud ja ebamaine paik. Kuna korporatiivfinantsistid rahaga ei riski, peavad maaklerid neid tossikesteks. Kui Wall Streeti standard välja arvata, on korporatiivfinants kõigi ülejäänud standardite põhjal sellegipoolest rusikatega vastu rinda kõmistavatest isastest pakatav džungel.)
Naine Salomonist ei lausunud minu väikese kõne peale alguses midagi. Siis aga ütles ta üheainsa hingetõmbega, et korporatiivfinantsis töötavad vedelate randmetega ja ülemäära mukitud madalapalgalised sellid. Kus mu munad on? Kas ma tõesti tahan päev läbi kontoris kükitada? Kas ma olen mingi lödipüks või?
Oli üsna selge, et ta ei oodanud vastust. Ta eelistas küsimusi. Nõnda küsisin ma talt, kas tal on üldse voli mulle tööd pakkuda. Seepeale jättis ta jutu mu mehelikkusest ja kinnitas, et koju jõudes laseb ta oma mehel selle asja ära korraldada.
Eine lõpus tuterdas kaheksakümne nelja aastane kuninganna ema ruumist välja. Meie – kaheksasada kindlustusmaaklerit, kaks Salomon Brothersi tegevdirektorit, nende naised ja mina – seisime aupaklikus vaikuses, kuni ta kulges ukse poole, mida ma algul pidasin tagaukseks. Siis adusin, et tegelikult on see ilmselt palee esikülg ning meid, annetajaid, lasti sisse tagauksest nagu mingeid kullereid. Igatahes oli kuninganna ema teel meie suunas. Tema taga kõndis Jeeves2, sirge kui harjavars, valge lips kaelas ja sabakuub seljas ning hõbekandik käes. Jeevesi kannul tuli riburada väikesi torukujulisi koeri, keda kutsutakse korgideks ning kes näevad välja nagu suured rotid. Inglaste arvates on korgid nunnud. Pärast kuulsin, et Briti kuningakoja liikmed käivad nendega igal pool.
St Jamesi palee suur saal oli haudvaikne. Kuninganna ema lähenedes langetasid kindlustusmaaklerid pea nagu jumalateenistusel. Korgid olid õpetatud iga viieteistkümne sekundi tagant reveranssi tegema, milleks nad ajasid tagajalad risti ja potsatasid oma rotiliku kõhuga põrandale. Viimaks jõudis protsessioon sihtkohta. Meie seisime otse kuninganna ema kõrval. Salomon Brothersi naine säras. Kindlasti särasin ka mina, kuid tema säras rohkem. Tema soovi märgatud saada oli füüsiliselt tunda. On mitu viisi, kuidas kaheksasaja haudvaikse Prudentiali3 agendi kõrval üliku tähelepanu pälvida, kuid ilmselt kõige kindlam viis on midagi hüüda. Seda ta tegigi. Täpsemalt hüüdis ta: „Hei, kuninganna, kenad koerad sul!“
Mitukümmend kindlustusmaaklerit tõmbus kahvatuks. Tegelikult nad juba olid kahvatud, nii et võib-olla ma liialdan. Igatahes köhisid nad kurgud väga puhtaks ja jõllitasid oma tuttidega tuhvleid. Ainuke inimene kuuldekauguses, kes ei paistnud end selle peale selgelt ebamugavalt tundvat, oli kuninganna ema ise. Ta väljus ruumist sammugi segi ajamata.
Tol kummalisel hetkel St Jamesi palees olid kahe väärika institutsiooni esindajad lasknud oma lippudel kõrvuti lehvida. Kuninganna kõigutamatu ema lahendas piinliku olukorra elegantselt seda lihtsalt ignoreerides, Salomon Brothersi tegevdirektori naine aga ammutas jõudu söakuse ja instinktide peidetud varasalvest ning taastas oma hõikumisega jõudude tasakaalu ruumis. Mul on kuningapere ning eriti kuninganna ema suhtes alati nõrkus olnud. Tollest hetkest aga pidasin ma Salomon Brothersit, St Jamesi tagumise
