Päikeseõde. Lucinda Riley
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Päikeseõde - Lucinda Riley страница 13
3
„Elektra, me oleme maabumissilla juures,” sosistas vaikne hääl mulle kõrva.
Kissitasin toibudes ereda valguse käes silmi, enne kui taipasin, et näen päikese peegeldust Genfi järve klaassiledal pinnal.
„Ma magasin neli tundi ühtejutti,” imestasin autost välja tulles. „Ma ju ütlesin, et sa oled minu turvasadam,” vaatasin Christianile laia naeratusega otsa, kui ta pakiruumi avas. „Ma vajan vaid oma reisikotti – ülejäänud asjad võid homseni sinna jätta.”
Christian lukustas auto ja sammus minu ees pontoonsillale, kus kiirkaater ankrus oli. Ta pakkus mulle kätt, et mind pardale aidata, ning läks siis tegema stardiks vajalikke toiminguid, mina aga võtsin istet ahtris pehmel nahkpingil. Teel Atlantisesse tekitas mõte päralejõudmisest minus alati elevust. Tagasiteel aga tundsin tavaliselt kergendust lahkumise üle.
Võib-olla sel korral on kõik teisiti, ütlesin iseendale ning seejärel ohkasin, sest ka see oli tuttav tunne.
Christian käivitas mootori ja me alustasime lühikest teekonda minu lapsepõlvekoju. Märtsi lõpu kohta oli ilm soe ning mulle meeldisid päikesepaiste näol ja tuules lehvivad juuksed.
Lähenedes poolsaarele, kus seisis Atlantis, ajasin kaela õieli, et näha avanevat vaatepilti kohe, kui see puude vahelt paistma hakkab. Maja oli tõepoolest imetlusväärne – see sarnanes veidi Disney lossiga, sest oli nii kaunis. Ja Pa’le sugugi mitte iseloomulik, mõtlesin omaette. Tal oli olnud äärmiselt vähe rõivaid; minu teada kandis ta alati vaid kolme pintsakut: linast suvel, tviidist talvel, ja veel üht, ebamäärasest kangast nende kahe aastaaja vahel. Tema magamistoas oli mööblit nii napilt, et ruum nägi välja nagu preestri elupaik. Olen vahel huviga mõelnud, kas ta kahetses seal salaja pattu mõne minevikus toime pandud kuriteo eest, aga olgu sellega, nagu on … Atlantise muulile lähenedes mõlgutasin mõtteid selle üle, et tema garderoob ja magamistuba erinesid paradoksaalselt ülejäänud majast.
Ma seisis juba kalda ääres ja ootas mind, ise suure õhinaga lehvitades. Tema rõivad olid nagu ikka laitmatus korras ja ma märkasin, et ta kandis sedasama Chaneli bukleeseelikut, mis mul oli õnnestunud näidiste stangelt sisse vehkida, sest teadsin, et ta satuks sellest vaimusse.
„Elektra! Chérie13, milline ootamatu üllatus!” lausus ta kikivarvule tõustes ning ma kummardusin, et ta saaks mind mõlemale põsele suudelda ja käed ümber mu õlgade panna. Seejärel astus ta sammu tagasi ja jäi mind hindavalt silmitsema. „Sa oled sama kaunis nagu ikka, ainult minu meelest liiga kõhn. Pole hullu, Claudial on kõik koostisained valmis pandud, et küpsetada sinu lemmikpannkooke mustikatega, kui sul peaks nende järele isu tekkima. Kas sa tead, et Ally on samuti oma vastsündinuga siin?”
„Jah, Christian ütles. Ma ootan väga oma õepojaga kohtumist,” ütlesin tema kannul mööda jalgteed üles minnes, jätkates teekonda läbi maja eest algava aia, mis ulatus järveni. Rohu ja puhkenud pungade lõhn oli New Yorgi haisuga võrreldes nii värske. Tõmbasin kopsudesse suure sõõmu puhast õhtu.
„Tule koos minuga kööki,” sõnas Ma. „Claudia valmistab juba hilist hommikusööki.”
Märkasin, et Christian kõnnib meie selja taga. Kui ta reisikoti trepi juurde tõi, astusin tema juurde.
„Suur tänu, et sa mu siia tõid. Ma olen rõõmus, et tulin.”
„See on sinu kodu, Elektra. Mis kell me homme lennujaama poole stardime?”
„Umbes kell kümme õhtul. Mu erasekretär broneeris kohad lennukisse, mis lahkub keskööl.”
„Hästi. Kui miski muutub, ütle Marinale ja ta annab mulle teada.”
„Selge. Head nädalalõppu!”
„Sulle samuti!” Ta noogutas mulle ja kadus välisukse taha.
„Elektra!”
Pöörasin end ringi ja nägin Allyt, kes oli köögist väljunud ja tuli nüüd minu poole, käed kallistuseks laiali.
„Tšau, noor emme!” tervitasin teda, kui ta mind embas. „Palju õnne!”
„Aitäh! Ma ei suuda ikka veel uskuda, et olen ema.”
Mõtlesin kerge kadedustorkega, et ta näeb vapustavalt hea välja. Raseduse ajal lisandunud kilod muutsid ta nurgelised näojooned pehmemaks ja muinasjutulised punakaskuldsed juuksed särasid nagu pühapaiste portselanvalge naha taustal.
„Sa näed vapustav välja,” ütlesin.
„Ei ma näe. Ma võtsin juurde kaheksa kilo, mis ei taha kuidagi ära kaduda, ja ma magan öösiti umbes kaks tundi. Minu voodis on üks väga näljane mees,” naeris ta.
„Kus ta on?”
„Magab muidugi magamata jäänud und järele.” Ally tõstis teeseldud meeleheitega kulmu, aga mulle tundus, et pole teda kunagi varem õnnelikumana näinud. „Aga tänu sellele saame vähemalt veidi lobiseda,” lisas ta, kui me kööki läksime. „Ma mõtlesin just täna, et nägin sind viimati eelmise aasta juunis, kui me pärast Pa surma kõik siin koos olime.”
„Nii see on, aga mul on olnud kohutavalt kiire.”
„Ma püüan end küll sinu eluga ajalehtede ja ajakirjade vahendusel kursis hoida, aga …”
„Tere, Elektra!” lausus Claudia tugeva saksa aktsendiga prantsuse keeles. „Kuidas sul läheb?” Ta kallas parasjagu pannkoogitainast praepannile ja ma kuulsin isuäratavat särinat.
„Tänan küsimast, hästi.”
„Tule istu ja jutusta kõigest, mis on juhtunud pärast seda, kui ma sind viimati nägin.” Ally osutas ühele toolile pika laua ääres.
„Räägin, aga kõigepealt käin korraks ülakorrusel ära, et end veidi värskendada.” Keerasin ringi ja läksin köögist välja, sest äkitselt tabas mind paanika. Ma teadsin, kui põhjalikult Allyle meid küsitleda meeldib, ning polnud päris kindel, kas ma olen selleks valmis.
Haarasin reisikoti, ronisin trepist üles ärklikorrusele – mis tegelikult polnud üldse pööning, vaid ruumirohke korrus, kus paiknesid meie, tüdrukute magamistoad – ja avasin ukse, mis viis minu tuppa. Kõik nägi välja täpselt nii nagu siis, kui ma teismelisena Pariisi läksin. Silmitsesin seinu, mis olid mahedat kreemikat värvi, nagu need alati olid olnud, ja istusin voodile. Võrreldes teiste tüdrukute tubadega, mille seinad näisid iseloomustavat nende asukate isiksusi, ei paljastanud minu oma midagi. Siin polnud ainsatki vihjet inimesele, kes veetis selles ruumis esimesed kuusteist aastat oma elust. Mitte ainsatki modellide või popstaaride või balletitantsijate või sporditähtede reklaamplakatit … mitte midagi, mis oleks andnud aimu, kes ma olen.
Sirutanud käe reisikotti, haarasin sealt viinapudeli, mille olin mässinud kašmiirist dressipükstesse, ja võtsin suure lonksu. See tuba näis väljendavat kõike, mida minu kohta võis öelda – et ma olen ainult tühi kest. Minu elus pole