hoiatavat pilku heites.
„Andke mulle veel paar minutit,” palusin ja jätkasin riiulite uurimist, tõmmates välja juhuslikke pudeleid ja teeseldes, et vaatan nende silte, lastes samal ajal pilgul ringi käia, et avastada salauks, millest Ally oli rääkinud. Ruumi parempoolse seina ääres 1972. aasta Rothschildi burgunderi pudelit uurides märkasin järsku riiulite taga krohvi sees peaaegu nähtamatuid piirjooni, mis viitasid avausele. „Olgu,” laususin nende juurde tagasi minnes. „Lähme siis.”
Liftile lähenedes nägin, et seda ümbritseb tugev terasraam.
„Mis otstarve sellel on, Ma?” Osutasin raamile.
„Kui vajutada seda nuppu,” – Ma näitas äärisele – „suleb see lifti ees olevad terasuksed.”
„Sa siis tahad öelda, et kui me seda praegu vajutaksime, jääksime siia alla lõksu?” küsisin, tundes, kuidas paanika tahab võimust võtta.
„Ei, muidugi mitte, Elektra, lihtsalt kõik, kes proovivad tulla liftist keldrisse, ei pruugi sellele ligi pääseda. See on teraskamber,” selgitas ta, kui me end tillukesel pinnal vastu seina surusime. „Kõrvalises kohas elava rikka perekonna majas pole selles midagi ebatavalist. Kui, Jumal hoidku selle eest, Atlantist peaks kunagi ründama röövlid või juhtuma midagi veel hullemat, saaksime peita end sinna ja kutsuda abi. Ja muide, chérie,” – Ma kinkis mulle napi naeratuse, kui lift korrus kõrgemale liikus – „seal all on tõepoolest ka Wi-Fi leviala. Aga nüüd,” jätkas ta, kui olime liftist väljunud ja marssisime tagasi kööki, misjärel jätsin meelde, kuhu ta kapis võtme riputas, „palun vabandage mind, kuid ma olen täna õhtul väga väsinud ja pean voodisse minema.”
„See on Beari süü – sa oled kella viiest saadik üleval, Ma. Homme hommikul hoolitsen tema eest ise.”
„Ei, Ally. Kui ma kohe magama heidan, puhkan end hommikuks välja. Viimasel ajal läheb mul uni niikuinii varakult ära. Head ööd!” Meile mõlemale noogutanud, lahkus ta köögist.
„Ma lähen üles Beari vaatama,” sõnas Ally ja tahtis Ma’le järgneda, aga ma koputasin talle õlale.
„Miks sa liftiga ei lähe?” Konksu otsast võtme võtnud, kõlgutasin seda tema nina ees. „See sõidab ärklikorrusele. Vastav nupp oli liftis olemas.”
„Ei, Elektra, aitäh soovituse eest, aga pole tarvis.”
„Kuidas soovid,” kehitasin õlgu, kui ta köögist väljus ja trepi juurde sammus. Segasin endale veel ühe viinakokteili kokaga, jalutasin vestibüüli ja lükkasin lahti Pa töötoa ukse. Ruum oli nagu muuseum, kus elatakse; jäi mulje, justkui oleks Pa veidi aja eest natukeseks välja läinud ja tuleb peagi tagasi. Tema täitesulepea ja märkmik lebasid tavapärasel kohal keset lauda ning kõik oli nagu ikka laitmatus korras – erinevalt tema noorimast tütrest, mõtlesin muiates, kui tema vanale nahkpolstriga kaptenitoolile istusin. Silmitsenud mõnda aega ühe seina äärde üles rivistatud raamaturiiuleid, tõusin ja läksin neile lähemale, et võtta välja suur Oxford English Dictionary, mida ma väikese tüdrukuna nii sageli sirvisin. Ühel päeval leidsin tuppa astudes eest Pa, kes istus oma tugitoolis ja lahendas ühes Inglise ajalehes olevat ristsõna.
„Tere, Elektra!” naeratas ta mulle otsa vaadates. „Ma ei saa sellest ristsõnast jagu.”
Lugesin vihje läbi – Sulguvad magama minnes (9) – ja jäin mõttesse.
„Võib-olla silmalaud?”
„Jah, loomulikult, sul on õigus! Kui tark tüdruk sa mul oled!”
Sellest ajast alates kutsus ta koolivaheaegadel, kui ta kodus oli, mu oma kabinetti ning me istusime, pead koos, ja lahendasime ristsõna. Selline ajaviide mõjus rahustavalt – haaran veel praegugi lennujaamas lahkuvate lendude ootesaalis pihku mõne ajalehe. Samuti andis see mulle rikkaliku inglise keele sõnavara, mis kindlasti üllatas mind intervjueerivaid ajakirjanikke – kõik nad oletasid, et rumaluse kiht, mis katab mu aju, on sama paks nagu meik, mida regulaarselt kuhjatakse mu nahale.
Sõnastiku riiulisse tagasi pannud, tahtsin juba toast lahkuda, kuid poolel teel peatas mind Pa odekolonni ülitugev lõhn. Oleksin selle värske sidrunilõhna kus tahes ära tundnud. Mu selgroogu mööda jooksis üles värin, sest mulle meenusid Ally sõnad, et ta tunnetab Theo kohalolekut …
Lahkusin judisedes kiiruga töötoast ja lõin ukse oma selja taga pauguga kinni.
Ally oli köögis tagasi ja askeldas pudelitega.
„Miks see piim seal kannus on?” küsisin. „Ma arvasin, et sa toidad Beari rinnaga.”
„Toidangi, aga selle lüpsin veidi aja eest välja, et kui Bear homme hommikul ärkab, saaks Ma teda toita.”
„Vuih!” Judisesin veel kord ja vaatasin pealt, kuidas ta piima pudelisse kallab. „Kui mina peaksin kunagi lapse saama, milles ma siiralt kahtlen, siis mina küll ei suuda selle kõigega toime tulla.”
„Ära iial ütle iial,” naeratas Ally. „Muide, paar nädalat tagasi nägin ühes ajakirjas fotot, millel sa olid koos Zed Eszuga. Kas te olete paar?”
„Jessas, muidugi mitte,” vastasin sõrmi küpsisekarpi toppides ja üht liivaküpsist välja võttes. „Lihtsalt käime New Yorgis mõnikord koos väljas. Õigemini püsime sees.”
„Sa tahad öelda, et sul on Zed Eszuga suhe?”
„Jep, mis siis? Kas sa näed selles probleemi?”
„Ei, seda mitte, aga ma …” Ally pööras end minu poole ja ma märkasin, et ta on närvis. „Ma …”
„Mis on, Ally?”
„Ah, ei midagi. Ma lähen nüüd voodisse ja katsun natuke magada, kuni see võimalik on. Aga sina?”
„Jah, ka mina lähen magama,” vastasin.
Alles siis, kui olin alla neelanud reisikotist pärit hambapesutopsitäie puhast viina ja mõnusalt uimasena oma lapsepõlvevoodisse roninud, tulid mulle meelde ukse piirjooned keldris veiniriiuli taga. Ehk peaksin kohe praegu minema alla seda asja uurima …
„Homme,” lubasin enesele, kui mu silmad kinni vajusid.
4
Järgmisel hommikul ärkasin Beari nutukisa peale ja sirutasin käe kõrvaklappide järele, lootes veel paar tundi tukkuda, aga oli juba liiga hilja. Uni ei tulnud enam tagasi. Tõmbasin selga oma vana hommikumantli, mis endiselt ukse taga rippus, ning paterdasin toast välja seltskonda otsima. Et nutt kostis koridori lõpust Ma tubadest, koputasin vaikselt suletud uksele.
„Entrez!”14
Astusin sisse ja olin tunnistajaks haruldasele vaatepildile, sest ka Ma oli ikka veel hommikumantlis.
„Pane uks oma selja taga kinni, Elektra. Ma ei taha Allyt üles ajada.”
„Aga minu ajas ta küll üles,” nähvasin Ma’le, kes marssis toas edasitagasi, virisev Bear õla najal.
„Nüüd sa siis tead, mis tunne
