tuleb, küll ma siis viimaks ikka jõuan sind vaatama tulla. Praegu aga ruttan ühele riiklikule külaskäigule, Valgevene Nõukogude Vabariigi aastapäevapidustustele Eesti tervitusi viima. Septembris käisin Moskvas, jäin sinna kauemaks, töö nõudis ja nii jäigi Käärikule tulemata, kui Anu ja Annus seal köhisid. Loodan varsti näha. Seniks aga kõike head, Mart
Annus ja Leeni Raud. 1933.
Kääriku talu Heimtalis 20. sajandi keskel.
Mart Raud Vaarika tänava kodus.1947.
KAKS ASTJAT
Katkend Mart Raua poeemist:
…Ning sündis siis, et vaikselt, salamahti
(keskpäeva pidades vist südaööks…)
üks kallis Vaas sai keelepaelad lahti
ja külaliste Piimapotilt päris:
“Kas elate ju ammu selles äris?
Näen esmakordselt teie tegumoodi,
ei mõista määratagi teie liiki,
sest nõrgalt tean keraamika antiiki.
Nüüdsama teid vist keldrist üles toodi?”
“Miks nõnda kõrgeks arvate mu tõu?”
siis vastas Pott. “Ei tea ma muistseid aegu,
vaid olen lihtne savist ahjunõu,
kes piimakannu kohustes on praegu.
Siin peatun juhuslikult. Tulin väljast…”
EN Kirjanike Liidu arutluskoosoleku protokoll. Koosolek toimus 17. jaanuaril 1947. a. EN Kirjanike Liidu ruumes Kohtu tn. 3. Koosolek algas kell 17.15, lõppes 21.10. Koosolekut juhatab sm. Semper, protokollib sm. Parve. Päevakorras: Mart Raua luulekogu “Kaks Astjat” arutlus.
Sõna ettekandeks saab sm. U r g a r t . Kõneleja märgib, et Rauale on omane hea elu tundmine. Tal on hea pilk karakteristliku nägemiseks. Siiski esineb komistusi. Kui Raud kirjutab “kui teras karastatud kuumas koldes”, siis pole see just täiel määral õige, kuna me teame, et karastuse protsess toimub ikkagi kas vees või õlis, mitte koldes. Allegooriline poeem “Kaks astjat” paistab silma oma ulatuse poolest. Kahe astja vestluse raamides annab autor ülevaate võitlevast ja blokaadirõngast vabanenud Leningradist. Pildid on kohati väga head, aga ideed, mida autor tahab väljendada, on läinud mõnevõrra viltu. Epiloogi moraal, aga ka proloog, kus autor on oma luuletajaisiku liialt esile kergitanud, ei rahulda. Valmis “Noor aednik” on allegoorilised kujud valitud halvasti. Raua valmist saame aru, et nooreks aednikuks on partei, meie töölisklass. Ning viimase ideid viljatuks teha, see on viga. Tehes kokkuvõtte, märgib referent, et Raud saavutab häid tulemusi reaalse pildi kujutamisel. “Kahe astja” suurimaks puuduseks on see, et autor pole teinud mitte küllaldast valikut.
Läbirääkimised. Sm. Alle: “Kaks astjat” – ei ole tasakaalu heroilise sisu ja följetonistliku vormi vahel. Sm. Semper: “Kaks astjat” on teos, milles leidub ideoloogilist vildakust. Sm. Laosson: Avades Raua kogu ja lugedes selle avaluuletust jäi väga kahtlane mulje. Järgnevad luuletused ei suutnud seda hajutada. Vastupidi, punkti kõigele paneb “Kaks astjat”. Siin on ju tegelikult kaks ühiskonda vastamisi seatud, mille sümboleiks on vaas ja pott. Esimene on kodanlik ühiskond, teine sotsialistlik. Vana vaese Venemaa kapsapotiga sümboliseerida nõukogude ühiskonda, see on suur viga. Poeem “Kaks astjat” ja “Noor aednik” ei tohi uuesti trükis ilmuda. Minu arvamine on, et iga nõukogude patrioot ja samuti tänane kirjanike üldkoosolek võtab luuletuskogu suhtes kindla seisukoha. Sm. Päll: Niisugused arutluskoosolekud on väga kasulikud. Õpitakse kannatama kriitikat. Teame, et Raud on hea nõukogude luuletaja, teeneline kirjanik. Aga see ei tähenda, et tema ei võiks eksida.
Sm. Vaarandi: Mida referent täpsemalt mõtles, kui ütles, et autor tõstab liiga edevalt oma isiku esile? On see lubamatu? Sõna võtab sm. Raud. “Kaht astjat” peab sõnavõtja oma parimaks asjaks. Ta märgib, et süüdistused on organiseeritud kallaletung. Et ilu ja otstarve oleks poeemis mehaaniliselt vastamisi seatud, selle peale heatahtlik lugeja ei tulevat. Sm. Raud märgib, et tema ei saa nõustuda kõigi koosolekul toodud väidetega, mis käivad “Kahe astja” kohta. Sm. H i n t ütleb, et on saanud Raua kogust parema mulje, kui tema sõnavõtust. Sm. P ä l l: Raud on üks neid kirjanikke, kes kriitikat ei kannata. Sihilikku kallaletungi ei ole. Sm. Kotta: Allegooria on valitud õnnetult. “Kahest astjast” järeldub, et kodanlik ühiskond on ilusam ja parem, säilitades hinnalisi vaase, sotsialistlik ühiskond seda aga ei tee. Sm. Laosson: Fakt on see, et pott ja vaas saavad kahe ühiskonna sümboleiks, kas autor seda tahab või ei taha. Sm. Raua suhtumine arutlusse näitab seda, et ta ei suuda marksistlikult mõtelda. Teen ettepaneku vastu võtta seisukoht, kas eelpool kõnes olnud kolm luuletust trükitakse uuesti või mitte. Sellega Kirjanike Liit näitab, kas ta arvestab ÜK(b)P KK ajaloolisi otsuseid ja sm. Ždanovi kõnet või mitte. Sm. Jakobson ühineb sm-te Urgarti, Pälli, Semperi, Laossoni ja Kotta seisukohtadega. Sm. S u t o t s k i (ÜK(b)P Keskkomitee esindaja) ütleb, et ta on “Kahte astjat” lugenud proosatõlkes. Rõhutab, et seltsimehed on autorit kritiseerinud objektiivselt ja autor p e a b nende seisukohad omaks võtma. Sm. Semper teeb lõpp-kokkuvõtte: koosolek on ühistele seisukohtadele jõudnud, välja arvatud autor. Ühel häälel (M. Raua erapooletuks jäämisel) võetakse vastu resolutsioon: “Ära kuulates O. Urgarti ettekannet M. Raua luuletuskogu “Kaks astjat” kohta, leiab ENKL arutluskoosolek – luuletus “In memoriam”, allegooriline poeem “Kaks astjat” ja valm “Noor aednik” ei sobi praegusel kujul uuestiavaldamiseks. Koosolek pöörab tähelepanu sellele, et kirjanikud peaksid rohkem rõhku panema marksistliku esteetika omandamisele.
28. detsember 1948. Kiri Käärikule, Annus ja Leeni Rauale:
Kallis Kääriku rahvas, vanaisa ja tädi Leeni! Soovin teile südamest head uut aastat, head tervist ja head tuju! Meie peremees sõitis ära ja jättis meid üksi pühi pidama, aga põnevust on kõik maja täis, sest ega ju ei tea, mida see Nääritaat kõik tuua ja teada võib ja pole ju päris kindel, kuidas selle vitsakimbuga on. Anu on meil suures kirjutamise hoos – trükkis siin täna terve õhtu tähti. Lapsekesed on terved, ainult väga palju on praegu lastehaigusi liikvel, nii et neid kodust kaugemale ma praegu ei lase. Oleme elanud viimasel ajal päris hästi. Mart kirjutas valmis suure pika laulu. Kui mõnikord juhtub aega olema, kirjutage mõni sõna ka oma elu-olust, kuidas elate, kuidas täkuke kasvab, see laste lemmik jne. Mina täna enam palju ei jõua, homme pean varem juba üles tõusma ja pühi korraldama hakkama. Ja see Nääritaat ei viitsi ju ise kah oma koti sisu välja mõtelda – anna aga kätte. Nii et elage kõige paremini. Teid sõbralikult tervitades Valda
12. aprillil 1949, Käärikul.
Kallid Tallinna lapsed! Sain teilt juba vanal aastal neli kirja ühes kuvääris, mis ma mitu ja mitu korda olen läbi lugenud, aga vastust ei viitsinud kirjutada. Olen alatihti väsinud ja roidunud olekus, ka jõud on ära lõppenud. Palju tänu kõigile uusaasta õnnesoovide eest! Ootasin Marti Käärikule tulevat nagu ta lubas, kui lumi maha tuleb. Lumi jäi tulemata ja ka Mart jäi tulemata, nüüd on juba kirjumunade pühad ka ees, loodan, et nüüd ehk kellelgi on võimalust Käärikule tulla. Valdal on omakorjatud seened alles siin, ootavad äraviimist, muidu ei hakka uued kasvama. Palju tervisi ja suur korv kirju mune kõigile. Taat Palju tänu uusaastaõnnesoovi eest ja tervisi teie kogu perele. Kuni nägemiseni. Leeni
Nelja-aastane Anu ristiema Linda Raidega. 19. juuni 1947.
