sõnu tunnustades kulmu. Olgu siis nii. Mees ei tahtnud teda vaadata, temaga rääkida ega teda puudutada. Halvad uudised...
Suu kuivas. Võib-olla mees polnudki nii ligitõmbav. Jilliani käsi langes alla.
Anne toetas küünarnukid kirjutuslauale ja puuris karmi pilguga Jilliani. „Marcus hakkab agentuuris peibutisena tööle.”
„Mida?” Jilliani suu vajus ammuli, kuid ta sulges selle naksatusega. Ta poleks iial osanud midagi sellist oodata, kuuldu ei mahtunud pähe. Kui palju kordi oli ta kuulnud Anne’i jumala ja oma kolme tõprast eksabikaasa nimel vandumas, et ta ei palka kunagi kedagi, kellel on peenis. Sellegipoolest tundis Jillian kergendust. Ta pole vallandatud. Jumalale tänu. „Ma arvasin, et sa tahad agentuuri hoida testosteroonivabana.”
„Tahtsingi, aga mõtlesin ümber.”
Mis vastus see oli? Anne vihkas mehi. V.I.H.K.A.S. See oligi põhjus, miks ta avas agentuuri. Jilliani mõistus tõrkus uskumast, et ta on palganud mehe ja maksab talle tõestamise eest, et naised on sama ebausaldusväärsed kui mehed. Ta ei oleks suutnud üles lugeda, kui palju oli Anne aastate jooksul (kahjurõõmsalt) minema saatnud mehi, kes otsisid tööd.
Ilmselt on tal selles olukorras midagi märkamata jäänud ja ta peab nüüd pingutama, et aru saada. „Kas me hakkame kliente püüdma geide seast?”
Marcus Brody turtsatas. See oli ta ainuke reaktsioon. Ja ometi jooksis värin Jillianil üle selja. Kuidas saab üks tilluke turtsatus olla nii... meeleline? Ei tea, milline siis ta hääl veel võib olla?
„Ei, ta ei ole gei,” tähendas Anne silmi pööritades.
Jilliani segadus kasvas. Kas see on mingi nali? Ta heitis selle mõtte juba eos kõrvale. Anne’il ei olnud huumorimeelt. Võis see olla – ta ahmis õhku, kui vastus loksus paika. „Anne, kas ma võin sinuga minutikese omavahel rääkida?”
„Ei.” Anne piilus Jilliani järeleandmatult üle prilliklaaside. Karmilt. See oli tuttav ilme. „Aeg on ülimalt tähtis ja ma tahaksin selle kohtumisega ühele poole saada.”
Hästi. Jillian ütles oma kahtluse Marcuse kuuldes otse välja. „Kas ta šantažeerib sind?”
Viimaks otsustas kõnealune mees teda oma pilgu vääriliseks pidada. Samal hetkel, kui Jillian tema poole vaatas. Nende pilgud kohtusid, naise sinisilmad mehe sametpruunidega, ja Jillianil jäi hing kinni. Selja tagant oli mees hunnitu. Eestpoolt oli ta vaimustavam, kui Jillian oleks osanud arvata. Tegelikult uskumatu kui võrratu. Pikk, blond ja lihaseline. Päevitunud ja jõuline. Peaaegu metsik, otsekui ei kuulukski ta kaasaega, vaid verejanuliste viikingite kampa, kelle ainsaks eesmärgiks vägistamine ja rüüstamine.
Mees mõõtis Jilliani ülalt alla, tumedais silmades põlastus.
Põlastus? Mida ta siis teinud on? Ise sa süüdistasid teda väljapressimises, tobu. Ja ära unusta, et sa süüdistasid seda nii mehelikku eksemplari omasooiharuses. Oo jaa. Aga ikkagi. Mehe pilk süütas Jilliani sisemuses tulise leegi. Mõned nimetaksid seda ihaks. Jillian nimetas seda tüütuseks. Mees ei tohiks pidada teda mingiks endast alamaks olendiks, mis siis, et teda provotseeriti. Ta isegi ei tunne naist.
„Miks on nii raske uskuda, et ma töötan siin seaduslikult?” nõudis mees.
Nüüd oli esimene kord, kui ta rääkis, ja tema hääl uhtus Jillianist üle voolavate, erootiliste lainetena ning pani Jilliani iga keharaku kuumama. Tema hääl oli palju võrgutavam, kui Jillian oli osanud kahtlustada. Dekadentlik. Noh, olgu, võib-olla ta tundis veidike ihalust.
„No nii? Ei olegi midagi vastata?”
Mees rääkis sügava, kumiseva rütmiga, pisuke Inglise aktsent muutis sõnad kirglikult tuliseks. Jilliani rinnanibud kõvastusid – pagan võtaks neid reetureid! – ja ta pidi kokku koguma viimse kui tahtejõuraasu, et mitte katta neid kätega, sest ta õhuke, liibuv särgik paljastas kõik. Kõik. Mees peaks olema pime, kui ei märka tema nibutervitust.
Jillian neelatas. „Palun vabandust, kui solvasin. Seda polnud mul kavas. Te lihtsalt ei ole seda sorti inimene, keda Anne tavaliselt tööle võtab.”
Mehe liivakarva kulmud kerkisid. „Ja milline inimene see oleks?”
„Vagiinaga,” vastas Jillian järsult.
„Ma võin teile kinnitada, et mul on midagi paremat.”
Jillian pilgutas silmi, seedis hetke mehe sõnu ja raputas pead. „Palun öelge, et te ei vihjanud sellele, mida ma teie vihjest välja lugesin.”
„Vihjasin?” Mees turtsatas, hääl kõlav ja mesimagus, üdini köitev ja täiesti pilkav. „Ma rääkisin lihtsalt tõtt, Lohuke.”
Lohuke? Brrrr! Vähe sellest, et Anne võttis tööle mehe, ta palkas täispuhutud egoga mehe. Elu oleks täiuslikum isegi siis, kui Jillian oleks plaaninud günekoloogilist uurimistööd ja kaalunud kakssada kilo. Ta oli siiski omamoodi õnnelik, et mees oli paljastanud oma tõelise loomuse. Teadmine, et mees on näljane kult, vähendas tema välist veetlust. Vähemalt nii Jillian endale ütles.
„Mina olen selles äris parim peibutis,” lisas mees, „ja teil on vedanud, et ma siin olen. Aga teie olete küsitava moraaliga, küsitava loomusega ja kaldute oma tunnetes äärmustesse. Ma lugesin teie toimikut.”
Mees on lugenud tema toimikut? On üks asi, kui ta ise konfidentsiaalseis toimikuis salaja nuusib, aga hoopis midagi muud, kui keegi loeb tema toimikut. Põrgusse kaksikmoraal! Aga midagi kuuma – väga kuuma – uhkas ta soontest läbi, kui ta mõtles mehest seda tegemas. Midagi, mis kahtlaselt sarnanes... ihaga? Oh, pagan, mitte seda. Sa oled vihane, sest ta just äsja solvas sind. Sa ei ole erutatud. Su sisemus ei tõmbu kokku mitte ihast, vaid vihast.
„Esiteks, te poleks tohtinud mu toimikut lugeda. See on ainult Anne’i silmadele. Teiseks, ma pole küsitava moraali ega küsitava loomusega. Me pole kunagi, mitte kunagi sihtmärgiga maganud.” See oli tõsi. Ta ei tundnud sihtmärkide vastu muud kui põlgust, nüüd ja alati.
„Kümme punkti siis Jillianile,” pomises mees, „et ta pole tööd tehes riideid seljast visanud.”
Jälle lõi sädemeid see tulikuum miski. „Kas sa kuuled, kuidas ta mind solvab?” nõudis ta Anne’ilt. „Kas sa annad endale aru, mis inimene ta on, kui ta võib midagi taolist suust välja ajada?”
Anne’i pähkelpruunis pilgus sähvatas lõbusus. „Ma kuulen ja annan endale aru.”
„Ja ikkagi palkad ta?”
Anne saatis talle mõistatusliku naeratuse. „Midagi sellist jah.”
Jillian ahmis kuuldavalt õhku. Pane oma suu ükskord juba kinni. Käitu professionaalina – mitte nagu Marcus. „Sa ütled, et sa tahad, et see miiva töötaks sinu juures?” leidis ta end purskamas. Ilmselt jäi ühest lapsest selles ruumis väheks.
„Miiva?” kordas Anne arusaamatuses.
„Meesdiiva,” vastas Jillian.
„Ilus,” lausus Marcus sarkasmist nõretades. „Mina olen ka kohal, kas teate. Te võiksite selle virgutava vestluse edasi lükata, kuni ma olen läinud.”
„Ja sa oled sellega nõus,” jätkas Jillian, otsekui see Egoistlik
