üle öö halliksmuutunud juuksed…
TAGASI KODUS. LÕPUKS OMETI!
Valda Raud:
Kui me 1944. aasta sügisel evakuatsioonist Eestisse tagasi tulime, korraldas peavarjuta jäänud kirjanike majutamist tolleaegne Ministrite Nõukogu aseesimees Nigol Andresen. Elamute Valitsuse kaudu saime elamisõiguse majapoolde Tallinnas, Vaarika t. 3. Õige pea tuldi Tallinna Linna Täitevkomitee rahandusosakonnast ja kirjutati üles kogu eelmistest elanikest majja jäänud vara, see hinnati ja me tasusime selle maksumuse. Niisamuti talitati kõigi teiste tühjaksjäänud kodude majakraami suhtes. Meie andsime osa oma allesjäänud mööblist Tartus paljakspõlenud hädalistele, osa tõime Tallinna. Mart Raua poolt tellitud ja väljamakstud vastvalminud mööbel jäi sõja puhkedes mööblitöökotta ja põles koos töökojaga maha.
Nimekiri Albert Kivikase kodusest varast, hindadega, koostatud ja kinnitatud Tallinna Täitevkomitee raamatupidajate poolt:
11. X 1944, Tallinnas. Raamatupidajad Ksenia Lilloveer ja Elise Ausmees. Albert Kivikas, Vaarika 3.
1. Lastetoa kompl., kreem 1 100. – 2. Lastetoa voodi 1 80. – 3. Tool Lutheri 2 50. – 4. Lastetoa tool, kreem 2 15. – 5. Laelamp, väike 1 20. – 6. Pesurull 1 160. – 7. Raud-triikraud köetav sütega 1 15. – 8. Diivan rohekas 1 400. – 9. Praetaldrikud 24 90. – Jne. Jne. (kolmel leheküljel, käsitsi kirjutatud sinise pliiatsiga).
Elasime algul Vaarika tänaval üürnikena, kui aga Tallinna Täitevkomitee hakkas viiekümnendate aastate keskel Kristiine rajoonis hulgaliselt peremeheta jäänud väikemaju müüma, hakkas meil käima inimesi, kes soovisid korterit näha, nad tahtvat seda ära osta. Täitevkomiteest öeldi Mart Rauale, et tema võiks osta, kui ta elab selles majapooles ainult oma perega. Nii sõlmitigi ostumüügileping 1956. aastal kolmeaastase järelmaksuga – ja mitte sugugi võileivahinna eest, vaid inventariseerimisbüroo poolt määratud maksumuse alusel, mis kehtis kõigile sama projekti põhjal ehitatud Vaarika tänava majadele.
PÄEVIKUST 1946
17. märts, Tallinnas.
Täna oli õieti esimene kevadpäev. Soe ja päikeseline, aga praegu on hele täiskuu. Mart ja Anu lõhkusid täna renni jäässe. Mul kael valutab ja väsimus kipub kallale. Päev oli huvitav sellepoolest, et Aino Bach19 käis meil ja joonistas Anukest ja siis skitseeris mind. Anukese silmad said juba elu sisse. Mõlemad pildid (süsi) on pooleli. Mina olen veel kitsama ja teravama näoga kui olengi, ja vanem ka. Väga sarnane. Rääkisime paljust. Deborast ja ta kummitavast, lummutuslikust “üksindusest”. Nii see siis on – kopsud läbi ja ei tea, mis edasi. Eilses “Sirbis ja Vasaras” ilmus Mardi arvustus käesoleva aasta kahe esimese “Loomingu” numbri kohta. Esimesed krõbedad sõnad! Tagajärjeks Kärneri20 lahkumispalve “Loomingu” toimetaja kohalt. Ongi viimane aeg! Ehk paraneb asi ometi. Peale selle kuulsin hiigelkorruptsioonist ja rahade mitte just sissesohkimisest, aga siiski mitte ausal teel saamisest meie kirjastuses. Pisinäide: Urgart21 on välja võtnud Vallaku “Vilja mitmest salvest” redigeerimise (!) eest 13 000 rubla!!! Viimases “Sirbis ja Vasaras” ilmus Amburi22 arvustus või õigemini ülistuslaul August Jakobsoni näidendi “Elu tsitadellis” kohta. See teos pole veel trükiski! Kah uus arvustamise mood. Mart kirjutab “Kaht astjat”, millest saab ilmatu tore poeem.
18. märts.
Mart on pärast mitmeöist rähklemist ja ülevalolekut voodis pikali, pomiseb mitmesuguseid tähenduseta riime.
21. märts.
Eile sai mu pojake23 poole aastaseks. Õhtul käisime Linda Viidinguga24 teatris – Leonovi “Tavalist inimest” vaatamas. Marti ei saanud kuidagi kaasa meelitada. Katsusin ka Sanga võrgutada, kuid ta oli endale juba noorema ja ilusama leidnud, nii et pidin Lindaga leppima. Aga mehed istusid meil Kirjanike Liidus ja kui nende prouad teatritüki lõppemisest telefoni teel märku andsid, siis olid kavalerid ometi käepärast võtta! Aga asi ei meeldinud õieti sugugi ja lavastus ka mitte.
Öösel nägin nii vapustavat und, et ei taha praegu magamagi minna. Nägin unes, õigemini oli unes selline tunne, või öeldi mulle, et Mart on surnud. Ma ei mäleta, et oleksin ilmsi kunagi säärast meeleheidet tundnud. Praegugi veel kummitab see tunne. Mart kirjutab “Astjaid”. Läheb järjest paremaks. Stroofide sidumine omavahel riimidega annab üllatavat efekti. Kersti [Merilaas] olevat mõned head luuletused saatnud. Homme loen. Järgmises “Loomingus” on ära trükitud Jakobsoni näidend “Elu tsitadellis”. No küll on allpool arvustust!
27. märts.
Nüüd paar sõna mulgijuttu. Umbes nii: “Ind, ind – egäs sii pole alati tuusama, mis asi väärt om. Näe, Kustase Leena läits laadale lehmä müüma, sai ta iist 85 krooni. Inimese ütliva, et ästi müüs, aga Leena tulli koju ja pidi silma pääst ikma. Nii om ind. Näe, Kiisa Varese poig25 sai Moskvan kõhutävve süvva ja andse Vabariigi ära…”. Mardi “Astjad” lähevad ilusasti edasi, varsti on valmis. Peategelased on kristallvaas ja lihtne pott. Vaas lahkus vürstitari juurest. Nüüd on sõna potil. On ilusat konkreetsust ja pildi täpsust. Käisin täna Leningradi graafikute näitusel. Mõned asjad, eriti Vereisski26 portreed meeldisid mulle väga. Kui raha saan, võibolla ostan ühe, aga võib-olla ka mitte, kui otsustan meie kunstikogu ainult eesti autoritelt moodustada. See piltidehaigus 1946 on kõige tõsisem kõigist mind seni tabanud haigustest. Täna olin terve päeva hirmsat kurjust ja püha viha täis. Mamma lohakus vist kõigepealt ja ka muud asjad ajasid kopsu üle maksa. Ütlesin juba kõigile, et ärgu tulgu ligi, hammustan!
31. märts.
Mõne päeva eest käis Mart “Hamletit” vaatamas. Karm27 on vist ette pandud Stalini preemia laureaadiks. Tuli siis see kuulus “Ivan Julm” (Tšerkassov)28 oma leediga seda mängu pealt vaatama. Mart ütles särgile puhast kraed pannes: “Seda ma olen küll näinud, kuidas 100 rubla peale piljardit mängitakse, aga nüüd lähen vaatan, kuidas 100 000 rubla peale Hamletit mängitakse.”
5. detsember 1945, Käärikul. Kiri Mardi isalt Annuselt ja tema naiselt Leenilt:
Kallis Walda, sain sinult kirja, millest lugesin häid uudiseid teie mõlema loodetud õnnest, väiksest Annusest. Õnnitlen ja kõigeparemad õnnesoovid minult tema tulevaseks eduks. Meie Kääriku elu läheb endist moodi, tuleb tubliste tööd teha, et kord majja jääks. Praegu oleme Leeniga kahekesi, üks vanamees on ainult seltsiks ja majahoidjaks kui ise välja läheme. Sügisese töö saime muidu korralikult ära teha, ainult maad jäi natuke künda. Praegu tuli meie koha pääle kaunis suur kohustuslik puuvedu. 77 tihu Kõpu metsast vedada jõe äärde – see asi paistab, et kõige parema tahtmise juures ei jõua teostada. Vanadus annab tunda ja tervis ka läheb viletsamaks ja abi pole, sest igal majapidamisel on oma kohustus täita. Külla tuleks teile häämeele ja mõttega, aga see jääb ainult mõtteks. Jõulud on varsti käes, ehk saab Martin kuidagi Käärikule lipsata kui töö ja aeg lubab. Sind Anu ja Annusega ootan siis, kui ilmad juba soojad. Palju tervitusi teile kõigile, ka emale! Taat Kallis Valda! Soovin Teile palju õnne väikese Annuse kasvatamiseks. Palju tervisi teile kõigile. Leeni
Mardi
Aino Bach (1901–1980), graafik, silmapaistev sügavtrükitehnikate tegija.
Jaan Kärner (1891–1958), kirjanik. Ajakirja Looming toimetaja aastatel 1927–1929 ja ka lühikest aega pärast Teist maailmasõda.
Oskar Urgart (1900–1953), kirjanduskriitik ja bibliograaf. Oli aastatel 1946–1947 ja 1948– 1950 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja, 1951–1953 ajakirja Looming kriitikaosakonna juhataja.
Paul Ambur (1904–1974), kirjandusloolane ja kirjastustegelane.
Valda ja Mart Raua poeg Annus sündis 20. septembril 1945.
Linda Viiding (1906–2003), tõlkija ja literaat, oli tuntud seltskonnategelane. On eestindanud soome kirjandust (H. Wuolijoki, P. Rintala, M. Lassila jt.).
Johannes Vares-Barbarus (1890–1946), kutselt arst, luuletaja ja Eesti NSV riigitegelane.
Leningradi kunstnik Georgi Vereiski (1886–1962).
Kaarel Karm (1906–1979), näitleja. Lavategevust alustas “Estonias” 1925. aastal, aastatel 1932–1942 ja 1943–1949 Estonia Teatri ning 1942–1943 ja 1949–1979 Tallinna Draamateatri näitleja. Kehastas suure eduga Shakespeare’i traagilisi kangelasi.
Nikolai Tšerkassov (1903–1966), Vene näitleja. Pälvis tähelepanu peaosadega filmides “Peeter I”, “Aleksander Nevski”, “Ivan Groznõi” jt.
