alata sellega, et intervjueerija palus sul avada akna. Sa olid neljakümne kolmandal korrusel vaatega Water Streetile. Aken ei käinudki lahti. Selles muidugi asja mõte oligi. Küsitleja tahtis lihtsalt näha, kas suutmatus tema palvet täita paneb sind kangutama, sikutama ja higistama, kuni sa viimaks luhtunud ambitsioonide loiguks sulad. Või, nagu üks kurblik kandidaat olevat kuulu järgi teinud: viskad akna tooliga kildudeks.
Teine stressi tekitav nipp oli vaikiv kohtlemine. Sina astud tuppa, kus peaks toimuma vestlus. Toolil istuv mees ei ütle midagi. Sina ütled tere. Tema jõllitab. Sina ütled, et tulid töövestlusele. Tema jõllitab edasi. Sina teed lolli nalja. Tema jõllitab ja vangutab pead. Sina oled kui tulistel sütel. Tema võtab siis ajalehe (või, veel hullem, sinu elulookirjelduse) ja hakkab lugema. Ta paneb proovile sinu võime võtta kohtumisel ohjad enda kätte. Sellisel juhul on tooli aknasse virutamine oletatavasti aktsepteeritav.
Ma tahan saada investeerimispankuriks. Lehman Brothers on parim. Ma tahan saada rikkaks. Määratud päeval ja määratud tunnil hõõrusin vestlustoa ukse ees higiseid peopesi kokku ja püüdsin mõelda üksnes sedasorti puhtaid mõtteid (pooltõdesid). Tegin aparatuurile kiirkontrolli nagu stardiks valmistuv astronaut. Minu tugevad küljed: olen ülepingutaja, meeskonnatöötaja ja hea suhtleja, mida see ka ei tähendanud. Minu nõrgad küljed: ma töötan liiga palju ning kipun liiga kiiresti liikuma organisatsioonides, millega liitun.
Hüüti minu nime. Lehman intervjueeris paarikaupa. Ma polnud kindel, kas mul on lootust ühegagi neist toime tulla, saati siis kahega.
Head uudised. Lehman oli Princetoni läkitanud ühe mehe ja ühe naise. Meest ma ei tundnud, kuid naine oli Princetoni lõpetanud ja minu vana sõber, kellega kohtumist ma polnud oodanud. Võib-olla jään ellu.
Halvad uudised. Kui kuubikusse astusin, ei naeratanud seal viibiv naine ega andnud mingil muul moel märku, et ta mind tunneb. Hiljem ütles ta mulle, et see oleks ebaprofessionaalne. Surusime kätt ning ta oli umbes niisama sõbralik kui poksija enne matši. Seejärel taandus ta oma nurka, otsekui oodanuks gongi. Ta istus vaikselt, sinine kostüüm seljas ja väike kikilips ees. Tema käsilasel, kandiliste õlgadega vast kahekümne kahe aastasel noormehel, oli käes minu elulookirjelduse koopia.
Neil oli kahe peale kokku kaks aastat investeerimispanganduse kogemust. Kõige suurem absurd kolledži investeerimispanganduse töövestluste juures olid inimesed, keda investeerimispankurid neid vestlusi tegema saatsid. Paljud neist olid töötanud Wall Streetil kõige rohkem üheainsa aasta, kuid olid juba Wall Streeti maski ette tõmmanud. Üks nende lemmiksõnu oli „professionaalne“. Kangelt istumine, kõva käepigistus, järsk kõneviis ja jäävee lonksamine oli professionaalne. Naermine ja kaenlaaluste sügamine ei olnud. Minu sõber ja tema käsilane olid oivaline argument professionaaliks saamise vastu. Üks aasta Wall Streetil ja juba nad olid muteerunud. Seitse kuud enne seda oli mu sõpra ülikoolilinnakus näha sinistes teksades ja lollide kirjadega T-särgis. Ta jõi rohkem õlut, kui ta tervisele hea oli. Teisisõnu oli ta üsna tavaline tudeng. Nüüd oli ta statist minu orwellilikus õudusunenäos.
Noormees istus külma metall-laua taha ning hakkas mind küsimustega tulistama. Vast parim viis meie kohtumise kirjeldamiseks on meie vestlus uuesti ette kanda, nii hästi või halvasti, kui ma seda mäletan.
Kandiline noormees: Öelge, milline vahe on kommertspangandusel ja investeerimispangandusel?
Mina (teen oma esimese vea, kuna ei kasuta võimalust ülistada investeerimispankureid ning naeruvääristada kommertspankurite lühikesi tööpäevi ja liliputilikke ambitsioone): Investeerimispankurid garanteerivad väärtpabereid. Teate küll, aktsiaid ja võlakirju. Kommertspankurid väljastavad lihtsalt laene.
Kandiline noormees: Ma näen, et teie põhieriala oli kunstiajalugu. Miks? Te ei karda, et ei leia tööd?
Mina (klammerdun Princetoni kunstiajaloo osakonna valvevastuse külge): Noh, kunstiajalugu pakkus mulle kõige rohkem huvi ja siinne osakond on suurepärane. Et Princeton kutseõpet ei paku, arvan ma, et minu erialavalik ei mõjuta eriti minu võimalusi tööd leida.
Kandiline noormees: Kas te teate, kui suur on Ameerika Ühendriikide SKT?
Mina: Kindlalt ei tea. Kas see pole mitte umbes viissada miljardit dollarit?
Kandiline noormees (heidab tähendusliku pilgu naisele, keda pidasin oma sõbraks): Pigem kolm triljonit. Teate, iga ametikoha täitmiseks vestleme me mitmesaja inimesega. Te kandideerite koos paljude majandustudengitega, kes valdavad oma eriala. Miks te investeerimispankuriks saada tahate?
Mina (ilmselgelt oleks aus vastus olnud, et ma ei tea. See oli sobimatu. Pärast hetkelist kõhklust andsin vastuse, mida ta minu arvates ootas): Noh, kui päris aus olla, siis ma tahan raha teenida.
Kandiline noormees: See ei ole hea põhjus. Sellel tööl on pikad tööpäevad ning teid peab innustama ka miski muu peale raha. On tõsi, et me saame oma töö eest väärilist tasu, kuid otsesõnu öeldes ei soovita me ülemäära rahast huvitatud inimestel meie tegevusalale tulla. See on kõik.
See on kõik? Need sõnad kajavad mul kõrvus. Enne kui sain midagi ette võtta, seisin juba kuubiku ees, üleni külma higiga kaetud ning kuulasin, kuidas grillitakse järgmist kandidaati. Ma ei olnud hetkekski arvanud, et ausalt üles tunnistatud armastus raha vastu ei pruugi investeerimispankuri silmis olla aktsepteeritav. Ma olin arvanud, et investeerimispankurite töö oligi raha teha, nõnda nagu Ford tegi autosid. Isegi kui analüütikud teenisid vähem kui vanemad investeerimispankurid, olin arvanud, et nad peavad olema vähemalt pisutki ahned. Miks see kandiline noormees Lehmanist seda solvavaks pidas? Üks sõber, kes viimaks Lehman Brothersisse tööle pääses, seletas selle pärastpoole ära. „See on tabu,“ sõnas ta. „Kui sult küsitakse, miks sa investeerimispankuriks saada tahad, pead sa rääkima väljakutsetest ja sellest, kuidas tehingute sõlmimine sul südame põksuma paneb, ja sellest, kui põnev on töötada koos niivõrd kõrge kaliibriga inimestega, kuid rahast ei tohi mitte kunagi juttu teha.“
Uue vale äraõppimine oli lihtne. Selle uskumajäämine aga oli hoopis midagi muud. Kui mõni investeerimispankur mult seejärel mu ajendite kohta uuris, vastasin talle kohusetundlikult õigesti: väljakutsed, inimesed, tehingud panevad südame põksuma. Läks mitu aastat, enne kui suutsin iseend veenda, et see on pisutki usutav (ma vist isegi söötsin mingisuguse variandi sellest Salomon Brothersi tegevdirektori naisele ette). Jutt sellest, et raha polnud põhiline tegur, oli muidugi täielik jama. Princetoni ülikooli karjäärinõustaja kabinetis 1982. aastal aga ei saanud tõde töökoha leidmisele jalgu jääda. Ma meelitasin pankureid. Samal ajal aga ajas mind nende silmakirjalikkus marru. Mõtlen seda, et kas isegi noil süütuil päevil kahtles keegi selles, kui tähtis on Wall Streetile raha – välja arvatud Wall Streeti inimesed ise muu maailma inimestega rääkides.
Raev rahustas. Mul oli rahustamist tarvis, sest Princetoni lõpetades polnud mul tööd (Salomon oli mind nägematagi välja praakinud). Järgmise aasta vältel kolmelt töökohalt läbi tormates õnnestus mul demonstreerida, et ma olengi töölevõtmiseks niisama kõlbmatu, kui pankurid olid arvanud. Ma ei kahelnud hetkekski, et olin selle ära teeninud. Mulle lihtsalt ei meeldinud see viis, kuidas see toimus. Ma ei saanud oma Wall Streeti äraütlevate kirjade hunnikust suurt muud midagi teada peale selle, et investeerimispankurid ei otsinud tööturult ei ausust ega minu teeneid (mitte et need kaks oleksid kuidagi omavahel seotud olnud). Esitati etteantud küsimusi, millele oodati etteantud vastuseid. Edukas investeerimispanganduse töövestlus bakalaureusega kõlas nagu munkade leelutus. Nurjunud töövestlus kõlas nagu halb õnnetus. Minu vestlus Lehmaniga ei iseloomustanud üksnes minu enda läbielamisi, vaid kümmekonna investeerimispanga tuhandeid vestlusi mitmekümnes ülikoolilinnakus alates umbes 1981. aastast.
Lool on aga õnnelik lõpp. Lehman Brothers viskas lõpuks sussid püsti. Võitlus
