pöördus õhinal Prinkpepu teema juurde. „Kas ta vaatas sind, kui sinust mööda läks?” küsis ta mõtlikult, mõõtes mõttes mehe iga seksikat sammu. „Kas ta ilmutas huvi?”
Georgia kibrutas laupa ja ta punakad kulmud läksid kortsu. Ta pilgutas tärkavas segaduses silmi. „Ei. Ei ilmutanud.”
„Ta eiras ka mind,” tähendas Selene Jilliani boksist möödudes, pea kausta kohale langetatud. „Ja Danielle’i.”
„Ta ei vaadanud ka minu poole,” rahustas Jillian Georgiat. Tegelikult polnud mees Jilliani poole ainsatki pilku heitnud ja Jillian oli õhku ahmides teinud piisavalt häält, kui taipas lahtivajunud suu kinni panna. Asi polnud selles, et Jilliani arvates pidi iga mees talle tähelepanu pöörama või midagi taolist. Aga selles kontoris naisi täielikult eirata, otsekui oleksid nad aseksuaalsed olendid... võib-olla on mees gei.
„Milline raiskamine, kui ta on gei,” sõnas Georgia, kinnitades Jilliani mõtteid.
Tegelikult oli see ülimalt tähendusrikas, et kumbki ei pidanud võimalikuks, et mees on nii pühendunud oma naisele või sõbratarile, et ei märka teisi naisi. Seda mõtet ei tulnud neile pähegi.
„Aga ma ei saanud temalt gei-signaali,” lisas Georgia. „Kas sina said?”
„Ei.” Kui ta pole gei, mis ta siis on? Jillianile ei meeldinud saladuslikud olukorrad (need olid nõmedad), ta vihkas mõistatuste kokkupanekut (need olid jama) ja üllatuste peale tahtis ta sülitada (need olid ühtaegu nõmedad ja jamad). Võib-olla see oligi põhjuseks, miks talle meeldis PMV-s töötada. Tulemus oli igal õhtul sama. Sihtmärk pettis. Lool lõpp.
Hüva, see on veidi kurblik.
„Mis sa arvad, kas ta on pime?”
„Ole nüüd ikka, uurija Carrington. Sa suudad parema põhjuse välja pakkuda. Tal polnud juhtkoera ega keppi. Ja ta ei komistanud ega vajanud Anne’i toetavat kätt.” Jillian mõtiskles hetke. „Ma arvan, et ta oli nii endasse süvenenud, seetõttu ei tajunudki majas teisi inimesi.”
„Oh, kahtlemata on sul õigus. Milline eesel!” Lõpetanud oma mõtteis arutelu, kuna see tegi Prinkpepust jobu ja seega oli ta vääritu, et aega tema peale raisata, tõukus Georgia jalule ja keerutas end ringi. „Noh... kas sulle meeldib mu uus kostüüm?”
„Sa näed välja nagu libu. See meeldib mulle.” Jillian naeratas laialt. „Kas sul on täna õhtuks ülesanne?”
Georgia potsatas vastu naeratades tagasi lauaservale. „Ei. See on Wyatti jaoks. Pärast eilset ülesannet...” Tema täidlased punased huuled kõverdusid vastikustundes. „Ei tahakski enam välja minna. Istun oma sihtmärgi kõrvale – kohvikus, kas sa kujutad ette – ja see ilge värdjas üritab kohe end mulle püksi rääkida. Teie isa on kindlasti varas. Kuidas muidu sai teie silmadesse see tähesära. Öak! Jumala pärast ja ise on veel abielus ning äsja pühitses abielu kuueteistkümnendat aastapäeva.”
„Las ma arvan. Ta väitis, et on just lahutanud, ta ei suuda taluda üksildust ja sinutaoline ilus tütarlaps leevendaks valu ta südames.”
„Pihtas.”
„Mehi ei saa usaldada,” pomises Jillian vapustatult pead raputades, nii et mustad lokid lehvisid igasse ilmakaarde. „Kas sa saatsid ta pikalt?”
Georgia pööritas silmi. „Või veel! Tahtsin talle öelda, kes ma olen, aga ei saanud ju reegleid rikkuda.”
Tõe paljastamine võis tekitada paanikat ja paanikas sihtmärk võis osutuda ohtlikuks, isegi elukardetavaks. „Mida sa siis tegid?”
„Kindlustasin, et tal pole tükk aega kellegi püksikutesse asja, võib-olla ka enda omadesse mitte.”
Jillian patsutas heakskiitvalt sõbra põlve. Nad olid mõlemad pärast agentuuri tööletulekut käinud Anne’i kulu ja kirjadega enesekaitsekursustel. Anne keeldus ihukaitsjatele maksmast – liiga kallid –, seega pidid tüdrukud ülesannet täites lootma iseendale. Jillianile isegi meeldis selline variant. Ta ei tahtnud enda kaitsmiseks olla sõltuv mingist mehest/valelikust seast. Pipragaas täidab palgatud musklimehe aset ja niidab jalust ka kõige kangema vastase.
„Anne näitas veidi aega tagasi tema naisele videot ja naine puhkes nutma. Ma jälgisin seda rumala peaga konverentsitoa ekraanilt.” Georgia ohkas kergelt, väljuv hingeõhk sama õrn nagu ta isegi. Ta trummeldas täiuslikult maniküüritud küüntega lauale.
Jillian ei maininud, et temagi oli naist näinud, kui too kontorist lahkus. Naise pisaraist märjad põsed oleksid Jillianigi peaaegu nutma ajanud. Vaeseke. Teda ootab ees raske teekond.
Ohvreid teavitati alati päev pärast tõendusmaterjali kogumist. Polnud põhjust piina pikendada. Nutvad naised tekitasid Jillianile alati hingevalu. Sõjakad – noh, nemad võivad küll teda ja teisi peibutisi hetke vihata, aga hiljem on nad neile tänulikud.
Ent siiski. Võib-olla peaksid nad Georgiaga ülesande täitmise järgsel hommikul hiljem tööle tulema.
„Kas tead, ma vihkan seda osa meie tööst.” ütles Georgia. „Ma tahaksin kas või kordki näha õnnelikku lõppu, meest, kes ei hooli ilusast näolapist. Meest, kes on õnnelik sellega, kes tal on, isegi kui naine on kaalus juurde võtnud või näkku on ilmunud mõned kortsud.”
„Mina ka, aga me ju teame, kui vähe tõenäoline see on. Ja on parem, kui naised saavad tõe teada nüüd, aga mitte hiljem,” tähendas Jillian veendunult. Lõppude lõpuks teab ta seda omast käest. Aastaid tagasi oli ta isa petnud ema ja ema ei teadnud midagi, ei olnud üldse kahtlustanudki. Aga väike Jillian teadis – issi oli viinud ta naabrite juurde „kassiga mängima”. Ta oli jooksnud selle lollaka kassi järel otse magamistuppa ja oli see alles olnud vaatepilt!
Isa polnud küll otsesõnu palunud tal vaikida, aga ta pidi teadma, et Jillian ei räägi sellest emale mitte kunagi, kartes vanemate lahkuminekut.
Teda näris süütunne, et ta emale ei rääkinud.
Mõni kuu hiljem ei suutnud ta tõde enam endale hoida ning rääkis vanemale vennale ja õele. Nad palusid, et ta ei räägiks emale, nemadki ei tahtnud olla vanemate lahutuse põhjustajaks. Ja ta oli vaikinud. Jälle. Teeselnud, et isa läks toidupoodi, kui ta tegelikult hiilis kõrvalmajja.
Ta oli ainuke seitsmeaastane, kellel olid maohaavad.
Umbes kuus kuud pärast seda lendas ema õele külla. Aga mingil põhjusel otsustas Evelyn varem tagasi tulla. Siis ta leidiski Jilliani isa naabrinaisega voodist. Ema sai vapustuse ja Jillian avaldas viimaks tõe.
Järgmisel hommikul püüdis ema ennast tappa.
Taas süttis Jillianis tuttavlik raevuhoog, peas välkusid kujutluspildid verdjooksvast ja teadvusetust emast. Tema oli see, kes ema leidis. Mitte vend Brent. Mitte õde Brittany. Mitte isa. Tema oli see, kes nuttis veritseva ema juures – Jillian pühkis kiiresti need mälestusest peast, et mitte hakata jõuetus vihahoos rusikaga vastu seina taguma. Ta ei tahtnud mõelda noist muret täis nädalaist, kui ema vaakus elu ja surma vahel.
Ütlematagi selge, et ta pole isaga sellest ajast saadik rääkinud. Ema oli temast lahutanud ja isa oli minema läinud. Ta helistas Jillianile ikka veel vähemalt korra nädalas, aga Jillian ei võtnud kõnet vastu. Brent, muretu ehitusettevõtja, ja Brittany, õrna südamega koduperenaine,
