veenda mulle tööd andma.
Peagi kutsus ta mees mind Salomoni Londoni kontorisse ning tutvustas mind kauplemissaali maakleritele ja müügimeestele. Nad meeldisid mulle. Mulle meeldis nende keskkonna kaubanduslik sumin. Paraku polnud mul aga endiselt ametlikku tööpakkumist ega polnud mulle korraldatud õiget rodu tööintervjuusid. Karmi ristküsitluse puudumisest võis järeldada, et tegevdirektori naine oli ilmselgelt sõna pidanud ja Salomon kavatses mind tööle võtta. Keegi aga ei palunud mul sõnaselgelt tagasi tulla.
Mõni päev hiljem tuli mulle veel üks kõne. Kas ma tahaksin kell 6.30 süüa Londoni Berkeley hotellis hommikust Salomoni New Yorgi personalijuhi Leo Corbettiga? Loomulikult ütlesin, et tahan. Ning läbisin siis kell 5.30 ärkamise ja ärihommikusöögiks sinisesse ülikonda pugemise valulise ja ebaloomuliku protsessi. Kuid ka Corbett ei pakkunud mulle mitte tööd, vaid taldrikutäie niisket munaputru. Meil oli meeldiv jutuajamine, mis ajas mind segadusse, sest Salomon Brothersi töölevärbajad peaksid olema parajad jõhkardid. Paistis olevat ilmselge, et Corbett tahab mind Salomoni tööle, kuid ta ei öelnud seda kordagi sõnaselgelt välja. Läksin koju, võtsin ülikonna seljast ja pugesin voodisse tagasi.
Nõutult rääkisin lõpuks ühele Londoni Majanduskooli kaastudengile, mis oli juhtunud. Kuna tema tahtis üliväga Salomon Brothersis töötada, teadis ta täpselt, mida ma tegema pean. Salomon Brothers, ütles ta, ei tee tööpakkumisi. Ta oli selleks liiga tark, et anda inimestele võimalus see tagasi lükata. Salomon Brothers annab ainult vihjeid. Kui mina olin saanud vihje, et firma tahab mind tööle võtta, oli mul kõige parem lihtsalt helistada Leo Corbettile New Yorki ja võtta talt töökoht vastu.
Nii ma tegingi. Helistasin talle, tutvustasin end taas ja sõnasin: „Ma tahan teile öelda, et võtan pakkumise vastu.“
„Meeldiv, et olete meiega,“ ütles ta ja naeris.
Tore. Mis edasi saab? Ta selgitas, et ma alustan „vendade“ õppeprogrammis, mis algab juuli lõpus. Ta rääkis, et koos minuga on seal veel vähemalt 120 üliõpilast, kellest suurem jagu on värvatud kolledžitest ja ärikoolidest. Siis pani ta toru hargile. Ta ei olnud mulle öelnud, kui palju ma palka saan ja ma polnud seda ka küsinud, sest ma teadsin – põhjustel, mis peagi selgeks saavad – et investeerimispankuritele ei meeldi rahast rääkida.
Päevad möödusid. Ma ei teadnud midagi kauplemisest ja seetõttu peaaegu mitte midagi ka Salomon Brothersist, kuna Salomon Brothers on firma, mida juhivad kauplejad enam kui ühtki muud Wall Streeti firmat. Ma teadsin üksnes seda, mida olin ajalehest lugenud, ning seal oli kirjas, et Salomon Brothers oli maailma kasumlikem investeerimispank. Isegi kui see tõele vastata võis, oli firmasse töökoha saamise protsess olnud kahtlaselt meeldiv. Pärast mõningat elevust püsiva töökoha pärast muutusin skeptiliseks, kas elu kauplemissaalis on mulle ikka meeltmööda. Mulle tuli pähe mõte oodata töökohta korporatiivfinantsis. Mingitel teistel asjaoludel oleksin võinud kergesti Leole (me suhtlesime eesnimepidi) kirjutada, et ei taha kuuluda klubisse, mis mind nii kergekäeliselt liikmeks võtab. Asjaolud aga olid sellised, et teist töökohta mul polnud.
Otsustasin elada esimese tõelise töökoha tutvuste kaudu saanud mehe märgi all. See oli parem kui töötu märk. Kõik ülejäänud teed Salomon Brothersi kauplemissaali olnuks täis ebameeldivaid takistusi, näiteks nagu tööintervjuud. (Tol aastal oli sinna kandideerinud kuus tuhat inimest.) Enamik neist, kellega ma viimaks koos töötasin, oli töövestlustel kõvasti räsida saanud ja rääkis sellest jubedaid lugusid. Kui välja arvata kummaline mälestus Salomoni rünnakust Briti troonile, polnud mul mingeid lahinguarme ja seetõttu tundsin pisut häbi.
Ah, hea küll, tunnistan üles. Üks põhjus, miks ma Salomon Brothersi võimalusest hagija kombel kinni hakkasin, oli see, et olin juba näinud Wall Streeti tööotsingute sünget külge ja mul polnud vähimatki soovi seda uuesti näha. Kolledži lõpuaastal, 1981, kolm aastat enne vedamist St Jamesi palees, kandideerisin pankadesse tööle. Ma pole kunagi näinud, kuidas Wall Streeti mehed on üheski küsimuses olnud niivõrd üht meelt, kui nad olid minu kandideerimise asjus. Mõni lausa naeris mu elulookirjelduse peale. Mitme juhtiva firma esindajad ütlesid, et mul puudub äriinstinkt, mis minu arvates oli kombekas viis öelda, et ma jään eluks ajaks vaeseks. Mul on alati olnud raskusi järskude muutustega ja see oli üks järsemaid. Oma mäletamist mööda pole ma suutnud end ette kujutada ülikonda kandmas. Samuti polnud ma eales kohtunud blondi pankuriga. Kõik rahamehed, keda olin kunagi näinud, olid kas tumeda peaga või kiilad. Mina polnud ei seda ega teist. Nii et jah, mul oli probleeme. Umbes veerand neist, kellega Salomon Brothersis töötama hakkasin, tulid sinna otse kolledžist – see tähendab, et nad läbisid edukalt eksami, millel mina läbi kukkusin. Imestan siiani, et kuidas nad seda tegid.
Toona ei mõelnud ma kauplemisele isegi mitte möödaminnes. Ma polnud üksi. Kolledži viimase aasta tudengid pidasid kauplemissaale dresseerimata loomade puurideks ning üks 1980. aastate suuri muutusi oli suurema jao nii Ameerika kui ka Suurbritannia kalli haridusega inimeste sellise hoiaku leebumine. Seega ei kandideerinud me tööle kauplemissaalidesse. Selle asemel õngitsesime madalama palgaga töökohti korporatiivfinantsis. Esialgne palk oli umbes kakskümmend viis tuhat dollarit aastas pluss preemia. Kulu maha arvatud, tegi see tunnipalgaks umbes kuus dollarit. Ametinimetus oli „investeerimispanganduse analüütik“.
Analüütikud ei analüüsinud mitte midagi. Nad olid korporatiivfinantsistide orjad, nende meeste orjad, kes korraldasid Ameerika korporatsioonide uute väärtpaberite ja võlakirjade emissioonide alaseid läbirääkimisi ja paberimajandust (kuid ei kaubelnud ega müünud). Salomon Brothersis olid nad madalaimad madalaist, teistes pankades madalaimad kõrgemaist, kuid mõlemal juhul oli nende töö täiesti kohutav. Üheksakümmend ja enam tundi nädalas tegid analüütikud hingematvalt nüridest väärtpaberidokumentidest fotokoopiaid, otsisid neist kirjavigu ja koostasid neid. Kui nad seda erakordselt hästi tegid, mõtlesid nende ülemused neist hästi.
See oli kahtlase väärtusega au. Bossid varustasid oma lemmikanalüütikud piiparitega, mis võimaldas nendega iga kell ühendust võtta. Mõned kõige paremad analüütikud minetasid mõne kuuga uuel töökohal huvi normaalse elu vastu. Nad pühendusid täielikult tööandjale ja töötasid ööpäev läbi. Nad magasid harva ja nägid sageli põdurad välja. Mida paremini nad oma tööd tegid, seda rohkem nägid nad välja, nagu oleksid surmale võlgu. Üks 1983. aastal Dean Witteris4 töötanud äärmiselt edukas analüütik (minu sõber, keda toona tema kõrge staatuse pärast kadestasin) oli omadega niivõrd läbi, et lipsas keskpäevase vaikelu ajal alatasa vetsu ja magas poti peal. Ta töötas pidevalt öö läbi ja terved nädalavahetused, kuid tundis end süüdi, et ei tee veel rohkem. Ta teeskles, et tal on kõht kinni – juhuks, kui keegi märkab, kui kaua ta ära viibib. Analüütiku töö kestis definitsiooni kohaselt üksnes kaks aastat. Seejärel oodati temalt ärikooli astumist. Paljud analüütikud tunnistavad hiljem, et kaks aastat kolledži ja ärikooli vahel olid nende elu kõige õudsemad aastad.
Analüütik oli omaenda kitsalt fookustatud ambitsiooni vang. Ta tahtis raha. Ta ei tahtnud end ühelgi ebatavalisel moel eksponeerida. Ta tahtis, et teised temasugused teda edukaks peaksid. (Ma räägin seda teile üksnes seepärast, et mul endal õnnestus vangistusest vaid napilt pääseda ja seda mitte omal valikul. Ja kui ma poleks sellest pääsenud, ei oleks ma kindlasti siin. Ma roniksin edasi mööda sedasama redelit nagu paljud mu kaaslased.) Oli üks ja ainult üks kindel viis edasi pürgimiseks ning 1982. aastal nägid seda kõik, kel silmad peas: õpi majandust, hangi majandushariduse abil endale Wall Streetil analüütiku töökoht, analüütiku töökoha abil astu sisse Harvardi või Stanfordi ärikooli ja ülejäänud elu pärast muretse hiljem.
Nii oligi minu kursusekaaslaste ja minu kõige pakilisem küsimus 1981. aasta sügisel ja 1982. aasta kevadel see, kuidas saada Wall Streeti analüütikuks. Ajapikku olid sel küsimusel täiesti fantastilised tagajärjed. Esimene ja ilmseim oli
