Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson страница 15

Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson

Скачать книгу

P. S Just praegu – vurrdi!-lendasid leevikesed meie paradiisika otsa! Ikka seesamane niinimetatud V.

      Veebruar 1965. Mart Raud Jaltast:

      HEAD SÕNAD. Deborale

      Nagu põõsajagu varju

      kuumas päikeselees,

      nagu mättatäis marju

      januse teekäija jala ees.

      Nagu kivikõva puravik

      sambla seest ära silmatud,

      kändude kõrval veel urvakil

      ilmatu paksud pilvikud…

      Arvasin ammu, et küll sa kord raatsid,

      mis see raasuke rikkale loeb.

      Imehead sõnad sa saatsid,

      silmadel hakkas soe.

20. veebruaril 1965. Mardile Jaltas:

      Kullakallis Mart! Katsusin siin jõudumööda neid raha-asju ajada, aga ega ma just kaugele ei jõudnud küll. Antoloogia on ilmumas, aga ei jõua selleks ajaks, et veebruari rahapäeval kassasabasse seista. Toomla ütles, et sa tehku avaldus avansi saamiseks. Ja palun vasta kirjastusele, kuidas sa mõtled talitada näidendite köitega. Mardikas, kuidas ma pean sind küll paluma, et sa neis asjus korrektsem oleksid, neile vähemalt vastaksid. Nii ju ei saa, seal on praegu lepingute suhtes ikka range kord. Sa lased asjadel lihtsalt minna ja siis pärast ise kannatad. Pension on sulle vormistatud alates 1. veebruarist, aga paluti üht päevapilti raamatukese jaoks. Summa on 120 rubla kuus. Ma otsin, ehk leian kusagilt nõutud suuruses pildi ja viin ära. Märtsi alguses ehk saab juba seda raha, see pidi koju kätte toodama. “Rivilaulu” eest saadeti raadiost 28 rubla, kulus marjaks ära. Olen mures, et sul on ka vist kangesti näpud põhjas ja praegusel hetkel mul ei olegi, millest sulle saata. Aitäh laulu eest! Laul meeldis mulle väga. Ja ka Deborale tehtud laul. Kuidas sa mind ometi kahtlustad, et võiksin Debora peale laulu pärast kade olla! Ma imetlen ja armastan teda väga – ja kui ilus see on, kui poeet poeedile laulu luuletab! Muide, seoses Faulkneri jutuga “Ümberpöörd” käisin ühe vana laevakapteni, Hermann Tõnissoni75 jutul. Küll oli võimas mees, nüüd juba 70 ringis ja pensionil. Viis mu ühte väikesse töötuppa, kus klaaskapis oli imeilus purjeka mudel ja üks sein kõik tööriistu täis. Pani mu istuma pehme punase plüüšiga taburetile ja seletas mulle kõik asjad ilusti ära, ise üht tibatillukest nikkelankrut lihvides. Ma nägin, et talle hakkas too inglise poiss sealt jutust meeldima, ja mina võib-olla ka natuke. Pärast ta jutustas mulle veel igasuguseid asju ja jutu sees tuli ka välja, et tema oligi “Suure Tõllu” kapteniks, kui te Tallinnast ära Kroonlinna sõitsite ja kui ka sina selle laeva pardal olid. Gripilaine Tallinnas hakkab vaibuma ja ka mul on parem, kuigi mitte veel päris hea. Oh kuidas ma õnne tänan, et sa sellel koledal tujukal talvel ja sellise marupöörase gripiepideemia ajal siit eemal oled! Tänane ilm on hall, aga mõni päev on juba kevadelõhnaline, tihased lausa kilkavad Lilleküla kaskede ladvus: “Sitsikleit! Sitsikleit!” Anu kirjaoskuse kohta ma ei tea, kahtlen ise ka, aga muidu on ta terve ja rõõmus, käib suusatamas ja õhtuti Hipodroomi “liukal” uisutamas. Kallistan ja suudlen kõvasti! Valda

      11. märtsil 1965.

      Kallis Mart! Õhtune post tõi sinu kirja, milles minuga polemiseerid “Igaviku” teemal. Ma teinekord enam ei tee! Ei pruugi mingit omavoli! Kirjutan masinal ümber ja viin trükikotta kõik, mis mu isanda ja käskija sulest tuleb. Ja kui anno domini 2003 kunagi septembrikuus sinu suure portree all kirjandusõhtut peetakse ja Mikk Miku poeg Mikiver seal “Igavikku” ette loeb, siis kommenteerib ta veidi häbeliku häälega, et see paroodia jäi omal ajal “Loomingus” ilmumata autori naise nõmeduse ja juhmuse tõttu (ehkki naist tema kaasaegsete poolt mingil arusaamatul põhjusel kaunis arukaks peeti). Kurb, aga liigutav. Tõlkisin täna Salingeri, puhastasin seelikut, söögituba haiseb bensiinist nii mis hirmus – ja tahan minna kontserdile. Vova76 mängib Elleri viiulikontserti esiettekandes. Möödunud reedel istusime Alukaga koos kontserdisaali taganurgas, Lilian Semper77 mängis Prokofjevi klaverikontserti. Küll oli armas sõbralik tunne.

      Silvia ja Vladimir Alumäe Vaarika tänaval külas.

      Paljud tervitavad sind, üks viimaseid, kes tervisi saatis, oli kindla peale Linda Rummo78. Põikasin eile korraks kaubamajja sisse, parajasti Linda ja Musikopp79 tulid trepist alla. Sa tead, et Panso lavastas Draamateatris “Tabamata ime” ja lahendus on lausa teistmoodi. Linda ütleb (ta mängib Eva Marlandit), et isegi ei tea, kuidas tükk minema hakkab, paar esimest etendust olid head, aga siis paar halba. See kõik olevat niivõrd pineva mõttejõu peale lavastatud ja kalkuleeritud, et seab näitlejate ette väga rasked ülesanded. Linda lubas mind mõni päev vaatama tulla, et veidi “oma hinge loputada”, nagu ta ise ütles. Lubasin talle jutustada Albee näitemängust “Kes kardab Virginia Woolfi”.80

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Debora Vaarandi (1916–2007), luuletaja ja tõlkija (soome, vene, rootsi ja saksa kirjandusest). Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaid (1966). Luuleloomingus valdavalt looduse, inimestevaheliste seoste ja Eesti teemad. Tema 1946. aastal kirjutatud luuletus “Talgud Lööne soos” on saanud aastate jooksul eriti populaarseks, kuna luuletuse lõpuosa sõnadele kirjutas Raimond Valgre oma laulu “Saaremaa valss”.

      2

      Kersti Merilaas (abielunimega Kersti Sang, 1913–1986), luuletaja ja lastekirjanik.

      3

      Mõeldud on Debora Vaarandi raamatut “Aastad ja päevad”. Kronoloogia koostanud Mall Jõgi. Tänapäev, 2006.

      4

      Voldemar Otto Aaviste (kuni 1936 a-ni Avotin; 3. I 1893 Kuramaa, Läti–14. XII 1941 Kirovi oblast, Venemaa), eesti sõjaväelane, kolonelleitnant (1939). Vabadussõjas võitles Eesti Rahvaväe üksuses, Vabadusristi II liigi 3. järk (1920). Aastatel 1934–1939 oli Soomusrongirügemendi 2. divisjoni ülem. Voldemar Aaviste nimi on kirjas Tori sõjameeste kiriku mälestustahvlil koos teiste Vabadusristi kavaleridega.

      5

Скачать книгу


<p>75</p>

Hermann Tõnissoo (a-ni 1935 Tõnisson, 1890–1974), meremees, laevakapten. Oli 1945– 1956 Tallinna Merekooli õppejõud. Tema mälestusteraamat “Hermann Tõnissoo, laevakapten” (koost. Ants Pärna) ilmus kirjastuselt SE&JS 2006. aastal.

<p>76</p>

Vladimir Alumäe (1917–1979), viiulikunstnik ja pedagoog. Oli aastatel 1944–1948 ja 1964– 1970 Tallinna Riikliku Konservatooriumi (tänane Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) rektor.

<p>77</p>

Lilian Semper (1933–2007), pianist ja muusikapedagoog, Aurora ja Johannes Semperi tütar. Oli aastast 1960 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud, professor; 1991–2000 klaveriosakonna juhataja.

<p>78</p>

Linda Rummo (1921–2015), näitleja. Aastatel 1950–1965 Draamateatris, 1965–1975 Noorsooteatris, 1976–1982 Endla teatris (seal ka näitejuht). Unustamatud rollid: Eliza Doolittle (“Mu veetlev leedi”), Eeva Marland (“Tabamata ime”), Ophelia (“Hamlet”), Stella Campbell (“Armas luiskaja”) jt. Lavastaja Adolf Šapiro on öelnud: “Just Linda Rummo kangelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see isiklik mõte, mida näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise.”

<p>79</p>

Mõeldud on ilmselt Draamateatri näitlejat Laine Mesikäppa (1917–2012). Tema andekad ja isikupärased leelod ning helletused olid alates 1947. aastast Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooniline osa.

<p>80</p>

Linda Rummo mängis Marthat Edward Albee näidendi “Kes kardab Virginia Woolfi” lavastuses Pärnu Endla teatris. Lavastas Adolf Šapiro. 1977.