neid kehast välja saada.”
„Kas ka mina karjusin sellepärast?”
„Ei, sina said kõhugaasidega hästi hakkama. Sa lihtsalt nautisid oma hääle kõla.”
„Kas ma tõesti olin nii hull beebi?”
„Sugugi mitte, Elektra, sa lihtsalt ei tahtnud üksi olla. Sa jäid sageli minu süles magama, aga kohe, kui ma su võrevoodisse panin, ärkasid üles ja nutsid senikaua, kuni ma su uuesti sülle võtsin. Kas sa saaksid mulle selle marlilapi ulatada?” Ma osutas valgele nelinurksele kangatükile diivanilaual.
„Muidugi,” laususin lappi talle ulatades. Lastes pilgul ringi käia, märkasin ilusaid lillelisi kardinaid, kreemikat damastiga kaetud diivanit, fotosid mahagonist kirjutuslaual ja ruumis siin-seal paiknevaid üksikuid laudu. Diivanilaual seisid roosad roosid ja ma mõtlesin, et Ma tuba peegeldab täpselt tema olemust: elegantne, alatähtsustatud ja laitmatult puhas. Läksin ruumi teise serva ning võtsin kätte raamitud foto, millel Ma kandis pärleid ja õhtukleiti ning Pa smokingit ja kikilipsu.
„Kus see on tehtud?”
„Pariisis ooperiteatris. Me nägime Kiri Te Kanawat, kes laulis „Boheemis” Mimi rolli. See oli väga eriline õhtu,” selgitas Ma ikka veel koos Beariga pehmel kreemikarva vaibal edasi-tagasi sammudes.
„Kas te käisite sageli kahekesi väljas?”
„Ei, aga me mõlemad armastasime ooperit, eriti Puccinit.”
„Ma?”
„Jah, Elektra?”
Isegi kahekümne kuuesena ei teadnud ma, kas mul jätkub julgust esitada talle küsimus, mis oli mul kibelenud keelel sestsaadik, kui olin päris väike.
„Kas sina ja Pa … ühesõnaga, kas teil oli romantiline suhe?”
„Ei, chérie. Ma olen muide alles kuuekümnendate keskpaigas. Sinu isa oli nii vana, et oleks sobinud ka minu isaks.”
„Minu maailmas ei takista vanus rikkaid mehi loomast suhteid naistega, kes on nii noored, et võiksid olla nende tütred.”
„Võib-olla tõesti, Elektra, aga sinu isa poleks endale eales midagi sellist lubanud. Ta oli üdini härrasmees. Pealegi …”
„Pealegi mis?”
„Ma … ei midagi.”
„Palun ütle, mida sa tahtsid öelda.”
„Tegelikult oli tal keegi teine.”
„Tõesti? Kes siis?”
„Ma olen juba liiga palju öelnud, Elektra.”
Lõpuks ometi tõi Bear kuuldavale võimsa röhitsuse ja Ma püüdis marliga välkkiirelt kinni piimaseguse vedeliku, mis tal suust välja nirises.
„Bien, bien, mon petit chéri,”15 sosistas ta beebi nägu pühkides. „Kas ta pole mitte jumalik?”
„Kui keegi on kell viis hommikul oksendades jumalik, siis jep, seda ta on.”
„Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma siin edasi-tagasi marssisin ja sind rahustada püüdsin, kui sa nutsid,” sõnas Ma, vajus tugitooli ja sättis Beari käsivarreõnarusse. Nüüd oli poisil peas selline nägu, nagu oleks ta liiga palju viina joonud, sest ta silmamunad olid koobastes pahupidi. „Mul on tunne, justkui oleks see olnud alles eile. Ja siin me nüüd oleme, uue põlvkonna esimese esindajaga. Su isa oleks olnud nii õnnelik, kui ta oleks enne surma Beari näinud. Aga see polnud saatusest määratud.”
„Ei olnud tõesti. Ma?”
„Jah, Elektra?”
„Kas sa olid Pa’ga koos, kui ta mu leidis ja koju tõi?”
„Ei, ma olin siin ja hoolitsesin sinu õdede eest.”
„Sa siis ei tea, kust ma pärit olen?”
„Kas sa seda oma kirjast välja ei lugenud?”
„Ma kaotasin kirja ära,” kehitasin õlgu ja tõusin, et ta ei saaks mulle etteheiteid teha. „Ma lähen nüüd allkorrusele ja teen endale kohvi. Soovid ka midagi?”
„Aitäh, ei soovi. Ma panen väikemehe voodisse tagasi, ja kui olen riides, tulen alla sinu juurde.”
„Hästi, hiljem näeme.”
* * *
Kui Ally kell kaheksa ärkas, oli mul käsil juba teine viinaports ja ma soovisin, et oleksin lasknud broneerida piletid varasemale New Yorgi lennule. Nüüd oli mul varuks tervelt neliteist tundi, mis enne lahkumist tuli millegagi sisustada. Ma tõesti ei teadnud, mida vaba ajaga pihta hakata; minu tüdimuse valulävi on äärmiselt madal, praktiliselt olematu.
„Äkki tahaksid purjetama tulla, Elektra?” küsis minult Ally, kui me Claudia küpsetatud pannkooke pugisime.
„Sinu Laseriga?”
„Jah. Ilm on ilus ja tingimused ideaalsed – tuult on piisavalt, aga mitte nii palju, et see häirima hakkaks.”
„Sa ju tead, et ekstreemsport pole minu rida.”
„Kuule, Elektra, mina ei nimetaks ekstreemspordiks vaikset purjetamist järvel, kus sa lihtsalt istud ega tee midagi.” Ally pööritas silmi. „Mina Beariga igatahes lähen, nii et hiljem näeme.”
Kui ta oli läinud, ohkasin raskelt ning pistsin nahka äsja küpsetatud muffini lihtsalt sellepärast, et see näis alusel üksildasena. Ally oli kümne minuti pärast tagasi, kaasas Bear, kes oli kandelinaga ümber ta piha kinnitatud, seljas maailma kõige nunnum päästevest.
„Oled kindel, et ei taha kaasa tulla?”
„Tänan kutsumast, aga ei taha,” kordasin ning läksin elutuppa otsusega teha filmipäev. Ekraani sisse lülitanud, vaatasin läbi DVD-d, ent ei leidnud ainsatki, mis oleks huvi pakkunud.
„Kurivaim!” oigasin kella vaadates. Huvitav, mida ma tegin siin lapsena, kui olin tüdinud ja pahur?
Sa jooksid, Elektra …
„Just seda ma tegin,” pomisesin endamisi. Kui ma olin endast väljas või minuga pahandati (tavaliselt nii seda kui ka teist), põgenesin lihtsalt maja taha mägedesse – olin avastanud ühe kurvilise teeraja, mida mööda pääses veidi konarlikule, aga mitte päris püstloodsele maa-alale – ning jooksin ja jooksin, kuni kõik mõtted olid peast kadunud.
Sammusin mööda treppi oma tuppa ning otsisin kõige alumisest sahtlist üles vanad lükrast retuusid ja sündsusetu reklaamiga T-särgi, mille Ma oli käskinud mul pahupidi selga panna. Rõivaste all nägin vana visandiplokki, kuhu ma lapsena olin sirgeldanud. Tõmbasin selle välja ja pöörasin lehti, mis olid pooleldi täis pliiatsijoonistusi pööraste kroogitud kraedega kleitidest, reiest alaservani lõhikuga
