style="font-size:15px;"> P. S. Tänaseks, s. o. 6. jaanuariks on plaanid veidi selgemaks saanud koolivaheaja suhtes. Sõidame 15.-nda paiku Käärikule. Suusatama, Mart! Valts
Talv Kääriku talus.
23. jaanuaril 1965:
Kallis Mart! Anu sõitis esmaspäeval maale, võttis koera ja suusad ja läks. Oli teine nagu lõoke mätta peal, hirmus uhke, sest sai filosoofias viie ja kudus endale sinise tutiga mütsi. Sõidan ka homme viieks päevaks maale. Anul olid seal seni semud-sõbrannad, aga homsest alates on ta üksi, lähen seltsiks. Sina ära lase end midagi lonti, Mart, hoia ikka sel va eluhärjal sarvist kinni! Minnalaskmised tasuvad end pärast kurjalt kätte. Mõtle asjad läbi ja korralda jõudumööda. See on päris ränk asi, et peame nii palju lahus olema, aga selleks, et koos olla, on tarvis raha teenida ja ka organiseerida. Faulkner, Sillitoe, Salinger – nendega tegelen mina praegu. Kui sa mu kirja saad, siis on sul sünnipäevaluuletus muidugi juba üles hakatatud. Parim kingitus ongi, kui mulle sünnipäevaks laulu saadad – nii sobilik p o e e d i p r o u a l e. Mart, ma ei luba sul longu jääda! Suudlen sind siit põhjamaalt! Valda
Mart Raua Valdale pühendatud luuletus “Kaal”:
Sõiduplaanide järgi ma tean
ning näen,
kuis see oodatud teekond sul algab:
ringi vaadates kevadkeltsasel mäel,
kõle tuul puhub üle su palge.
Ja ilmateadetest ilma ma tean –
siniselge said lennutaeva.
Noore päikese liug jookseb ule jää,
kui sa astud seal õhulaeva.
Nüüd tõused. Sa vaatad,
kuis langeb maa –
linn, metsad ja merelahtki.
Kõik langeb, all sügavaks pildiks saab,
järjest lõuna pool rulludes lahti.
Mina, madalal maa peal,
näen iga kõrt,
rohuliblesid, liivateri.
Kuid su tulekutees naen ma kaaluõrt,
millel kummakski vaekausiks – meri.
Seal Lääne-, jääviirude kütketes,
külm sinetus neemede jumes;
siin Must meri, kohinal kümmeldes,
rannad õitsmise lõhnavas lumes.
Veel vaatad sa Eestimaa selgesse pilti,
milles praegu, just praegu sa leidsid
kaks tulise vasena kumavat kilpi –
ühekorraga Võrtsjarv ja Peipsi.
Oma ümarast aknast sa kaugele näed,
sest su silmad on päratu kõrgel.
Kaks tuttavat järve su kummalgi käel,
kui su teed ma siin kaaluga võrdlen.
See kaal – ületaevane margapuu –
täna tõsteti südameid mõõtma:
sinu tulemist ära arvama,
minu ootamist üles võtma.
Meis enestes on selle kaalu keel,
kogu raskuse võnked ja värin.
Sa tuled. Kui mitu minutit veel?
Oma tiksuvalt randmelt pärin.
Nüüd – õhulaev ilmub.
Nüüd – maandumiskaar.
Ei, ei! Mitte sina ei l a s k u!
Näe…vaata –
kõik t õ u s e b…
Kõik!
Meri ja maa…
Nii tulen ma sinule vastu.
Valdalt vastus:
Kallis Mart! Sinu kaunist laulu “Kaal”, mille jaoks ka minu silmad ja tunne on midagi korjanud ja kogunud, hakkan ma järjest rohkem armastama. Loen teist iga päev. V.
4. veebruaril 1965:
Kullakallis pardikene, kelle nimi on mul Mardikene! Meil käivad siin nüüd suured Vilde pidustused. Kirjanike Liit saatis mulle ilusti suure ümbriku sees kõik kutsed, nii et võin minna, kuhu iganes süda lustib. Eile käisin Kirjanike Majas kolmapäevasel kirjandusõhtul. Mulle väga meeldis. Alttoa69 tegi ettekande, ja tegi seda nii vabalt ja haaravalt, et lausa lust. Paberilehte ka ei olnud laua peal, ainult käekell aja parajaksmõõtmiseks. Lauter rääkis “Tabamata ime” esimesest etendusest Eestis ja muust – kuidas Vilde teatrit armastas ja sellega seotud oli. Palju inimesi, kes seal olid, saatsid sulle tervisi – Green70, Semper71, Hiir, Aurora (Semper), Minni (Nurme), Linda Viiding jt. Ahah, ükspäev haiglas käies nägin seal Gustav Ernesaksa, tema ka saatis tervisi ja tema ka, nagu kõik teised, rääkis sinu “Rivilaulust”. “Kilde mitmest servast” viisin eile ära “Loomingu” toimetusele. Anton Vaarandit ei olnud seal. Andsin Einar Maasiku72 kätte. Jätsin välja “Igaviku”. Äkki hakkasin tundma – kui olin kõik juba ümber kirjutanud, et igaviku võrdlemine tuletikuga on mõnes mõttes õige küll, aga ometi oled liiga teinud minevikule. Mustaks põlenud süsi! Mardikas, – aga Bach, aga Mona Lisa, aga Colas Breugnon!? Eks see ole ju ikkagi minevik, mis need asjad meile kätte ulatab. Seevastu näiteks meeldis see killuke üksindusest mulle üliväga – seal on just vastupidine mõte, et kui sa ka üksi oled, on ometi kõik maailma headus ja halbus ja rikkus sinuga. Tööd ja tegemist on mul hästi palju. Teen praegu Sammale seda väikest Salingeri raamatut73. Tõlkimine on märksa raskem, kui seda oli “Kuristik rukkis”, aga Salinger mulle ikkagi väga meeldib, otse võlub. Ilm on talvine, oli kolm selgelt säravat külma päeva, täna on hall, tuuline, kergelt lumesajune. Istun voodis, kohvi loksub mõnusalt kõhus, tuba on õige soe, aeg hommikune, kirjutan sulle kirja. Hiljuti kudusin Anule soojad-soojad kindad, tumehallid ja valged täpid nagu linnusilmad sees, seespoolt on kinnas kõik üleni narmaline. Anu pani soojad kindad kätte ja läks Kadriorgu. Vaatas seal üle Greenbergi74 näituse, siis läks parki kõndima. Ostis kooreküpsiseid, pudistas peeneks, pani kirju kinda peopesale ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui puhta kollase kõhuga tihased ja väikesed puukoristajad nagu õigusemehed kunagi ta peopesale laskusid ja sealt küpsisekübemeid nokkima hakkasid. Kas ei ole ilusad kinnaste ristsed? Täna panen sulle paberit panderolliga posti. Suudlen, armastan su ilusaid luuletusi. Valda
P. S. Muide, umbes kolme nädala eest oli “Daily Workeris” üsnagi rasvase pealkirja all sõnum sellest, mida Tvardovski ütleb “Novõi Miri” jaanuarinumbris – et nõukogude lugejad tahavad teada elust tõtt ja ainult täit tõtt ja et nende ajakiri kavatseb ka edaspidi avaldada selliseid lugusid nagu Solženitsõni omad jne. Peale selle ütleb Tvardovski, et kui meie turistid välismaal käivad, siis
Villem Alttoa (1898–1975), kirjandusteadlane ja õppejõud, oli aastatel 1945–1975 Tartu Ülikoolis väliskirjanduse õppejõud (a-st 1963 professor, 1961–1972 Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedri juhataja). Kirjandusteadlasena uuris eesti kirjandust ja rahvaluulet. Kirjutanud raamatud “August Kitzberg” (1961), “Eduard Vilde” (1965) jpt.
Arnold Green (1920–2011), Eesti NSV riigitegelane, Eesti olümpialiikumise taastaja ja Olümpiakomitee president 1989–1997.
Johannes Semper (1892–1970), kirjanik, esseist, tõlkija. Aastatel 1940–1951 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1946–1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. Eesti NSV hümni sõnade autor (1944).
Einar Maasik (1929–2009), kirjanik, kelle loomingule oli omane rahvapärane keelekasutus. Töötanud ajakirja Looming toimetuses ja kirjastuses Eesti Raamat.
Käsil oli J. D. Salingeri novellikogu “Parim päev banaanikala püügiks” tõlkimine. Loomingu Raamatukogu 1966, nr. 3.
Johannes Greenberg (1887–1951), meisterliku värvitajuga maalikunstnik ja pedagoog. Õpetas ERKI-is 1940–1941 ja 1946–1951 (professor, 1947).
