oma kassidele?”
Anne tõstis nimetissõrme. „Esiteks, mul pole kasse.” Teine sõrm. „Teiseks, tema suhtumine ei häiri mind, sest temaga suhtlema hakkad sina. Ta tuleb täna sinuga kaasa.”
„Mida?”
„Kuulsid küll. Ta tuleb sinuga kaasa.” Anne’i hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist ja ta näoilmest oli kadunud viimane kui huumorivirve. Jillianil polnud aega vastatagi, kui Anne lisas: „Nagu Marcus juba mainis, ta on seda sorti tööd varem teinud. Aga ma tahan, et ta jälgiks, kuidas me PMV-s töötame.”
„Siin on sinu uue sihtmärgi fotod.” Ta ulatas ühe Jillianile ja teise Marcusele. „Ülejäänud päeva ajan ma isiklikke asju, homme olen tagasi. Sa oled professionaal – ma loodan –, nii et sa peaksid suutma ühe päeva ilma minuta hakkama saada.”
Mida? Mida! „Kuhu sa lähed?” lausus Jillian õhku ahmides. Ta pigistas värisevil sõrmil fotot.
„Ma juba ütlesin, see on isiklik asi. Aitab küsimustest. Hüva päeva teile.” Seda öeldes võttis Anne oma käekoti, tõusis ja suundus ukse poole. Tema tärgeldatud pükskostüüm krabises, kui ta kõndis.
„Anne,” hüüdis Jillian, süda vapustusest tagumas. Anne sõna otseses mõttes elas kontoris. Miks ta lahkub nii vara?
„Vastus on ei,” lausus Anne ja sirutas käe uksenupu poole.
„Sa ju ei teagi, mida ma öelda tahtsin.”
„Pole oluline. Vastus on ikkagi ei.” Anne tõmbas ukse lahti. Georgia vajus sisse ja kukkus kärtspunasele vaibale. Silmagi pilgutamata astus Anne temast üle ja kamandas: „Hakka tööle, Carrington.” Ning kadus koridori.
Georgia kargas püsti, põsed sama leekivpunased kui juuksedki. Ta sikutas oma õlapaelteta kleiti, et kaksikud välja ei kargaks. „Ma, ee, pidin just koputama. Kas kohvi soovite?”
„Ei, aitäh,” pomises Jillian. Kofeiinist võib saada see viimane tilk karikas, mis ta südamel vaja, et lõplikult seisma jääda. Ta poleks mingi hinna eest hommikul voodist välja roninud, kui oleks teadnud, et teda ootab ees niisugune päev.
Marcus ei toonud kuuldavale sõnagi.
„Olgu siis.” Georgia pani kiirustades ukse kinni, jättes Jilliani ja Marcuse sisse. Üksinda. Omavahele.
Raske vaikus täitis toa.
Ütle midagi. Tee midagi. Jillian kergitas end toolil ja ta pilk vilksas PMV uusima töötaja poole. Mees seiras teda, silmis läbitungimatu pilk, ühtaegu karm ja samas ka pehme. Hädaohtlik ta meelerahule. Ta kergitas end veel kord. Ole ta vastu kena ja ta ei solva sind. Siis sa ei erutu enam.
Mis, muide, lisas ta mõistus, on naeruväärne.
Millal temast selline masohhist on saanud?
„Kuidas te veensite Anne’i endale seda tööd andma?” päris ta hingetult, justkui tõuganuks hääl end läbi jäätüki ta kurgus.
Mehe oimul tuksles lihas. „Te võib-olla ei saa sellest aru, nii et lubage ma valgustan teid. See küsimus oli solvav. Tegelikult olete mind solvanud juba sellest hetkest peale, kui sisse astusite. Võib-olla te isegi taipate seda, ent teil on lihtsalt savi.”
Jillian tõstis käe, peopesa väljapoole. „Tõesõna, mul polnud kavatsust solvata.” Väga hea, sul tuleb see hästi välja. „Asi on selles, et mina tunnen Anne’i, teie mitte. See ei ole tema moodi. Teie pole ainus mees, kes on tahtnud siia tööle tulla. Varem on ta alati eitavalt vastanud.”
„Ma ei pruugi küll olla ainuke mees, kes tahab siin töötada, aga ma kinnitan teile, et ma olen parim.” Jillian ei kahelnud selles. Ükski naine ei suuda mehe võimsale võlujõule vastu panna. Aga siiski... „Siin peab midagi muud veel peidus olema.”
„Millele te vihjate?” surus mees läbi kokkupigistatud hammaste. „Et ma olen Anne’i lõbupoiss?”
Leidnud end äkitselt kaitseseisundis, ajas Jillian selja sirgu. „Noh, kas olete siis?”
„Olgu see teile teadmiseks, Lohuke. Mul pole veel kunagi näpud nii põhjas olnud, et oleksin pidanud ülemusega voodisse minema.” Ta lisas, hääletoon iga sõnaga käredam: „Ehkki te ilmselgelt olete kõva peaga, ma tõesti loodan, et te saate mu järgnevatest sõnadest aru ja ma ei pea sokinukk Happyt välja otsima. Pange tähele. See võib olla kontrolltöö. Anne. Tahab. Äritegevust. Laiendada. Jutul lõpp.”
Jillian tõmbas silmad kissi. Tugev põlguselaine – just nimelt, põlguse ja mitte mingi muu ajudeta emotsiooni laine – uhkas temast üle. Mõned inimesed leidsid juba esimesel kohtumisel ühise keele, mõned mitte. Nemad ilmselt mitte. Ja iga koosveedetud hetk suurendas vastumeelsust – just nimelt vastumeelsust ja mitte mingit muud ajudeta emotsiooni.
Kontrolli olukorda. Ära näita talle, kuivõrd palju ta sulle mõjub. „Minu küsimused ja mured olid õigustatud,” vastas ta, püüdes rahu säilitada.
„Ei olnud,” raius mees vastu.
„On täiesti loomulik, et teie ei mõtle samamoodi.” Jillian naeratas mehele magusasti. „Te ei ole sugugi mõistlik.”
„Ja teie olete kindlasti rõõmurull oma – töös,” vastas mees ja siis pomises: „Loodan, et ma ei pea vahele astuma, et kustutada tuld, mille te täna kindla peale süütate. Kuulsin, et olete juba mitu kähmlust põhjustanud.”
„Süüdistage Raevutseva Riistvara Vennaskonda,” sõnas Jillian endiselt lääge naeratusega, „mitte mind.”
„Kas te sellepärast oletegi praegu nii tusane, Lohuke? Kardate, et piiran täna teie tegutsemisvabadust ja takistan teie ligipääsu kõigile neile riistvaradele?” Selles ainsas lauses oli rohkem jälestust, kui Jillian oli kunagi kelleltki kuulnud. „Ilmselt saate te orgasmi sellest, kui õnnestub sihtmärk kiima ajada ja ise minema kõndida.”
See oli alatu. Nii alatu. Jillian küll ei armastanud seda osa oma tööst, kuid polnud midagi teha, lõpptulemus on ohvrile truuduserikkumise tõestamisel oluline. „See on naljakas tähelepanek, Mark. Eriti veel teie huulilt. Kas te just äsja ei võtnud vastu tööd, mille puhul peate naisi üles erutama ja siis minema kõndima?”
„Mu nimi on Marcus,” lausus mees rõhutatult. „Ma reageerin ainult siis, kui mind kutsutakse Marcuseks.” Kas mehe silmis ei välgatanud mitte süütunne? Ei, kindlasti mitte. Pigem uhkus. Tõenäoliselt patsutab endale mõttes õlale. Jillian kehitas õlgu. „Mida iganes, Markie.”
Möödus kaua aega, mille vältel Marcus silmitses Jilliani pingsalt. Siis lausus: „Minu sõnad riistvarade kohta olid sobimatud,” võttis ta vastu tahtmist omaks.
Jillian raputas pead, pilgutas. Kas ta söandab uskuda, et mees palus temalt vabandust? Tema isa oli seda teinud. Isegi endised kallimad olid seda teinud. Kuid nende sõnad polnud kunagi varem üle ta naha libisenud tulise kallistusena. Need sõnad polnud iial teda üdini mõjutanud ega tekitanud sundi andestada.
„Hakkame parem tööle,” sõnas ta köhatades, teadmata, mida muud öelda. Ta sundis oma tähelepanu Marcuselt fotole, mille Anne oli talle andnud. Hea teemamuutus. Mees, keda ta täna peab võluma, oli veidi üle neljakümne. Tema juustepiir oli kergelt taandunud,
