oleks tundnud veidi kurbust, veidi süüd. Võib-olla oleks see pannud neid tööst isegi loobuma. Jillian aga tahtis, et mehe kallim teaks täpselt, missuguse jobu jaoks ta on keetnud ja koristanud, kellega maganud ja kelle peale oma aega ning energiat kulutanud.
Sarnaselt Georgiaga oleks ka Jillianile meeldinud kohtuda laitmatult ausa mehega, kes ei pudeneks koost keelatud kiusatuse veetluse ees. Kohtuda mehega, kes peab armastust tähtsamaks kui seksi.
See tõi ta mõtted tagasi mehe juurde, kellest ta ei tahtnud mõelda, kuid ei suutnud olla ka mõtlemata, kuna tahtis teada, mis inimene on tema. Jillian ei uskunud, et tema oleks suutnud meest auravast sitahunnikustki eemale kiskuda. Kas tal on sõbratar? Kas ta kohtleb kõiki naisi samasuguse põlgusega või ainult teda?
Kuidas ta käituks naisega, keda armastab?
„Mida te teate Darren Sawyerist, tänasest sihtmärgist?” Asjalikuks muutudes nõjatus Marcus vastu seljatuge ja ristas käed kõhul. Liigutuse mõjul tõmbus särk ta tugevatel lihastel ja sametisel nahal pingule. „Mul pole olnud juhust veel ta toimikut lugeda.”
„Tema sõbratar ütleb, et tal on keskea kriis.”
Marcus vakatas, kahvatublond lokk langes kulmudele. Kena, ometi kuidagi tervenisti mehelik. „Kas see on sõbratari arvamus? Või teie oma?” Ta toetas küünarnuki ülestõstetud põlvele ja lõua peopesale. „Teie hääletoonist võib järeldada, et mehe üle on juba kohut peetud ja ta süüdi mõistetud. Me peame olema objektiivsed, eks ole?”
„Ei,” põlastas Jillian. „Me ei pea olema objektiivsed.”
„Ja miks mitte?”
„Mis tähtsust on objektiivsusel? Mees kas petab või ei peta.” Jillian lehvitas toimikuga. „Darren vahetas oma Toyota Cobra vastu. Ta veedab kaks tundi päevas võimlas, selle asemel et vestelda oma sõbratariga nagu varem. Ja igal nädalavahetusel on ta käinud ööklubides. Tõenäoliselt on ta otsustanud vahetada oma praeguse sõbratari uue vastu, aga praegune ei tea seda. Veel.”
Juba tuttavlik vastikusläige ilmus Marcuse silmi, tungides naisest laserikiirena läbi. „Ah et uus auto, treeningud ja tantsimine võrduvad keskea kriisiga, Lohuke? Võib-olla tahab mees saada täiuslikumaks?”
Pagan, mehe aktsent on nii eriskummaliselt seksikas. See tekitas temas pakitsuse. Vaatamata sellele ta vihkas, vihkas, vihkas viisi, kuidas mees lausus sõna lohuke. Kõlas lausa hellitusena, eks ole? Aga mitte tema huulilt. See kõlas pigem sajatusena. „Ja võib-olla oli ravikuur ka see, kui ma üksipäini suure pitsa korraga nahka pistsin.”
„Mina sõidan paganama Jaguariga. Ma käin trennis. Kas see tähendab, et mul on see pagana keskea kriis?”
Kaks vandesõna. Oli Jillian ehk puudutanud hella kohta? „Noh, eks me näe.” Ta toksis sõrmega lõuga ja teeskles, et mõtleb hoolega oma järgmiste sõnade üle. „Kas te vahetasite oma vana auto uue vastu, mida te ei suuda endale lubada?”
„Ei,” vastas mees kangelt.
„Kas te lasite endale äsja tätoveerida sõnad „Ma põlen”?”
„Ei,” vastas mees veelgi jäigemalt.
„Sõbratari sõnul on Darren Sawyer teinud nii seda kui teist. Kas teie arvates võttis ta võlgu ja märgistas igaveseks oma naha ainult selleks, et saada täiuslikumaks? Või – ja ma tean, et seda ette kujutada on pingutav, aga palun kannatage pisut, Mark, – vahest üritab ta hoopis mõnd tihket kuuma peput kätte saada?”
Marcus tõmbas keelega üle hammaste. Ta oli nagu allasurutud põrgutuli, valmis plahvatama. Temal polnud tarvidust tätoveeringu järele kuulutamaks maailmale, et ta põleb. „Sada dollarit selle peale, et Darren ei võta täna vedu.”
Jillian tõmbas silmad kissi. „Kas kavatsete mind saboteerida?”
„Vaevalt küll. Mul on lihtsalt härra Sawyerisse usku. Minu arvates te eksite tema suhtes. Ma arvan, et ta lihtsalt püüab ennast väljendada. Talle piisab ühestainsast pilgust teile, et vastassuunas jooksu pista. Selle peale võin julgelt kihla vedada.”
Mida Marcus silmas peab? Et ta ei suuda meest võluda, isegi sellist, kes on saagi peal väljas? Jilliani käed tõmbusid fotot kortsutades rusikasse. Küll ta Marcusele alles näitab. Suurima heameelega. Või püüab ennast väljendada! Jookseb vastassuunas? Pole võimalik. „Võtan vastu.”
„Ei kõhklegi?” tähendas mees, kergitades liivakarva kulme moel, mida Jillian oli juba vihkama hakanud. Ja ihaldama, pagan neid hormoone võtaks.
„Ei sugugi.”
„See ei üllata mind.” Marcus raputas pead, blondid lokid laubale langemas. „Teil on endast ilmselt väga hea arvamus.”
„Tegelikult on mul meestest väga halb arvamus.” Siga, vandus Jillian mõttes, surudes samas maha tungi juukseid mehe näolt eemale pühkida. Mis tal viga on? Teda tuleks nende masohhistlike tungide pärast nahutada. Üks korralik, ülemeelik nahutamine, ja, oo jaa, üks.... Tobu. Lõpeta. „Darren ei alistu mitte sellepärast, et ta just nimelt mind tahab. Ta alistub sellepärast, et ta on kõndiv peenis ja kõndivad peenised ei suuda isegi anatoomiliselt loomutruule nukule ei öelda.”
„Oleksin pidanud taipama, et te millegi säärasega välja tulete.” Marcus tõi taas kuuldavale ühe sügava, süngelt salapärase naeruturtsatuse. Tumedama kui šokolaad. Rammusama kui vahukoor. „Te olete meestevihkaja, on mul õigus, Lohuke?”
Jillian hammustas nii kõvasti huuli, et suhu valgus metalne maiste. „Ma vihkan valetajaid ja ma vihkan petiseid. Nii et jah, ilmselt siis olen meestevihkaja.”
„Võib-olla pole te veel kohanud õiget meest.”
„Kas see mees peaksite olema teie, Mark-tark?” põlastas Jillian, väljendades sellega, kui naeruväärseks ta seda mõtet pidas. Jessas, ta polnud kunagi kedagi teist nii kiiresti ja nii tugevasti vihkama hakanud. Mees on jälk. Üdini jälk. Ja nii ihaldusväärne, et käed värisesid vajadusest teda puudutada. Temast on saanud masohhist, see on kindel. Imelik, et ta seda enne tänast polnud avastanud.
„Te ei pea muretsema selle üle, et ma hakkan teile ligi tikkuma,” lausus mees. „Te ei ole minu tüüp.”
„Ja milline see oleks?” libises Jillianil üle huulte.
„Külm ja südametu. Ja mu nimi on Marcus.”
„Kas te väidate, et mina olen külm ja südametu, või meeldib teile seda sorti naistega kohtamas käia?”
„Teie.”
Oh, kuidas ta ajas Jilliani vere keema, hõõguvpunaselt, kirglikult. Ta ei ole külm ja ta ei ole südametu. Kuid solvang tabas teda ja tabas kõige hellemasse kohta, sest mõnikord, aga ainult mõnikord, pelgas ta, et ta võib muutuda nii külmaks kui ka südametuks. Lõppude lõpuks aitas ta rikkuda inimeste elu ega tundnud kahetsust. „Miks te pagana päralt olete minu vastu nii õel? Kui te ei tea, mida õelus tähendab, selgitaksin seda meeleldi teie sokinukk Happy abil.”
„Te olete naine, Lohuke.” Marcus seiras teda, pooleldi naeratus, pooleldi mõnitus kõverdamas tema meeldivat suud. „Sellest piisab, et mind paganama vihaseks ajada.”
Jillian pilgutas hämmeldunult silmi. „Te ei salli
