kes nad siis välja ostis. Lehman Brothersi nimi kadus Wall Streeti visiitkaartidelt igaveseks. New York Timesist seda uudist lugedes mõtlesin ma: „Paras neile!“ Möönan, et see polnud kõige kristlikum reaktsioon. Seda ma ei tea, kas Lehmani ebaõnn oli vahetult seotud firma soovimatusega möönda, et nende eesmärk oli raha teha.
2 Reginald Jeeves, populaarne tegelane Pelham Grenville Wodehouse’i novellidest, on noore jõudeelu elava londonlase Bertie Woosteri ülemteener. Tema tuntust kasvatas ka Briti komöödiasari „Jeeves ja Wooster“. Inglismaal on see nimi sagedasti kasutusel ülemteenri sünonüümina. (Toimetaja märkus.)
3 Prudential on 1848. aastal asutatud üks Inglise suurimaid kindlustusseltse. (Toimetaja märkus.)
4 Dean Witter Reynolds, 1978. aastal Dean Witter & Co ja Reynolds Securitiese liitumisel tekkinud ettevõte, 1990. aastate alguses üks USA suurimaid maaklereid. 1997. aastal ostis selle ettevõtte ära Morgan Stanley. (Toimetaja märkus.)
5 Dagwood Bumstead on tagasihoidlik arveametnik ja perekonnapea menukas koomiksis „Blondie“. (Tõlkija märkus.)
KOLMAS PEATÜKK
Kuidas õppida firmakultuuri armastama
Kes endast looma teeb, pääseb inimeseks olemise valust.
Samuel Johnson
Ma mäletan peaaegu täpselt, mida ma esimesel päeval Salomon Brothersis tundsin ja nägin. Minu professionaalse tudengi režiimiga poputatud ja hellitatud kehas, mis arvas end ikka veel magavat, käisid ringiratast külmavärinad. Asja eest. Ma pidin tööle jõudma alles kell 7.00, kuid ärkasin varem, et saaksin enne kontorisse minekut Wall Streetil jalutada. Ma polnud seda kunagi varem näinud. Seal oligi ühes otsas jõgi ja teises kalmistu. Vahepeale jäi vana hea Manhattan: sügav ja kitsas kanjon, kus kollased taksod kolksatasid vastu teepinnast kõrgemaid kanalisatsiooniluuke, asfaldiauke ja prügi. Murelike meeste vägi tormas Lexington Avenue metrooliinilt välja ja marssis mööda konarlikke kõnniteid edasi. Rikaste kohta ei näinud nad kuigi õnnelikud välja. Nad tundusid olevat tõsised, vähemalt võrreldes sellega, kuidas mina end tundsin. Minul olid ainult mõned judinad, mis käivad iga uue algusega kaasas. Kummalisel kombel polnudki mul sellist tunnet, nagu ma läheksin tööle – pigem oli tunne, nagu läheksin loteriivõitu välja võtma.
Salomon Brothers oli mulle Londonisse saadetud kirjas teatanud, et ma hakkan saama MBA palka – ehkki mul polnud MBA kraadi – ehk nelikümmend kaks tuhat dollarit pluss kuus tuhat preemiaks pärast esimest kuut kuud. Tol ajal polnud mul sellist haridust, mis võimaldanuks mul end neljakümne kaheksa tuhande dollariga aastas (toona võrdus see neljakümne viie tuhande naelaga) vaesena tunda. Tõik, et sain uudise kätte mannetute palgatšekkide maal Inglismaal, rõhutas Salomoni kukrute heldust veelgi. Kuuldes, kui palju ma palka hakkan saama, jäi üks materiaalse külje vastu suurt huvi tundev Londoni majanduskooli professor mind pärani silmi vahtima ja hakkas lalisema. Seda oli kaks korda rohkem, kui tema teenis. Tema oli nelja- ja viiekümne vahel ning oma valdkonna tipus. Mina olin kakskümmend neli ja omal alal põhjas. Maailm oli ebaõiglane ja tänu jumalale selle eest.
Ehk tasub seletada, kust see raha pärit oli, mitte et ma oleksin toona sellele eriti palju mõelnud. Suhteliselt võttes oli Salomon Brothers 1985. aastal maailma kõige kasumlikum korporatsioon. Vähemalt nii mulle alatasa öeldi. Ma ei vaevunud seda kontrollima, kuna see tundus nii ilmselgelt tõesena. Wall Street oli kuum koht. Ja meie olime Wall Streeti kõige kasumlikum firma.
Wall Street kaubitseb aktsiate ja võlakirjadega. 1970. aastate lõpus, mis oli nii ülileebe Ameerika poliitika kui ka nüüdisaegse finantsajaloo algus, teadis Salomon Brothers võlakirjadest rohkem kui ükski teine Wall Streeti firma: kuidas neid hinnata, kuidas nendega kaubelda ja kuidas neid müüa. Firma domineeris võlakirjaturul 1979. aastal peaaegu täielikult ning ainuke mõra selles ülemvõimus olid rämpsvõlakirjad, mille juurde naaseme hiljem ja mis olid ühe teise, meie omaga paljuski sarnase firma leivanumber: see oli Drexel Burnham. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate hakul moodustasid rämpsvõlakirjad aga nii tillukese osa turust, et Salomon valitses sisuliselt kogu võlakirjaturgu. Ülejäänud Wall Street lasi Salomon Brothersil rahumeeli olla parim võlakirjamaakler, sest see amet polnud ei kuigi kasumlik ega prestiižne. Kasumlik oli hoopis korporatsioonidele kapitali kaasamine. Prestiižne oli hoopis paljude korporatsioonide tegevjuhtidega tuttav olemine. Salomon oli kõrvalekalle nii sotsiaalses kui ka finantsilises mõttes.
Niimoodi mulle vähemalt räägiti. Seda kõike oli raske tõestada, kuna ainuke tõendusmaterjal oli suuline. Võtkem aga näiteks nali, millega alustas Whartoni koolis 1977. aasta märtsis peetud kõnet Sidney Homer Salomon Brothersist, 1940. aastate keskpaigast kuni 1970. aastate lõpuni Wall Streeti parim võlakirjade analüütik. „See tegi mul hinge täis,“ rääkis Homer oma tööst. „Kokteilipidudel surusid kaunid daamid mind nurka ja uurisid, mida ma turuolukorrast arvan, kuid kuulnud, et ma tegelen võlakirjadega, hõljusid nad vaikselt minema.“
Või võtkem tõendite puudumine kui selline. New Yorgi avalikus raamatukogus on 287 raamatut märksõnaga bonds ja suurem osa neist on keemiaalased6. Need, mis ei räägi keemiast, on täis koledaid arve ning nende pealkirjad on laadis „Võlakirjarindel muutuseta“ ja „Väheriskantsed strateegiad investorile“. Teisisõnu pole need sedasorti põnevikud, mis ajavad peopesad märjaks ja kleebivad su tugitooli külge. Ennast ühiskonnas tähelepanuväärseks pidavad inimesed kipuvad rohkem pabereid maha jätma, näiteks mälestuste ja lugude kujul. Ehkki aktsiaturgudest on rohkesti lugusid ja mitmeid memuaare, on võlakirjaturud ametlikult täiesti vait. Võlakirjarahvas kujutab kultuuriantropoloogile samasugust probleemi kui kirjaoskamatu hõim sügaval Amazonase džunglis.
Osaliselt on see tingitud haritud ühiskonnakihtide puudumisest võlakirjaturul, mis omakorda viitab taas sellele, kui vähemoekad võlakirjad kunagi olid. 1968. aastal, viimati, kui Salomon Brothersis kraade kokku loeti, ei olnud kahekümne kaheksast partnerist kolmteist käinud kolledžis ning üks polnud lõpetanud kaheksandat klassi. Selles seltskonnas oli John Gutfreund intellektuaal – ehkki Harvardisse ta sisse ei saanud, lõpetas ta viimaks (ilma kiituseta) Oberlini.7
Suurim müüt võlakirjamaakleritest ning seetõttu suurim väärarusaam 1980. aastate Wall Streeti enneolematust jõukusest oli see, et nad teenivad raha suurelt riskides. Nii teevad vaid vähesed. Ja kõik maaklerid võtavad väikesi riske. Enamik maaklereid aga võtavad lihtsalt tollimaksu. Nende jõukuse päritolu võttis kenasti kokku Kurt Vonnegut (kes kummalisel kombel rääkis juristidest): „[---] Esineb nõiduslik hetk, kui üks inimene on varanduse käest andnud, aga see, kelle kätte see peab minema, ei ole veel seda kätte saanud. Tähelepanelik jurist [loe: võlakirjamaakler] kasutab seda hetke ära, omandab varanduse üheks nõiduslikuks mikrosekundiks, võtab veidike endale ja annab selle siis edasi.“8
Teisisõnu uuristas Salomon igast finantstehingust tillukese tüki välja. Kokku teeb see üksjagu. Salomoni müügimees müüb pensionifondile X 50 miljoni dollari väärtuses IBM-i uusi võlakirju. Salomoni maakler, kellelt müügimees need võlakirjad saab, võtab endale kaheksandiku (protsendipunktist) ehk 62 500 dollarit. Kui tahab, võib ta võtta rohkemgi. Erinevalt aktsiaturust ei öelda võlakirjaturul komisjonitasusid avalikult välja.
Seejärel läheb lõbusaks. Sestpeale, kui kaupleja teab, kus IBM-i võlakirjad asuvad ning milline on nende omaniku meelelaad, ei pea ta võlakirjade (varanduse) taas liikuma panemiseks olema ülemäära taibukas. Ta võib endale ise nõiduslikke
