Wall Streeti pokker. Tõus läbi rusude. Michael Lewis

      Selle protsessi puhul on kasu sellest, kui emmal-kummal pool vahemeest asuvad osapooled ei tea varanduse tõelist väärtust. Mehed kauplemissaalis pole ehk koolis käinud, aga neil on inimeste võhiklikkuses doktorikraad. Nagu igas pokkerimängus, on ka igal turul mõni ullike. Nutikas investor Warren Buffett armastab öelda, et iga mängija, kes ei tea, kes on turul ullike, on tõenäoliselt seda ise. 1980. aastal, mil võlakirjaturg pikast uinakust taas esile kerkis, polnud paljudel investoritel ja isegi Wall Streeti pankadel õrna aimugi, kes on selles uues mängus ullikesed. Salomoni võlakirjadega kauplejad teadsid ullikestest, sest see oli nende töö. Turgude tundmine tähendab teiste inimeste nõrkuste tundmist. Ja ullike, nagu öeldi, on inimene, kes on valmis müüma võlakirja odavamalt või ostma võlakirja kallimalt, kui see väärt on. Võlakiri oli väärt üksnes nii palju, kui seda õigesti hinnanud inimene oli valmis maksma. Ning Salomon, kui ring taas sulgeda, oli firma, mis hindas võlakirju õigesti.

      See kõik aga ei selgita, miks Salomon Brothers 1980. aastail erakordselt kasumlik oli. Wall Streetil kasumi teenimine on mõnevõrra nagu kalkuni seest täidise söömine. Mingi kõrgem jõud peab kõigepealt selle täidise sinna kalkunisse panema. 1980. aastail topiti kalkunisse heldemalt täidist kui kunagi varem. Ning Salomon Brothers võttis oma asjatundlikkuse tõttu teise ja kolmandagi portsu, enne kui ülejäänud firmad arugi said, et õhtusöök juba käib.

      Üks täidist toppiv helde käsi kuulus Föderaalreservile. See on paras iroonia, sest mitte keegi teine ei tauninud Wall Streeti 1980. aastate priiskamist nii palju kui Föderaalreservi esimees Paul Volcker. Haruldasel laupäevasel pressikonverentsil 6. oktoobril 1979. aastal teatas Volcker, et raha pakkumine lakkab kõikumast koos äritsüklitega – see hakkab olema fikseeritud, intressimäärad aga hakkavad ujuma. Minu arvates tähistab just see sündmus võlakirjameeste kuldse ajastu algust. Poleks Volcker oma radikaalset poliitikamuutust läbi surunud, oleks maailm paljude võlakirjamaaklerite ja ühtede memuaaride jagu vaesem. Praktikas tähendas rahapoliitika fookuse selline muutus nimelt seda, et intressimäärad hakkasid hullupööra kõikuma. Võlakirjade hinnad peavad täpselt sammu intressimääradega, aga vastassuunas. Intressimäärade metsiku kõikumise võimaldamine võimaldas metsikult kõikuda ka võlakirjade hindadel. Enne Volckeri kõnet olid võlakirjad olnud konservatiivne investeering, kuhu investorid panid oma säästud, kui nad ei soovinud aktsiaturul hasartmänguga tegeleda. Pärast Volckeri kõnet said võlakirjad spekuleerimise objektiks, pelga jõukuse talletamise vahendi asemel jõukuse tekitamise vahendiks. Võlakirjade turg muutus üleöö seisva veega lombist kasiinoks. Salomoni käive paisus. Uue äriga toime tulemiseks võeti tööle rohkesti uusi inimesi, esialgse palgaga nelikümmend kaheksa tuhat.

      Kui Volcker oli intressimäärad vabaks lasknud, asus tööle teine kalkunit täis toppiv käsi: Ameerika laenajad. Ameerika valitsusasutused, tarbijad ja korporatsioonid laenasid 1980. aastail nobedamalt kui kunagi varem, mis tähendas, et võlakirjade hulk kasvas plahvatuslikult (seda võib vaadata ka nii, et investorid laenasid raha välja kergekäelisemalt kui varem). Nende kolme rühma võlg 1977. aastal oli ühtekokku 323 miljardit dollarit, millest suur osa ei olnud võlakirjad, vaid kommertspankadelt saadud laenud. 1985. aastaks olid need kolm rühma laenanud seitse triljonit dollarit. Enamgi veel, tänu Salomoni suguste paikade finantsärimeestele ja kommertspankade ebastabiilsusele moodustasid võlakirjad sellest võlast palju suurema osa kui kunagi varem.