võiks asja saada, siis oleks muidugi raamatu kaal mitmekordne. See on muidugi minu väga tagagsihoidlik arvamus ja otsustamine sinu asi. Sa siiski katsu seekord asju ka praktilisest küljest mõelda, sest rahadest ikkagi oleneb kaunis palju, kas saame koos olla või ei. Tahaksin küll kangesti märtsis või kunagi kevadepoole ka Jaltasse tulla. Maadlen oma Faulkneriga ja ei saa ega saa õhtule. Olen sellega nii palju vaeva näinud ja aega raisanud. Siiski peab ütlema, et jutt “Au”, mille ma sulle nüüd esimesena lugeda saadan, on omamoodi stiilne ja tundepinev. Olen väga huvitatud teada saama, kas sulle meeldib või ei meeldi. Forman näiteks ütles kohe, et Faulkner talle ei meeldi. Mind ka Faulkner ei vaimusta, ometi see looke võlus mind omamoodi. Muide, kui Hans Luigega55 lennuasjanduse sõnavara osas konsulteerisin, ujus üles üks väike naljakas lugu minu plikapõlvest. Need meie lennutiirutused Tallinna kohal said tehtud just sellistel väikestel lennukikökatsitel nagu on juttu Faulkneri novellis, kõik ikka hirmsa saladuskatte all papade-mammade eest. Luik rääkis, et ilmunud ma siis ükskord kokkulepitud ajal lennuväljale, hõberebasest boa ümber kaela (kardan, et see on tõsi küll). Mind topiti esimesse istmesse, seoti rihmadega kinni, aga hõberebane jäi ilusti kaela. Istmed olid pealt lahtised. Eks siis selle kuulsusrikka boa saba hakanud üleval õhus hirmsasti lipendama. Mu piloot mõelnud, et pagana päralt, kui see nüüd kaelast minema pääseb, siis saab Tallinna rahvas küll nalja! Eks ole liigutav lugu, Mart? Sellepärast just on ilus olla seitsmeteistkümneaastane, et ükski muu iga ei luba sul astuda lennukisse, hõberebaseboa ümber kaela. Kuule, Mart, kell on juba seitse minutit homse peal ja minul tarvis minna kotikese peale. Sain Lahe käest ühe huvitava Hemingway raamatu, vaja see ruttu läbi lugeda. Saad aru, ma pean juba magama minema. Ja tead mis, nalja mulle keegi suurt ei tee. Anu ainult õige natukene. Naerda ei ole ammu saanud nagu kord ja kohus ja üldse leian, et peale sinu ei oska keegi mind suurt naerutada ja sellepärast on elu mage. Aga teeme nii, et kui tulen Jaltasse, siis katsume kahekesi veel mõne väikese (või suurepoolse keskmise) nalja valmis teha. Oih, kell on veerand üks – võin niimoodi ruineerida oma jume ja näonaha! Ela hästi, keerutan sinu ümber paar tantsusammu. Muidu on mul hea elada, aga igav. Vot. Väike Valda
1965.
William Faulkner. Ja kui tore see siis on.
Tõlge inglise keelest – Valda Raud.
“Kobi sängü,” käsutas Rosie. “Seitsmeaastane poiss, ja kae mis kõneles.”
“Kui sa lubad, et sa emale ära ei räägi, siis ma ütlen sulle, mis on su pakis, ja sa võid jõuluhommikul mulle viis senti anda,” ütlesin ma.
“Kobi nüüd sängü!” käsutas Rosie. “Sa ja su viiesendiline! Tõepoolest kui ma usussi, et keski ti seast tege vanaisale kümnesendisegi kingituse, annassi ma umaltpuult õkva viis senti.”
“Vanaisal pole kingitusi vaja,” ütlesin ma. “Ta on liiga vana.”
“Hah,” ütles Rosie. “Vai liiga vana! Äkki mõni löüd, et sa oled naide viiesendiste jaoss liiga nuur? Mis sa siss ütlet?”
Tõlkija Urve Lehtsalu:
Hemingway varasemasse loomingusse kuuluv “Ja päike tõuseb” ilmus V[alda] Raua tõlkes 1961. aastal. [–]
Eelkõige tuleks peatuda V. Raua märkimisväärsel saavutusel – dialoogide tõlkeil. Kuidas säilitada tõlkes Hemingway kahekõnede siirust ja tõepärasust ning ühtlasi kohandada seda eesti keeles võimaliku väljendusviisiga? Raskus peitub siin suuresti ka asjaolus, et erinevalt inglise keelest iseloomustab eesti kõnekeelt arvukate partiklite, moraal-ja muude määrsõnade (aga, ju, küll, ometi, siiski jne.), samuti ki-liite tarvitamine. Autori stiili reetmata luua mulje elavast kõnest, mis on eesti keele seisukohalt idiomaatiline, – see nõuab tõlkijalt head keelevaistu. Paratamatult tuleb inglise kõnekeelele omane lakooniline, pealtnäha kiretu väljendusviis sageli asendada isikupärasemaga. Näiteid õnnestunud lahendustest:
“This is country,” Bill said. – “Näe, kus alles maastik,” ütles Bill.
“Aren’t you interested?” Bill asked. – “Noh, kas ei huvita või?” küsis Bill.
Literaat Enn Soosaar:
“Nende arusaamade tasemelt, mis meil tänapäevaks on kujunenud ilukirjanduse eestindamise ideaalmallidest, saaks mõistagi ka Twaini “Valitud jutustustele” ühtteist ette heita. Ent oluline on hoopis muu: tõlkija trots, protest (selgesti tajutav veel praegugi) originaali orjaliku, puise vahendamise vastu, tema soov kirjaniku sõnakasutust, lauseiseärasusi, kujundeid eesti keele enda väljendusvahendite abil edasi anda. Tõlkinud ja järelsõnaga varustanud oli need Twaini lood Valda Raud.”
20. detsember 1964. Annuselt ajateenistusest:
Tere, Vaarmarjalised! Suur aitäh ilusate kirjade eest! Teisipäeval on meil automaadi põmmutamine ja neljapäeval anname prisjaaga56. Täna on pühapäev, päev, mida kodus alati ikka oodatud sai, siin aga kipub olema igavamaid nädalas. Ei ole osanud selle vaba ajaga nii piiramatul hulgal (hommikust hilisõhtuni, välja arvatud kino, mõni loeng hommikul ja söögiajad). Päeval tõin raamatukogust Lermontovi, lugesin pool “Deemonit” vene keeles läbi, õhtul jätkan. Küll on tore, et teie inglis-mann meie pisukese “Kalevite kantsiga” rahule jäi ja teil tore rääkida-olla oli. Kangesti oleks seda Formanit ka ise näha tahtnud, sa oled temast nii palju toredat ja huvitavat rääkinud. Vist on aeg oma “kirjutuslaualt” see seapesa ära likvideerida ja kiri lõpetada. Minu tavaline koht kirjutamiseks on voodi otsa peal istudes aknalaua taga (kui see sõna siia sobib). Sõduritel on söögi kohta käibel “lobi”. Peab iseloomustama lahjat lurri, kus hernes hernest taga otsib. Kui teil on mulle veel pakk saatmata, siis natuke õunu – suurim soov peale “kölni vee pudeli”. Musisid mõlemale, Teie poig ja vennake.
22. detsember. Mardile Jaltas:
Kallis Mart! Vahepeal ma kuulsin sinu häält ja sain täna ka kirja. Kell 18.30 tuleb Simferoopoli lennuk ja sõidan Luise Vaherile57 vastu, nii nagu kokku lepitud. Muide, täna helistas Tiia Mölder58 Eesti Raadiost. Ütles, et neil uue aasta esimestel päevadel kange värsilugemise tahtmine ja ka raha natuke lahedamalt. Ütlesin, et täna hakkab üks värsilugu Simferoopolist siiapoole lendama, lubasin talle anda. Miks mitte! Ja kui veel rehkendada, et mul selle asjaga alati suured kasud mängus! Hah! Aga mis see siis tähendab, et sa oma unepuuduse minu kirja hilinemise arvele paned? Ma ei ole mingi kirjakirjutamise masin, niikuinii pean selle ameti varsti maha panema, töötegemise aega enam ei jäägi.
Ajateenijana Nõukogude armees. Keskel Annus Raud.
No pagan, sina siis oled see õige mõõduteadja, kui pikk üks kiri peab olema – lehekülg hõredat kriipseldust ja kõik! Mis ma nüüd siis pean tegema oma pika lohega, tüki otsast ära võtma või? Või mitmeks tükiks lõikama ja siis tükkhaaval posti panema? Tohoh tonti, sa ajad mind päris vihaseks.
Kell 21.15. Tuligi Simferoopoli lennuk ja väga ilus oli aerodroomil vaadata, kui suur tulesilm sujuvalt lennurajale laskus. Ja oh sa poiss, milline tränn! Aga et sa kirjaneitsisid niisuguste
Hans Luik (1927–2017), kirjanik ja kirjanduskriitik, dramaturg ja tõlkija. Eestindanud vene (Tšehhov, Gogol, Turgenev, Tolstoi, Gorki) ja inglise (Bradbury, Nabokov, H. G. Wells jt.) kirjandust.
Luise Vaher (1912–1992), kirjanik. Viljeles külaeluainelisi romaane ja novelle. Võitis sageli nende eest auhindu.
Tiia Mölder oli Eesti Raadio kirjandussaadete toimetaja 1950.–1960. aastatel.
