Ma ju meilisin sulle uudise, et mul on kaksikvend, mäletad?”
„Hm …”
„Oh, Elektra, meilisin jah. Ja minu bioloogiline isa on geniaalne muusik, aga ka padujoodik, kes sai kinga.” Märkasin isast rääkiva Ally näol hella naeratust, kui ta beebi osavalt ühe rinna juurest teise juurde tõstis.
„Sedasi,” jätkas ta, „kas sina oled midagi Pa’lt saadud kirjaga ette võtnud?”
„Ma pole isegi ümbrikut avanud, ja ausalt öeldes ei suuda ma meenutada, kuhu ma selle panin. Väga võimalik, et see on kaotsi läinud.”
„Oh, Elektra!” Ally heitis mulle oma kõige leebema etteheitva pilgu. „Sa ei räägi ometi tõsiselt?”
„Kuule, kusagil peab see ju olema, ma pole lihtsalt vaevunud seda üles otsima.”
„Sa siis tõesti ei taha teada, kust sa pärit oled?”
„Ei, ma lihtsalt arvan, et sellel ei oleks mõtet. Mis tähtsust sellel on? Ma olen see, kes ma olen praegu.”
„Muide, mind see igatahes aitas. Ja isegi kui sa ei taha teada saada, mida see kiri sisaldab, siis sõnad, mis Pa kirja pani, olid tema viimane kingitus meile kõigile.”
„Issand halasta!” Nüüd sai mu mõõt täis. „Sa kohtled Pa’d, justkui ta oleks olnud mingisugune neetud Jumal, ja seda teevad ka kõik meie ülejäänud õed! Ta oli lihtsalt üks mees, kes meid lapsendas – ja tegi seda mingil veidral põhjusel, mida keegi meist tegelikult ei tea!”
„Palun ära karju, Elektra, see ehmatab last, aga anna andeks, kui ma …”
„Ma lähen välja jalutama.”
Tõusin laua tagant, marssisin eesukse juurde ja tõmbasin selle lahti. Ukse oma selja taga kinni löönud, kõndisin üle muru maabumissilla poole, soovides nagu iga kord pärast paaritunnist Atlantises viibimist, et ma poleks siia üleüldse tulnud.
„Mis värk minu õdede ja Pa’ga ometi on? Jessuke, ta pole isegi meie bioloogiline isa!”
Kaeblesin kaiserval istet võttes omaette edasi, jalad rippumas üle ääre, ja püüdsin sügavalt hingata. See ei aidanud. Võib-olla aitaks veel üks kokalaks. Tõusin ja sammusin oma jalajälgi mööda tagasi maja juurde ning hiilisin kikivarvul sisse ja trepist üles, et keegi mind ei kuuleks. Oma toas lukustasin ukse ja võtsin välja pakikese, mida vajasin.
Mõni minut hiljem tundsin end palju rahulikumana. Heitsin voodisse ja kujutlesin ükshaaval oma õdesid. Mingil põhjusel ilmusid nad minu vaimusilma ette Disney printsessidena, mis oli päris naljakas. Sellisel kujul ei ajanud nad mind üldse vihale ja ma tõepoolest armastasin neid kõiki, CeCe välja arvatud (tema muutus järsku „Lumivalgekese” loost pärit nõiaks). Otsustasin itsitades, et see on julm, isegi CeCe suhtes. Sageli öeldakse, et me ei saa valida sugulasi, ainult sõpru, aga Pa oli meid välja valinud ja nüüd oleme igaveseks üksteisega seotud. Ehk ei saanud ma CeCega just sellepärast läbi, et tema ei leppinud minu vastiku iseloomuga nagu teised. Pealegi jaksas ta karjuda sama kõvasti nagu mina. Teised olid kodurahu säilitamise nimel valmis kõigeks, aga tema ei hoolinud sellest. Ühesõnaga, ta on natuke minu moodi …
Minu neli vanemat õde polnud vist eales tulnud mõttele, et nad kõik – Ally ja Maia, Star ja CeCe – on üksteise jaoks alati olemas, ning üle jäime mina ja Tiggy. Just Tiggyga oli mind lapsepõlves punti pandud – meie vanusevahe oli vaid paar kuud –, ja ehkki oma südames ma armastasin teda, olime äärmiselt erinevad. Olukorda ei teinud kergemaks seegi, et kõik mu vanemad õed andsid mulle igati mõista, et eelistavad noorematest õdedest oma mängukaaslasena Tiggyt, mitte mind. Tiggy ei kisanud ega karjunud ning tal polnud pidevalt jonnihooge. Ta lihtsalt istus kellegi süles, imes pöialt ja oli ideaalne laps. Kui me suuremaks saime, püüdsin temaga hästi läbi saada, sest olin üksildane, aga kogu see tema spirituaalne jamps ajas mul hinge täis.
Kui kokaiini mõju lahtus, polnud mu õed enam Disney printsessid ja muutusid taas iseendaks. Aga mis tähtsust sellel oli? Praegu, mil Pa oli läinud, polnud me miskit muud kui kamp noori naisi, kes olid üksteisest kardinaalselt erinevad ja lapsena küll kokku paisatud, aga nüüd igaüks leidnud oma tee. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja püüdsin toimida nii, nagu kõik psühhoterapeudid olid soovitanud, ehk analüüsida, mis mind nii vihaseks oli ajanud. Ning sellel korral ma vist isegi teadsin põhjust: Ally oli öelnud, et kõik mu õed on õnnelikud – leidnud uue elu koos inimesega, kes neid armastab. Isegi CeCel, keda ma olin alati pidanud sama vähe armastusväärseks kui iseennast, oli kuidagiviisi õnnestunud üle saada oma kummalisest kinnisideega sarnanevast kiindumusest Stari ja edasi liikuda. Veelgi enam, ta oli avastanud oma kire kunsti vastu, ja maalida oli ta alati armastanud.
Nii et siin ma siis nüüd olin, üleliigne nagu alati. Pärast Pa surma polnud minul õnnestunud midagi peale selle, et olin leidnud uue ja usaldusväärsema narkodiileri. Ehkki mina olen õdedest kahtlemata kõige paremini rahaliselt kindlustatud – minu raamatupidaja sõnul võiksin töötamise päevapealt lõpetada ja mul ei tekiks eales vajadust raha pärast muretseda –, siis mis mõte sellel kõigel on, kui mul pole õrna aimugi, mida ma veel teha sooviksin?
Mu uksele koputati.
„Elektra? Kas sa oled seal?”
See oli Ally. „Jah, tule sisse.”
Ta astus tuppa, Bear käsivarrel.
„Mul on väga kahju, kui ma ütlesin midagi, mis su endast välja viis, Elektra,” lausus ta ebalevalt lävel seistes.
„Ah, ära selle pärast muretse. Asi pole sinus, vaid minus.”
„On, kuidas on, aga ma palun vabandust. Nii tore on sind jälle näha ja mul on väga hea meel, et sa siia tulid. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma istun? Ta kaalub terve tonni.”
„Muidugi,” ütlesin ohates. Viimane asi, mida ma praegu vajasin, oli koos mind ristküsitleva Allyga oma tuppa lõksu jääda.
„Ma lihtsalt tahtsin sulle millestki rääkida, Elektra. Ühest asjast, mida Tiggy palus mul uurida.”
„Või nii, ja mis see on?”
„Selgus, et eelmisel kuul siin olles leidis ta keldri, kuhu viib salajane lift.”
„Ee … selge. Ja siis?”
„Tema sõnul kasutatakse seda veinide hoidmiseks, aga ta märkas ühe riiuli taha peidetud ust. Võib-olla peaksime välja selgitama, kuhu selle kaudu pääseb.”
„Olgu. Miks me lihtsalt Ma käest ei küsi?”
„Me võime seda muidugi teha, aga Tiggyle jäi mulje, et ta ei tahtnud sellel teemal rääkida.”
„Jessas, Ally! See on meie maja ja Ma töötab meie heaks! Kas me siis ei tohi küsida temalt kõike, mida tahame, ja teha siin seda, mida soovime?”
„Jah, muidugi tohime, aga …” – Ally tõmbas hinge –” ehk peaksime lugupidamisest tema vastu delikaatselt käituma. Ma on siin elanud kaua aega – ta on hoidnud koos Claudiaga maja korras ja hoolitsenud meie eest, ning ma ei taha, et tal tekiks tunne, justkui tahaksime talle kanna peale astuda, sest nüüd on kõik … teisiti.”
„Järelikult
