Sillitoe raamatut “Key to the Door”36, see asub arvatavasti sinu toas voodipäitsi poolses raamatukapis. Kui leiad, too ka venekeelne, mis vist on Mamma toas akna peal. Kui ei leia, too ainult ingliskeelne. Nüüd siis sellest, kuidas oleme elanud. Pole laita ega ka eriliselt kiita. Nii nagu alati, on mul isaga olles palju tööd, olen katsunud teda hästi sööta ja ka kalal käime tal Kaaroga vastas, vahel ka teda alla jõele saatmas. Tervis on tal keskmine, mõnikord ägedad astmahood, siis jälle tükk aega üsna head tuju ja enesetunnet. Viimaks ometi leidsin lahenduse isa vesti kudumiseks, seesama muster, ühekordsest lõngast, aga jämedate varrastega. Mul on seljatükk juba peaaegu valmis. Kui sa ära sõitsid, küll siis Kaaro oli melanhoolne, ohkis ja puhkis, nii et rinnad ragisesid. Aga nüüd on ta jälle ära harjunud. Sööb ta hästi, iga päev käime temaga piimal ja jõe ääres, aga korda pean kõvasti, tuppa ma teda suurt ei lase. Ela hästi, ole pai laps ja õpi ilusti. Bye-bye! Emme
Anu Kunstiinstituudi peol. Taga Regina Guli. 1960. aastad.
Väike Rein vanaisa Mardi süles.
1964, 22. aprill, Valdalt Tallinnast Mart Rauale Jaltasse:
Kallis lõunamaa Heinaritsikas või ikka Laulurästas! Juba jälle on minu kirjakord, eks ole! Käisin Shakespeare’i õhtul Kirjanike Majas. Aga selle päratu kuulsa klassiku pärast jäin ühe natuke vähem kuulsa klassiku loomingu esitusest jällegi ilma – televisioonis loeti kell 21.15 ette sinu “Silmatera”, väikeste kärbetega minu loal (!) ja ma oleksin tahtnud hirmsasti kuulata, aga kõige parema tahtmise juures ei jõudnud kusagile vaatama. Ma ei tea isegi, kes luges. Täna on sünnipäev veel Eno Ainol37, ma arvasin, et see oli eile, läksime eile õhtul Anuga sinna, oli armas ja kena olemine. Väike Rein-poiss38 on tõepoolest kombude kombu, ilmatu armas, väikese maheda vallatamisega, ja paistab olevat õige laheda nutiga. Pühapäeval sain Londonist jälle ühe raamatupaki nelja raamatuga, saadab see ajakirjanik Stewart, kes kirjutada ei viitsi. Nende hulgas on üks raamat, mida ma hirmsasti ihaldasin – Virginia Woolfi “Tuletorni juurde”. Ma olen unine ja tahan magada ja ega ma sulle kõike ilma ka kokku kirjutada ei jõua. Sellepärast – ela hästi, ma emban sind ja surun õrnalt oma rinnale 23. abieluaasta kaheteistkümnendal kuul. Sinu naine Valda
P. S. Magasin juba ära, on uus päev, Shakespeare’i sünnipäev ja Irdi Kaarel vist peab juba Stratfordis kõnet.
Linda kõlistas ja rääkis, et “Silmatera” olnud väga meeldiv. Lugesid Aksel Orav, Evi Rauer ja veel keegi kolmas, keda ta ei mäleta. Lähen pruukosti võtma. Seesama sinu naine ikka.
Juuni 1964. Kiri kooliõde Heljale39 USA-sse:
Kallis Helja! Sellest on nüüd juba neli-viis aastat, kui sain Sinu aadressi, aga ikka ei ole minust kirjutajat olnud. Alles möödunud sügisest alates, kui käisin Inglismaal, on mul siginenud kirjavahetus paari inglasega ja peale selle vahetan mõtteid ühe mulle võhivõõra Kentucky Lõviga, Salingeri uurijaga, kes kirjutas mulle kui “Catcher in the Rye”40 tõlkijale ja see korrepondents ongi pidama jäänud. Sinust ma ei ole enam suuremat kuulnud, kontakt kooliõdedegagi on loiuks jäänud. Möödunud nädalal lõpetas mittestatsionaarselt Tartu Ülikooli Ursula Põks41. Ta töötab ühe meie noorteajakirja (“Noorus”) toimetuses ja ta on ütlemata tore, ma ei oleks võinud arvatagi, et me nii sõbraks saame – kõigist meie kooliõdedest on tema mulle kõige lähem ja huvitavam. Temalt ma kuulsingi möödunud aastal, et oled mehele läinud. Olen Sulle tihti mõelnud, vist ei ole kellegagi peale sinu sidunud mind nii lähedane sõprus. Minu elukäik on suurtes joontes olnud järgmine: sõja-aastad olin evakuatsioonis, enamasti Moskvas ja Leningradis. Ülikool jäi sõja tõttu pooleli, lõpetasin alles 1951. aastal. Olen töötanud kogu aja tõlkijana lepingute alusel. Tööd on rohkesti ja oleks veel rohkem, kui teha jõuaks. Ameerika autoritest olen tõlkinud Dreiserit, Hemingwayd, Salingeri, Mark Twaini ja alles üsna hiljuti andsin kirjastusele ära Harper Lee “To Kill a Mockingbird”.42 See raamat meeldib mulle väga ja eestikeelne tõlge ilmub juba sel aastal. Mart oli vahepeal üsna haige ja ei ole terve nüüdki – tal on krooniline bronhiit ja tulevaks talveks ei taha tohtrid tal enam hästi lubada Tallinnasse jääda. Sõidab vist novembrist alates Jaltasse. Ka kevadet vastu võtmas oli ta Krimmis ja mina käisin tal seal järel. See oli ütlemata ilus reis – Jalta säras noores roheluses ja kirendas märatsevas õitemöllus. Suved me veedame Viljandimaal Mardi kodukohas, vanas talus. Kuna mul Tartumaaga on sidemed katkenud, olen seda Viljandimaa paika hakanud armastama nagu oma kodu. Ootan päris põnevusega homset maalesõitu. Meil on kaks last, mõlemad juba täiskasvanud – tütar Anu, 21 aastat vana ja poeg Annus43, 18 aastat vana. Anu on vaikne, tagasihoidlik, andekas ja hea huumoriga neiu, õpib Kunstiinstituudis tekstiili, kolmandal kursusel. Lõpetas just oma esimese rüiuvaiba kudumise ja sõitis Tartusse Etnograafiamuuseumi vanu kangaid ja mustreid joonistama. Poeg on meil omamoodi Holden44 – pikk, ilus, tundlik, aga vahel laisavõitu, lõpetas möödunud aastal keskkooli. Nii et ma ei või oma elu üle nuriseda. Sõjajärgseil aastail oli raskem, nüüd on parem, majanduslikult lahedam. Ja naljast ja naerust ei ole meil puudus, Mart on muidugi võrratu lõuapuu, aga ega noorsugu ka palju maha ei jää. Eks kulla sõber, kui see kiri peaks Sind leidma, lase endast kuulda. Lennuposti kirjad tulevad teie maalt meie maale üsnagi kähku. Valda
7. august 1964. Valda Käärikult Mardile Tallinna:
Tere, kallis Mardike-Pardike! Tööd on palju, iga päev üks rohimine. Aga kui mõelda, kuivõrd on siiski iga Kääriku nurgake, iga jalatäis maad siin seotud sinu teostega, siis oleks siiski patt siin seda asja laokile lasta.
24. november 1964. Valda Mardile Jaltasse:
Kullakallis Mart! Süda natuke kripeldab: mis see Mart ometi vahib, et juba ei saada teadet õnneliku päralejõudmise kohta Krimmi, soojale maale? Aga ehk võttis Moskva lörtsisadu ja reisiväsimus-vapustus mehe maha. Öösel tulevad sihukesed mõtted. Loodan siiski, et oled terve või enamvähem nii, või kui ongi halvem, eks siis käepärased targad tohtrid kohe aita. See nädalakene pärast sinu ärasõitu kadus nagu silmapilk. Paar päeva tegin tööd, lõpetasin ära esimese jutu tõlkimise. Pühapäeva hommikupoolikul käisime fotosnikkudega Kadriorus pildistamas ja aparaati proovimas, oli külm ja päikesepaisteline, küllalt käre. Pühapäeva õhtul oli meil siis see Annuse sõjaväkke saatmise pidu. Neiud-noorikud ise korraldasid, nii et väga palju vaeva meil sellega ei olnud. Alles hommikul kell pool viis läksid viimased külalised ära. Peale Milla oli veel paar õige huvitavat tüdrukut. Eriti meeldis mulle üks priske Tsirgulinna piiga. Annus läks ära täna hommikul õige vara. Eile oli väga külm ilm, aga täna ladiseb lörtsi ja lobjakat nii mis hirmus. Loodan, et seal lõunamaal on ilm sinu vastu ikka sõbralik. Anu ei ole oma pidutsemist veel jätnud, neil on täna kateedri õhtu, Mari Adamsoni kulu ja kirjadega, aga studendid ise korraldavad, teevad võileivad ja muu. Annus saatis sulle tuhat tervist, ta oli tubli poiss, et su asjad maalt ära tõi. Natuke tühi ja imelik on muidugi, aga mina igatahes ei mõtle mingitele sentimentaalsetele tundmustele alistuda, vaid teen usinasti tööd, ja küll see siis end hiljem ära tasub ja siis on jälle tore koos olla. Rohkem uudist ei ole. Kallistan sind, suudlen kirglikult ja katsun nõiduda siit kaugelt maalt, et sa hästi terve oleksid. Kui arstid omaltpoolt ka natuke nõiuvad, ehk siis aitab. Kirjuta ruttu! PEAD! Sinu oma Valda.
Kell 18. 40 Tuligi telegramm, et jõudsid pärale. Horošoo! Ole sa terve saatmast ja olemast.
3. detsember
Alan Sillitoe romaan “Ukse võti” (Valda Raua tõlge) ilmus Eesti Raamatu sarjas “XX sajandi raamat” 1967. aastal.
Aino Pervik (1932, a-st 1961 Raud), kirjanik, Eno Raua abikaasa. Populaarsete lasteraamatute “Kunksmoor” (1973), “Arabella, mereröövli tütar” (1982), “Kallis härra Q” (1992) jt. autor. Kirjutanud ka novelle, luuletusi, kirjanduskriitikat.
Rein Raud (1961), Aino Perviku ja Eno Raua poeg. Kirjanik, tõlkija, pedagoog, japanist. Dr. phil. (1994, Helsingi Ülikool). Tallinna Ülikooli rektor 2006–2011.
Helja Aulik-Mills oli Valda kooliõde Elfriede Lenderi Eragümnaasiumis.
J. D. Salingeri romaan “Kuristik rukkis” ilmus Valda Raua tõlkes 1961. aastal.
Ursula Põks (1919–2006), tõlkija ja toimetaja. Oli Valda Raua kooliõde Elfriede Lenderi Eragümnaasiumis ja hiljem tema ustav sõber. Töötas aastaid ajakirja Noorus ja ajalehe Sirp toimetuses.
Harper Lee romaan, eestikeelse pealkirjaga “Tappa laulurästast”, ilmus Valda Raua tõlkes Eesti Raamatu väljaandena 1964. aastal.
Annus Raud (1945), Valda ja Mart Raua poeg, Anu Raua vend. Tõlkija ja mitmete raamatute koostaja. Nt. on kirjastuselt Odamees 2005. aastal ilmunud Annus Raua koostatud raamat “21 maailmakuulsat diplomaati”, 2012. aastal “21 maailmakuulsat kunstnikku”.
Holden Caulfield – Jerome David Salingeri romaani “Kuristik rukkis” 17-aastane peategelane.
