hästi, Mart ja olgu sul ikka rõõmsad mõtted. Soovin sulle head tervist ja enesetunnet ja ära unusta, et praegu oled just olukorras, mis on sulle hea ja mida oled taga igatsenud – heas tööõhkkonnas. Paremat on raske kusagil saavutada. Püüame veidi tööd virutada ja väga tahaksin umbes märtsis-aprillis Jaltat vaatama minna. Suudlen, Ikka Seesama
Jalta. Mardi kirjast Valdale:
RIVILAUL Annusele
Mitu-setu poistesatsi rühib mööda märga platsi, sada jälge iga samm – sum-summ.
Sammusummas, summasammus kõigil sama värvi vammus. Tuhat talda – trahh ja trahh! Sina kah.
Üliandekad ja – targad, tainapead ja päevavargad.
27. detsembril 1964. Valda kiri Mardile Jaltas:
Kullakallis Mart! Sinu “Rivilaul” meeldis kõigile. Esimese jaanuari päeval loetakse see raadios ette, Vaarandile59 viisin ka ära, lubas susata veebruarikuu “Loomingusse”. Annusele saatsin eile “ahvi” teele, igasugust pühadetränni, õunu, natuke pähkleid ja sinu saadetud kastaneid ka kirjalõngaks, moosi, pastilaad, sidrunit ja kölni vee pudelis tilgake külmarohtu ka, nagu palutud. Sinu pärast mul süda veidi valutab, et ei saanud sulle sokke panderolli panna. Sokkidega oli lugu nimelt nii, et ma ei leidnud kodust sobivaid, aga kui hakkasin mööda kauplusi ringi jooksma, siis tuli välja, et Tallinna linnas ei olegi villaseid meeste sokke müügil. Nii et täna võtsin kodust ühe paari nõelumata ja ühe nõelutud sokke ja saadan nad teele. Ole veelkord tänatud kohvritäie pühadetränni eest! Luise on muidugi omaette number. Jutt jookseb sorinal. See, mida ta rääkis ühe draamaseminaril olnud naisisiku kohta, tegi mulle päratult nalja. No olevat draamamehed seal ükspäev pargis pingi peal hirmsat villast visanud, pikantsetel teemadel. Et millest ikka mehed mõnu tunnevad jne. Luise siis öelnud, et noh, eks naised võib-olla saa oma osa mõnust ka jne. Samal hetkel astunud tuntud naisdramaturg ligi ja löönud ka jutu sekka – et temale on viimase kuueteistkümne aasta jooksul ikka kõige suuremat mõnu ja naudingut ja rahuldust pakkunud tema töö linna täitevkomitee saadikuna. Luise ütles, et selle peale tõusnud niisugune naerumärul, mille taolist ta pole varem kuulnud-näinud. Vaata missugust hirmsat lora ma selles kirjas kokku kirjutan, vist on kõik Luise süü. Aga sa ise saatsid ta mulle majja, nii et kannata nüüd ära. Kirjastus oli helde, maksis mulle hea pataka raha. Sain kätte 850 rublikut, natuke oli võlga ka ja kingitusteks ja muuks kulus ka omajagu, aga 500 panin hoiukassasse ja elamise rahakest on veel kodus, nii et esialgu suuremat muret ei ole. Sul on ka taskuraha poolest vist juba näpud põhjas, palun kirjuta, kui palju saata ja kuidas sa soovid. Eile kohtasin tänaval Smuuli. Oli teine “Laulurästa”60 läbi lugenud ja kiitis tõlget nii mis hirmus. Kui see oli siiras, siis on mul hea meel küll. Aga illustratsioonid ja kaas on hirmsad. Järgmine kord nõukogu koosolekul kavatsen selle kohta mõne sõna öelda. 30. detsembril on Sirge61 juubel. Kuulsin Kirjanike Liidust, et Sirge oli meid juba taga ajanud, kas pidule – banketile tuleme. Hiljem kõlistas koju ja kutsus isiklikult. Mina, muide, tahangi minna. Kodus on tühjavõitu olek, Anu läheb sel õhtu Kunstiinstituudi peole. Vana-aasta õhtuks kutsus Anu Rank62 meid oma koju ja lähemegi. Imelik on olla esimest korda sel õhtul kodus pooliku perega. Sul, kallis Mart, on seal kindlasti rahvast ümber ja lõbus küllalt, nii et ärgem mingem nukraks. Anule ostsin kingituseks ühed kallid ja ilusad soome sukad peolkäimiseks, peenrahakoti (sinu kingitus näpati tal ära, kui ta Viru tänaval linna maalis) ja ühe kunstiraamatu. Anu kingib mulle uued maalitud kardinad minu tuppa, ma ise aitasin ka maalida. Sulle tahan kangesti uut kampsunit kinkida, aga anna mulle veel veidi otsimise aega, alles üleeile õhtupoolikul sain ju raha. Soovin sulle uueks aastaks, Mart, et see oleks sulle töö poolest vähemalt niisama hea kui eelmine, tervise ja tuju poolest aga olgu see aasta sulle eelmisest parem! Suudlen sind palavalt, Valda
Jalta, 28. detsember 1964.
Kallis Valda! Teatan sinu kirja kättesaamisest. Oli hea, mitmetahulise tujuga kiri. Mina praegu suur kirjamees ei ole. Täna oli jälle ilus, +14–15, vaikne. Päike. Suvemantel. Aga kopikad said päris otsa. Head uut aastat soovib oma hinge seest Raud.
Ainevald kui rikkalik, aga laul ei laabu Raual.
Tühi leht tal lahti laual, pliiats kõrval pikali.
Kajad, kujud tuhanded, tabada nad end ei lase.
Nukraks teeb, kui lõkkease enne tuld sul tuhane…
Armas Anu! Mina vaene ei ole oma lihaselt lapselt kogu selle aasta jooksul saanud mitte sõnapoegagi. Aga mul on sõnu vaja, mina teen sõnadest laule. Head, õnnelikku aastat soovin sulle ikkagi, sest isa arm on ju otsata asi. Ole tänatud Annuse pildi eest. Sõdurpoiss on nüüd silma all. Tee emale nalja, kui tal igav on. Ja anna musi, kui talle natuke nukrust põsenurka tuleb. Ih-voh! Issel.
5. jaanuaril 1965. Valda Mardile Jaltas:
Esimest korda tulen sind kummardama, astunult üle uue aasta läve. Ja veelkord soovin sulle kõige paremat tervist, sest küll siis laulud ise tulevad ja õnn end ka muus osas teha annab. Pühade-eelne sabades seismine oli üsna ränk ja toitu turul vähem kui ennemuiste. Võtsime Anuga siiski kätte ja tegime valmis ühe laari verivorste. 30. detsembril käisime Anuga mõlemad “ulamas”. Anul oli instituudis nääripidu, mina läksin Sirge juubeliõhtule ja hiljem banketile. Kirjandusõhtu oli väga “proosaline”, katkeid lugesid Ines Parker63 ja Mikk Mikiver64. Kõik kiitsid Sirget kõrgesti, mina kuulasin ja kuulasin ja järsku tuli peale hirmus kohviisu. Imestasin enda üle, aga siis sain aru, et ega see ei olnudki kohviisu, vaid janu hea, ilusa poeetilise värsi või halvemal juhul isegi proosa järele. Võib-olla, et suures tükis on tema romaanid isegi head, aga mul nagu romantilisem maitse. Bankett oli Tallinna kohvikus, üleval. Peab ütlema, et lõbutsesin päris mehemoodi. Algul istusin kirjastuse Toomla65 kõrval, kuulasin ära ta jutud Luua kandist, ta on pärit Lutsu mailt. Oli omajagu huvitavgi ja vahepeal tantsisime valtserit. Hiljem libistasin end teise lauda, kus istusid Lahed ja Issakud66, sealt peale algas mul üks tõeliselt lõbus olemine. Ainult siis häbistasin enda küll väikselt ära, kui Laht kutsus tšarlestoni tantsima, arvasin, et oskan, aga see nõks oli mul siiski jalgadest kaduma läinud. Järgmiseks juubeliks, olgu see kelle tahes, õpin selle kuradima tšar-lestoni uuesti selgeks. Kiusu pärast! Suure osa ajast rääkisime juttu Mikiveriga, kes kui sinu kirglik austaja tuli ka mulle austust avaldama. Ja mida rohkem ta konjakit jõi, seda enam ta seda avaldas. Uut aastat võtsime seekord vastu mitte kodus, vaid külas. Olime kutsutud Anu Ranga perekonda. Tõesti armas rahvas, tore kodu kolme kauni tütrega. Seal olid veel Krista ja Regina67 oma mehega ja kolm noormeest, üks neist keegi Leningradi noor arst-teadlane. Koju saime jälle kell viis, nagu eelmiselgi õhtul (hommikul ikka). Uue aasta päeval oli meil majatäis noori külas, suuremalt jaolt seesama rahvas, kes eelmisel õhtul koos oli. Kõik läks kenasti, kolm kuusetäit küünlaid sai ära põletatud. 2. jaanuaril kraamisin ja magasin une täis, Anu hakkas anatoomiat õppima, 3. jaanuaril oli tal anatoomia eksam. Lugesin Lilli Prometi värskelt ilmunud juturaamatut “Lamav tiiger”, mille ta annetas isiklikult minule ja sinule kõige paremate pühadesoovidega. Osa lugusid olid varasemast tuttavad, aga mind liigutas ja ülendas ning pani hinge igatsust täis ütlemata poeetiline Krimmi laastukeste tsükkel. See on nii kirgas, nii särav-sinine, nii kevadiselt helde ja õisi-pillav. Tuletas mulle elavalt-elavalt meelde mu elu kauneimat reisi mullu kevadel ja kutsus mind uuesti sinna maile. Hakkan lõpetama. Banketil saatsid sulle sooje ja südamlikke tervitusi nii paljud inimesed, et ma täpselt ei mäletagi, ei jõuaks ka üles lugeda, aga eriti Lahed, Mikiver, Issakud, Remmelgad, Jaanid-Krossid ja Villemid-Grossid
Anton Vaarandi (1901–1979), ajakirjanik, Nõukogude Eesti riigitegelane. Oli aastatel 1940– 1941 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja, 1941–1944 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja, aastatel 1945–1949 erinevates Eesti NSV riigiametites, 1951–1960 ajakirja Looming vastutav sekretär, 1960– 1968 Loomingu toimetaja.
Mõeldud on Valda Raua tõlgitud Harper Lee romaani “Tappa laulurästast”, mille Eesti Raamat andis sarjas “XX sajandi raamat” välja 1964. aastal.
Rudolf Sirge (1904–1970), kirjanik ja ajakirjanik. 1932. aastal osales koos ajakirjanik Evald Tammlaanega Ahto Valteri jahi “Ahto” viiendal reisil üle Atlandi Ameerikasse (Sirge lahkus reisilt Kanaari saartel). Aastatel 1937–1940 oli EV Välisministeeriumi pressiteenistuses. 1946, 1951–1958 ja 1965–1968 töötas Loomingu toimetuses. Romaanid “Häbi südames” (1938, 1976), “Maa ja rahvas” (1956, 1976) jt.
Anu Rank-Soans (1941), keraamik ja disainer.
Ines Parker-Aru (1939), teatri- ja filminäitleja. On töötanud mitmes Eesti teatris, pikemalt Vanalinnastuudios (1980–1994).
Mikk Mikiver (1937–2006) lavastaja ja näitleja, Eesti teatri suurkujusid. Oli ka sõnakas avaliku elu tegelane. 1989–1994 Eesti Teatriliidu juhatuse esimees. Võitnud palju preemiaid nii oma lavastuste kui ka rollide eest.
Jaan Toomla (1929–2007), kirjastaja, toimetaja, bibliofiil. Oli 1964–1991 kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja asetäitja ja eesti kirjanduse toimetuse juhataja. 1992 sai temast toimetaja Eesti Rahvusraamatukogus, kus oli tegev Riigikogu teatmike koostaja ja toimetajana.
Friedrich Issak (1915–1991) abikaasa Ainoga. F. Issak oli sportlane (odaviskaja) ja ajakirjanik. Võitis mitmetel spordivõistlustel medaleid, sh. üliõpilaste maailmameistrivõistlustel 1937 kulla; NSV Liidu meistrivõistlustel 1943, 1944 ja 1947 kulla. Oli 1958–1978 ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja.
Regina Guli (1936–2018), tekstiilikunstnik. Anu Raua kursusekaaslane ERKI-is, kursus lõpetas 1967. aastal. Regina oli abielus maalikunstnik Nikolai Guliga (1936–2008).
