turvatunde. Mida enam inimesi midagi teeb, seda lihtsam on neil end veenda, et nad toimivad targalt. Kauplemissaalis õpid esimese asjana, et kui suur hulk inimesi ajab taga üht ja sedasama kaupa, olgu see siis aktsia, võlakiri või töökoht, langeb selle väärtus peagi kolinal. Paraku ei olnud mina tol ajal kordagi kauplemissaali näinudki.
Teine mõju, mis toona tundus mulle traagilisena, oli majanduse õppijate arvu järsk tõus. 1987. aastal oli Harvardis majanduse aluste kursusel nelikümmend gruppi ja tuhat tudengit: kümne aastaga oli vastuvõtt kolmekordistunud. Minu viimasel aastal Princetonis sai majandusest esimest korda ülikooli ajaloos kõige populaarsem valdkond. Ja mida enam inimesi majandust õppis, seda enam nõudsid majanduskraadi Wall Streeti töökohad.
Sel oli ka hea põhjus. Majandusharidus rahuldas investeerimispankurite kaks põhivajadust. Esiteks tahtsid investeerimispankurid praktilisi inimesi, kes on valmis hariduse karjäärile allutama. Majandusteadus, mis muutus aina ähmasemaks ning tootis ilmselge rakenduseta matemaatilisi traktaate, tundus olevat sõelumisseadmeks vaat et loodud. See, kuidas seda õpetati, fantaasiat just ei sütitanud. Pean silmas seda, et vaid vähesed inimesed väitsid, et neile päriselt meeldib majandust õppida, ilma et oleksid näidanud mingit märki endale vabanduste otsimisest. Majanduse õppimine oli pigem nagu rituaalne ohverdus. Mul pole seda muidugi võimalik kuidagi tõestada. See on julge väide, mis tugineb sellel, mida majandusteadlased kutsuvad kasuaalseks empirismiks. Ma vaatlesin. Ma nägin, kuidas mu sõbrad järjekindlalt elust tühjaks imetakse. Küsisin sageli panganduse eelgrupi muidu nutikatelt liikmetelt, miks nad majandust õpivad, ning nad seletasid, et see on kõige praktilisem eriala, isegi kui nad kogu aeg totakaid graafikuid joonistavad. Neil oli muidugi õigus ja see ajas veelgi enam marru. Majandusharidus oli praktiline. Selle abil said inimesed tööd. Ja nad said selle abil tööd, sest see demonstreeris, et nad usuvad kõige tulisemalt majanduselu ülimuslikkusse.
Nagu kõigi teistegi eksklusiivsete klubide liikmed, tahtsid ka investeerimispankurid uskuda, et nende värbamisloogika on veatu. Vastu ei võetud kedagi, kes sinna ei kuulunud. See pettusemäng käis käsikäes investeerimispankurite uskumusega, et nad suudavad oma saatust kontrollida, mida, nagu varsti näeme, nad ei suutnud. Majandusharidus võimaldas investeerimispanganduse värbajatel värvatavate akadeemilisi tulemusi vahetult võrrelda. Protsessi ainuke seletamatu aspekt oli see, et majandusteoorial (mida ju majandustudengid peaksid valdama) ei olnud investeerimispangas peaaegu mingit funktsiooni. Pankurid kasutasid majandusharidust mingisuguse üldise vaimse võimekuse standardtestina.
Kogu selle hüsteeria keskel olin ka mina paslikult hüsteeriline. Olin teinud teadliku otsuse mitte õppida Princetonis majandust, osaliselt seepärast, et kõik paistsid seda tegevat minu arvates valedel põhjustel. Ärge mind vääriti mõistke. Ma teadsin, et ühel päeval pean hakkama elatist teenima. Tundus aga raiskamisena mitte haarata kinni ainulaadsest võimalusest treenida aju millegagi, mis sulle päriselt põnevust pakub. Samuti tundus raiskamisena mitte kasutada ülejäänud ülikooli. Nõnda maandusin ühes linnaku kõige vähem kasutatavas osakonnas. Kunstiajalugu oli majanduse vastand; mitte keegi ei tahtnud seda oma elulookirjeldusse. Kunstiajalugu, nagu üks majandustudeng mulle kord ütles, oli „erakooli tüdrukutele Connecticutist“. Kunstiajaloo peamine majanduslik eesmärk oli varjatult majandustudengite keskmist hinnet tõsta. Nad hüppasid ühe semestri kestvaks kursuseks mu osakonda sisse ja see nägi nende õppetulemuste lehel välja üheainsa komponendina keskmisest. Sellist mõtet, et kunstiajalugu võiks inimest arendada, või et karjääri tegemise asemel võiks just selline arendamine olla hariduse eesmärk, peeti üldiselt naiivseks ja hoolimatuks. Kui kolledžis veedetud neli aastat hakkasid läbi saama, siis just nõnda see paistiski olevat. Mõned mu kursusekaaslased tundsid minu vastu ilmselget haletsust, otsekui ma oleksin sant või kogemata andnud vande jääda vaeseks. Klassi frantsiskaanlane olemisel olid omad plussid, kuid nende seas polnud piletit Wall Streetile.
Ausalt öelda oli kunst üksnes mu probleemide algus. Tulu ei tõusnud ka sellest, et ma olin läbi kukkunud kursusel „Füüsika poeetidele“, samuti sellest, et mu elulookirjelduses olid oskustena märgitud baaripidamine ja langevarjuhüpped. Ma olen sündinud ja kasvanud kaugel lõunaosariigis ning kuulsin investeerimispankuritest alles paar kuud enne esimest töövestlust. Minu mäletamist mööda ei olnud mu kodukandis ühtki sellist.
Sellegipoolest tundus Wall Street toona vägagi sellise kohana, kus tasub olla. Maailm ei vajanud järjekordset juristi, mul polnud arstiks saamiseks vajalikke eeldusi ning minu äriidee hakata tootma väikesi kotte koertele saba alla riputamiseks, et nad ei pasandaks Manhattani tänavaid täis (reklaamlause: „Ei mingit plörtsu!“), ei leidnud rahastajaid. Võib-olla on tõsi see, et ma kartsin lihtsalt jääda maha ekspressbussist, kuhu kõigil mu tuttavail paistis olevat koht kinni pandud, sest kartsin, et järgmist bussi ei tulegi. Kindlasti polnud mul ühtki kindlat ideed, mida pärast kolledži lõppu peale hakata ning Wall Street maksis head raha minu oskuste ehk mitte millegi eest. Minu ajendid olid pinnapealsed. Polnud vahet, aga ehk olnuks isegi parem, kui oleksin olnud vähimalgi määral veendunud, et väärin töökohta. Kuid mina ei olnud. Paljud mu koolikaaslased olid ohverdanud suurema osa oma formaalsest haridusest Wall Streetile. Mina polnud ohverdanud mitte midagi. See tähendas, et olen diletant, valges linases ülikonnas poiss lõunaosariigist, kes tantsiskleb sõtta, kus võitlevad peamiselt kirdeosariikide ettevalmistuskoolide lõpetanud.
Lühidalt kokku võttes ei pidanud minust lähiajal investeerimispankurit saama. Arusaamise hetk saabus otsekohe pärast 1982. aasta hooaja esimest töövestlust Wall Streeti firmas Lehman Brothers. Vestlusele pääsemiseks olin koos veel viiekümne tudengiga Princetoni ülikooli karjäärinõustaja kabineti avamist oodates seisnud kuue tolli paksuses lumes. Terve talve meenutas see kabinet Michael Jacksoni kontserdi piletikassat, kus kõiksugu karvased ja sulelised tudengid pidasid öiseid missasid, et järjekorras ettepoole pääseda. Kui uksed viimaks avati, tormasime me sisse ning pressisime oma nimed Lehmani vestluste kalendrisse.
Ehkki ma polnud valmis investeerimispankuriks hakkama, olin omamoodi veidral moel vestluseks ette valmistunud. Olin meelde jätnud need mõned vähesed faktid, mida kõik Princetoni bakalaureusetudengid peavad hädavajalikuks, et investeerimispanganduse tööintervjuul ellu jääda. Investeerimispangandusse kandideerijailt eeldati panganduskultuuri alast kirjaoskust. Näiteks vähemalt 1982. aastal pidid nad suutma defineerida järgmisi mõisteid: kommertspangandus, investeerimispangandus, ambitsioon, raske töö, aktsia, võlakiri, kinnine emissioon, partnerlus ja Glass-Steagalli seadus.
Glass-Steagall oli Ameerika Ühendriikide Kongressi seadus, kuid toimis pigem Jumala sõrmena. See lõi inimkonna kahte lehte. Seda 1934. aastal vastu võttes eraldasid Ameerika Ühendriikide seadusandjad investeerimispanganduse kommertspangandusest. Sestsaadik garanteerisid investeerimispankurid väärtpabereid, näiteks aktsiaid ja võlakirju. Kommertspangad nagu Citibank võtsid vastu hoiuseid ja väljastasid laene. Sisuliselt lõi see seadus investeerimispankuri elukutse, mis oli kõige tähtsam sündmus maailma ajaloos – nii ma vähemalt arvasin.
Asi toimis välistamismeetodil. Pärast Glass-Steagalli hakkas suurem jagu inimesi kommertspankuriteks. Mina küll ei tundnud tegelikult ainsatki kommertspankurit, kuid väidetavalt oli kommertspankur tavaline Ameerika ärimees tavaliste ameerikalike ambitsioonidega. Ta laenas iga päev Lõuna-Ameerika riikidele mõnisada miljonit dollarit. Midagi halba ta sellega aga ei mõelnud. Ta tegi üksnes seda, mida keegi lõputus käsuahelas kõrgemal paikneja tal teha käskis. Kommertspankur ei olnud suurem paharet kui Dagwood Bumstead5. Tal oli naine, mahtuniversaal, 2,2 last ja koer, kes tõi talle sussid, kui ta kell kuus õhtul töölt koju jõudis. Investeerimispankurile ei tohtinud kunagi üles tunnistada, et me kandideerisime ka töökohtadele kommertspankades, ehkki paljud meist seda tegid. Kommertspangandus oli turvavõrk.
Investeerimispankur oli hoopis teisest tõust, tema kuulus tehingumeistrite ülemrassi. Tal oli tohutult, lausa kujuteldamatult palju annet ja ambitsiooni. Kui tal juhtus olema koer, siis see lõrises. Tal oli kaks väikest punast sportautot, kuid ta tahtis nelja. Nende saamiseks
