style="font-size:15px;"> EMAKE MA ARMASTAN SIND VÄGA
TALV ON VÄGA KÜLM
AKNAD ON POOLEST SADIK KÜLMANUD
EMAKE KALLIS ÄRA TULE NÄDALA PÄRAST
AGA TULE ÜKS PÄEV VAREM
MEIE KÕIK OOTAME SIND.
SAADAN SULLE SUURE MUSI KIRJAGA KOOS.
ANU RAUD.
27. juunil 1949, Tartus. Valda kiri Mardile:
Kallis Minu Mees. Täna käisin ülikoolis prantsuse keele eksamil ja sain muidugi viie. Ja kuidas see võikski teisiti olla? Mardikese isiklik proua – oleks häbiasi, kui prantsuse keeles kriipsuvõrragi je t’aime, je t’aime, je t’aime vähem saaks. Pojengid õitsevad ja jasmiinid ning kogu linn lõhnab. Mis sa arvad, mu elusõber, paneme lapsed mehele ja naisele ja siis tuleme Tartusse vanad olema? Ma olen ühest võõrast mehest “sisse võetud”! Jah, noorte eesti filoloogide seas on üks nooruk, umbes minuealine, eriti meeldiva näo ja olemisega. Suur Betti Alveri sõber ja kirjandusearmastaja. Muidugi lonkab, sest nagu sa tead, veab mul nendega eriti. Sõrves haavata saanud, Viljandi poiss. Täna sain teada, et ta nimi on Allik. Sina, kallis, oma muusa truuiduse pärast aga ära küll mures ole. Kas armulaulukest kirjutasid? Oh jumal, mina lähen siin Tartus jälle nii parandamatuks romantikuks ja käin Botaanikaaias unistamas. Kui sina mulle laulu ei kirjuta… Ole siis, kallis, ikka heas vapras tujus. Mis teeb mu lemmiktütar? Ja väike kogemata Pungu-Jungu? Minul tuleb nüüd üks meeleäraheitlik rebimine. Aga me otsustasime ju tublid olla. Ja minul on seda eriti tarvis, sest sina ju oledki. Nüüd head nägemist, lähen onude Belinski ja Tšernõševski juurde. Musi ja ole paidukene. Ütle Anule, et ema tahab teda jälle väga kaissu võtta ja et varsti tulebki “koju magama”. Ämmale löö patsi. Sinu käesoleval silmapilgul väga iseseisev ja töökas naine Valda V. Raud
10. aprill 1951, Tallinn. Kiri Mardile Jaltasse, Kirjanike Liidu loomingulisse majja:
Kõige kallim Mardikas! Sain kätte Su kirja, mille eest väga tänan. Mul on Sulle kurba asja teatada – taat on surnud. Täna hommikul tulin just matustelt. Sulle ma telegrammi saatma ei hakanud, sest Sa poleks nagunii tulla jõudnud. Nii et ära mitte pahanda ega ole haavunud, ma kaalusin seda kõigiti ja leidsin nii parema olevat. Kui koju tuled, jutustan Sulle kõigest üksikasjaliselt. Ainult niipalju ütlen, et kerge surm oli taadil ja maha maetud sai kadunuke nagu kord ja kohus. Ta suri 4. aprilli hommikul kell 4. Tema juures olid Kaalepi Anna ja Juks. Sind ta oli küll enne näha tahtnud ja kirjas, mille ma koju jõudes eest leidsin, paluski ta Sind Käärikule tulla. Ma saatsin talle kohe vastuse ja laste pilte ja siis ta oli rahule jäänud. Mingit erilist haigust tal ei olnud, oli veel päeval käinud alt heinu toomas ja öösel suri. Süda oli lihtsalt väsinud. Matused olid väga ilusasti korraldatud. Eno oli ka seal ja kõigil jäi igatahes hea mulje. Kui tuled, eks siis lähed taadi hauale. Paistu sõit oli kaunis. Tänavu on kevad nii äge ja veerikas nagu harva. Kahe päevaga nagu pühkis lume maast. Kui me pühapäeva hommikul surnuaiale sõitsime, oli veel reetee, aga tagasitulemisega oli raskusi, ojad aiva kohisesid üle maantee. Lapukad põdesid leetrid ära. Täna tõusis poja ka voodist. Anukesel oli raske küll – kolm päeva 40 kraadi palavikku. Sinu uuest laulust on mul tõsiselt hea meel, väga tugev asi. Viisin selle kohe Sirpi ja kuigi nad ütlesid, et neil on number juba valmis, ilmus see samas numbris. Väga tore, et Sul laulud lähevad. Mul on siin ka asjad kenasti korras. Kilpkonnast on lapsed suures vaimustuses. Anu ja Annus ei saa kuidagi selgusele jõuda, kas Kilbukas on emane või isane. Annus arvas, et kui munema hakkab, siis on emane. Munad lubati inkubaatorisse viia. 15-ndal sõidan Tartusse diplomitööd ära viima. Soovin Sulle head rahulikku rõõmsat tunnet ja töötuju. Kirjuta vahel jälle. Musi. Valda
Eno, Mart ja Annus Raud. Umb. 1933. Foto J. Riet, Viljandi
Valda ja Mart lastega. 1949.
SILMAD
Kui silmad poleks südamete peeglid,
kust vaade sügavused üles heidab,
siis esimese pilguga ju keegi
ei suudaks armastust ja sõprust leida.
Kuid leitakse. On ammust ajast leitud.
Peab mõistma vaadata, mis vastu tuleb –
kas võõrad külad jäävad udu peitu
või helgivad su oma kodu tuled.
Ja nii ka mina leidsin sinu silmad –
sa nendega ka valgustad, kui vaatad.
Ma vaesemana tunneksin maailma,
kui sina poleks nõustunud mind saatma.
POSTITEMPEL “JALTA”
18. märtsil 1959, Mardi postkaart Moskvast:
Kallid koduloomakesed, Kuna minu rong Moskvast edasi on ülepäevane ja lippas tund aega enne ära, kui mina siia sain, siis tuleb mul kaks ööd Moskvas magada. Oma sanatooriumi jõuan täpselt esmaspäeva hommiku, s. o. nii nagu tuusik tahab. Siin elan Ukraina hotellis, mille pildi teile saadan, söön pirukaid ja võileibu, käisin Maneežis kunstinäitusel. M.
1959, kiri teelt Jaltasse, sanatooriumi:
Ma ostsin endale uue sulepea. Merereis oli väga kaunis. Saatsin selle ümbriku peamiselt sellepärast, et markidele tuleks “Admiral Nahhimovi” tempel. Jaltas vist hakkan luuletama. Mis viga hakata, kui sulepea on! Mitmed musud. Martin
1959, Jaltast:
Minu lõpmata kallis Valda! Täpselt nädal on mul ennast veel leotada. Saan kaks vanni päevas. Siinsete kuurortide käsutuses on 7 allik-basseini. Mina käin nr. 1-s, see laseb 3000 inimest päevas läbi, kella 7 hommikul kuni kella 10-ni õhtul. Igaks supluseks on eri piletid. “Sõpruse oja” metsikud tõbised pakuvad neid viludama ilmaga 25 rbl tükist müüa, soojemaga on hind 10 rbl. Mul ei ole veel tarvis olnud neid müüa… Mis puutub sinu armsasse nõuandesse, et ma Jaltasse kauemaks jääksin, siis seda veel näeme… Kui sina aga tõesti nii kallis oled, et mulle Moskvasse vastu sõidad, siis see kõik kokku oleks kõige ilusam ajajärk minu elu sees. Elame ju. Mis meil häda on?
Mart Jaltas. 1961.
MÄLESTUSEKS VALDALE
Ei ole mitte imelik, et minu kiri pole pikk. Ei ole mul ju masinat, seepärast sõnad kasinad. Ei ole hiina sulepead, seepärast nõnda napid read. Kuid tead ju, mis on asja juur – mu armastus on nõnda suur. Sa ära unusta ka mind ja tuliselt ma suudlen sind. (ja lapsi ka)
9. aprill 1959. Tallinnast Jaltasse:
Luuletus “Mälestuseks Valdale” meeldis mulle väga. Sellest ei ole midagi, et oli lühike – ega head ei saa ju kunagi väga palju. Ainult et see ilus laulusalm mõjus minu hingeelule sellepoolest halvasti, et nii kui hakkan kirja kirjutama, ikka vaatan, et kole kiri, pole riimis ega kedagi. Nüüd tegin südame kõvaks ja otsustasin, et kirjutan proosas, pealegi hästi proosalises proosas. Õieti polegi millestki kirjutada, elu läheb rahulikult ja sündmustevaeselt, ei ole ainet. Kui mitte arvestada seda, et paar ööd tagasi nägin unes,
