aju sünnitus. Esimesed krookused juba õitsevad, eile ostsin porgandi-kurgi-kaali jne seemneid ja hakkan varsti Kääriku vahet käima. Dreiseri29 tõlge nihkub mul vähehaaval edasi, on veel ainult mõned peatükid. Ja natuke redigeerimist ja korraldamise tööd. Loen praegu Stefan Zweigi novelle. On väga põnevad. Natuke mängin ajude puhkamiseks klaverit ja kuulan üht uut imeilusat plaati, mille Annus ostis – Zara Doluhhanova30 laulab seitse itaalia laulu itaalia keeles Baršai31 kammerorkestri saatel. Siis ma olen iga kord liigutatud. Lapsed on terved ja rõõmsad, teevad parasjagu tööd ja muidu ei ole nad ka mingite koerus-karutükkidega hakkama saanud. Ühesõnaga, head lapsed. Eile käisime kooliõdedega kohvikus mokalaata pidamas – see oligi mul teine kord pärast sinu ärasõitu kohvikus käia. Mõtle milline kodune ja vooruslik naisterahvas! Kirjuta, kas Jaltas päike paistab. Kui ei paista, siis päike on loll. (Kui ma maale sõitsin, oli seal ahju peal läbikriipsutatud eelteade kuuvarjutuse kohta. Kuna kuuvarjutuse ajal oli taevas pilves, kriipsutas Annus kuulutuse risti-rästi läbi ja kirjutas ääre peale “Kuu on loll.”) Paber täis, kiri otsas. Suudlen kirglikult. Valda P. S. Sinu saadetud valmide tõlked, mis olid imetoredad, kirjutasin ümber ja andsin, nagu kästud, Sirbile. Nad ütlesid, et praegu kohe ei saa avaldada, aga teevad seda 1. mai paiku. Muide – üks väike diskreetne küsimus: kas need valmid on ikka kõik päris tõesti Krõlovi enda tehtud?
Mardi kiri Jaltast.
Jaltas. 1961.
Valda Raud:
“Tõlkija sai minust küll juhuslikult. Olulise tõuke andis asjaolu, et abiellusin tudengipõlves, 1941. aasta mais kirjanik Mart Rauaga ja sattusin seetõttu kirjanduslikesse ringkondadesse. Päev-paar enne abiellumist palus keegi tuttav mind ja teisi kaasüliõpilasi aidata tal saksa keelest tõlkida üht Engelsi teost. Mart Raud nägi minu vaevanägemist teise abistamisel ja lausus:
“Aga miks sa ise ei võiks midagi tõlkida?”
Mõte hakkas mulle üha rohkem meeldima ja mõne aja pärast läksin [ülikooli] peahoones asuvasse seminari raamatukokku, et vaadata, kas seal ei leidu midagi sobivat, mis ahvatleks tõlkima. Valisin, valisin… ja jäin peatuma ameerika kirjaniku Theodore Dreiseri raamatute juures. Neid oli seminaris kolm – esikromaan “Õde Carrie” ja novellikogud “Kaksteist meest” ning “Naiste galerii”.”
Valda Raud:
“Lääne uuemates teostes on nagu kadunud mingi varem kehtinud väärikus (või võltsväärikus). Asjadest räägitakse nii nagu nad on, pahelised isikud on tihti peategelasteks, sõnad ei jagune viisakateks ja rumalateks – kui vaja, kasutatakse kõiki. Ometi ma ei leia, et see oleks viinud mingisse naturalismi. Muidugi on huvi uue vastu suur ja ka mina kibelen just uut meie lugeja ette tooma, sest leian, et mida rutem hea välismaine teos meie kätte jõuab, seda parem ja värskem.”
KURISTIK RUKKIS
20. november 1962. Kiri USA-st, University of Louisville, Kentucky:
Donald M. Fiene, kes kirjutab raamatut J. D. Salingerist ja kogub maailmas välja antud Salingeri teoseid, palub, et kirjastus saadaks talle eestikeelse romaani “Kuristik rukkis”.
Ülo Alo:
“Selle raamatu ilmumist pole võimalik üle hinnata, sest neid, keda selle kummaline kiirgus puudutas, polnud vähe. Meenutame kasvõi seda, missugune menu oli teosel meie kirjandushuviliste noorte ja kirjanikegi hulgas. Imetlusväärne, kuivõrd suupäraselt ning samal ajal kujundlikult ja originaalilähedaselt kõlab tõlkeromaani keel. Ja loomulikult ei jätnud “Kuristik rukkis” ükskõikseks Valda Rauda ennastki. Läksid mõned aastad ja ühiste kaante vahel ilmus tema tõlkes peaaegu kogu Salingeri looming.”
1961.
Jerome David Salinger. Kuristik rukkis.
Tõlge inglise keelest – Valda Raud.
““Mida ta sulle ütles?”
“Noh … teate, et elu on nagu mäng.” Ja et kuidas seda tuleb mängida ausalt ja reeglite kohaselt. Väga kenasti kõneles. Tähendab, ta ei rääkinud kõrgest lennust ega midagi. Kogu aeg kõneles ainult sellest, et elu on mäng ja sedaviisi.
“Elu on t õ e s t i mäng, mu poiss. Elu on t õ e s t i mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.”
“Jah, sir, ma tean, et see on nii. Ma tean seda.”
Või mäng – mingu seenele. Mis mäng see on! Kui sa satud sellele poolele, kus kõik on tõesti täitsa elukullid koos, siis on mäng mis mäng, ma ei vaidle vastu. Kui sa aga satud t e i s e l e poolele, kus neid elukulle ei ole, mis mäng see siis enam on? Pole mäng ega midagi. Mitte sinnapoolegi.”
Mart Raud, Debora Vaarandi, Juhan Smuul ja Valda Raud Kiievis. 1964.
POEEDI PROUA
1. september 1963, Anu Tallinnast emale Käärikule:
Kallis empsu! Üks hea laps kirjutab ikka oma vanematele kirja, kui ilma postikuluta läbi saab. Täna oli esimene koolipäev. Õppejõud toredad. Joonistamist – Muuga33, maalimist – Bormeister34, kompossi – Adamson35. 15. septembrist hakkame uue maja ehitusplatsi ette valmistama, tunnid on kella 8–12, lammutustööd k 12–16. Nii et praegu maaletuleku plaani just pole. Täna jumalat, et su laps uudismaale ei saanud. Ma ise tänan ka. Seal oli seitseteist surmajuhtumit (õnnetused). Vahepeal olid peaaegu näljas. Alla kümne tunni tööd mitte üks päev. Põdesid hirmsaid palavikuhaigusi. Vahepeal oli toiduks olnud ainult suhkur ja leib. Jumal tänatud, meie insta rahvas tuli ikka tervelt ja terves koosseisus tagasi. Mõned on ebanormaalselt paksuks läinud ja tursunud nägudega, mõned jube kõhnad. Surmajuhtumid olnud kõik Leningradi oblasti omade seast. Kõik ütlevad, et oli ka toredat. Aga üldiselt paistavad nad kaunis masendatud olevat sellest, mida nad oma silmaga nägid. Nüüd lõpetan. Olge rõõmsad. Korjake seeni ja püüdke kala, tehke tööd. Kas kurke on? Küll tahaks ube. Kui viitsid, kirjuta mulle väike kirjake, kodus üksinda olles mul päris rõõm seda saada. Musi. Anu
Anu tudengipõlves.
September 1963. Kiri emalt Anule:
Kallis Antsik! Pai laps ikka, kes lapsevanematele vahel ka kirjutab. Õppejõudude puhul võin sind nähtavasti õnnitleda, küll on hea, et sellest igavaks luitunud ringist ometi välja pääseb. Niimoodi õpib ometi ka midagi uut. Uudismaa
Sel ajal tõlkis Valda Raud Theodore Dreiseri romaani “Õde Carrie”. Raamat ilmus Eesti Riikliku Kirjastuse (ERK) sarjas “Suuri sõnameistreid” 1960. aastal.
Zara Doluhhanova (1918–2007), armeenia päritolu ooperilaulja, kes astus tihti üles kammerkontsertidel. Oli oodatud laulja Nõukogude Eestis. Ta repertuaaris olid vene romansid (Rahmaninov, Prokofjev, Sviridov, Tšaikovski, Šostakovitš jt.), Schuberti, Liszti jt. laulud, ooperiaariad (Mozart, Puccini jt.).
Rudolf Baršai (1924–2010), vene dirigent ja vioolamängija. Oli kuulsa Borodini-nimelise keelpillikvarteti asutajaid, Moskva kammerorkestri looja. Emigreerus 1977. aastal Iisraeli, juhatas aastatel 1977–1981 Iisraeli kammerorkestrit, oli Vancouveri Sümfooniaorkestri muusikajuht.
Tsiteeritud käsikirjalised märkmed ei ole ilmunud, raamatu koostaja leidis need Valda Raua paberite seast.
Leili Muuga (1922–2016), Eesti maalikunstnik. Aastatel 1962–1977 ERKI õppejõud, hiljem vabakunstnik.
Märt (Mart) Bormeister (1916–1991), maalikunstnik ja pedagoog. Tema maaliloomingut iseloomustavad realistlikult kujutatud maastikud ja linnavaated, viljeles ka nn. ajaloolisi maale.
Mari Adamson (1908–2000), tekstiilikunstnik, Adamson-Ericu abikaasa. Aastatel 1944–1977 ERKI õppejõud.
