nimekirja, et leida mõni mängukaaslane, kes mulle tegevust pakuks. Mõistsin, et pole kedagi, keda ma tõepoolest oleksin tahtnud näha, sest sellisel juhul oleksin pidanud end pingutama ja jälle supermodell Elektraks hakkama, aga mina tahtsin aja maha võtta.
Aga ma ei taha sel ajal üksi olla … mõlgutasin mõtteid ja vaatasin, kuidas öökapil seisva kella helendavad osutid piinava aeglusega kuue poole roomavad.
Seejärel läksid mu mõtted Atlantisele, kus on Ma ja Claudia, ning sellele, et saaksin uidata majas ja seda ümbritseval krundil vanades dressipükstes, mida ma hoidsin oma magamistoas kõige alumises sahtlis, ega peaks tegema ainsatki pingutust, et olla keegi, kes ma tegelikult pole …
Enne kui jõudsin meelt muuta, valisin Christiani mobiili numbri.
„Tere hommikust, Elektra!”
„Tere, Christian. Mulle tuli mõte, et tegelikult tahaksin ma siiski koos sinuga Atlantisesse tulla.”
„See on küll tore uudis! Marina ja Claudia rõõmustavad sind nähes väga. Kas ma võtan su tunni aja pärast Ritzist peale?”
„Super, aitäh!”
Seejärel saatsin Mariamile sõnumi.
Oled ärkvel?
Jah. Vajad midagi?
Helista.
Seda ta ka tegi ja ma selgitasin, et mul on tarvis lennata Ühendriikidesse tagasi Genfist, mitte Pariisist.
„Pole probleemi, Elektra. Kas ma broneerin sulle hotellitoa?”
„Ei, ma sõidan koju oma pere juurde.”
„Suurepärane!” ütles ta sellise südamlikkusega, et ma kujutasin selgelt ette, kuidas ta naeratab. „Kui kõik reisi üksikasjad on kinnitatud, helistan tagasi.”
„Aga mis plaanid sinul on, Mariam?” küsisin, taibates järsku, et jätan ta ise enda eest hoolt kandma. „Kas sa saad Pariisis üksi hakkama? Ehk soovid krediitkaardiga endale tänaseks tagasilennupileti osta?”
„Ei, Elektra, ma jään hea meelega siia. Mul oli kavas täna pärastlõunal kohtuda Bardiniga, muidugi kui see oleks sulle sobinud, nii et ma ajan ise kõik korda ja saan sinuga homme õhtul Genfi lennujaamas kokku.”
Tegin kiire kokalaksu pakikesest, mille Maxime oli mulle jätnud, pildusin kõik asjad oma kohvrisse ja reisikotti ning tellisin valiku Prantsuse kondiitritooteid ja nende kõrvale puuvilju, et neis sisalduvate süsivesikute üleküllus mu enesetunnet parandaks. Pärast hommikusööki kutsusin jooksupoisi, et ta mu reisipagasi alla viiks. Suured mustad päikeseprillid ette pannud (CeCe oli kunagi öelnud, et näen nendega välja nagu porikärbes), läksin oma pagasi järel uksest välja Christiani juurde mõnusasse Mercedese sedaani. Kui ta mind tervitas ja tagaukse avas, raputasin pead.
„Ma reisiksin meeleldi eesistmel, kui sul midagi selle vastu pole.”
„Muidugi mitte,” sõnas Christian ja läks mulle kõrvalistuja ust avama.
Kui olin end eesistmele paika sättinud, tundsin kohe naha, õhuvärskendaja ja Pa’le ainuomase sidrunihõngulise parfüümi rahustavat lõhna. Olin meie pereautodesse roninud lapsest saadik ning lõhn oli ikka sama, hoolimata sellest, et Pa’d enam polnud. See seostus kodu ja turvalisusega, ja kui ma oleksin saanud selle pudelisse panna, siis just seda ma oleksin teinud.
„Kas sul on kõik vajalik olemas, Elektra?” küsis Christian mootorit käivitades.
„Tänan küsimast, on küll.”
„Reisile kulub umbes viis tundi,” ütles Christian, kui me Ritzi eest sujuvalt startisime.
„Kas sa ütlesid Ma’le, et ma tulen?”
„Ütlesin. Ta tahtis teada, kas sul on toidu suhtes kindlaid eelistusi.”
„Ma …”
Mulle meenus, et eelmisel korral kodus olles pidasin detoks-dieeti ja jõin ämbritäite kaupa rohelist teed. Tookord käisin ma veel Mitchiga, kes puhtusest lausa kriuksus, aga mul oli juhuks, kui peaksin vääratama, viinapudel esmaabivahendina kaasas. Ja vääratanud ma olingi, aga see oli ka mõistetav, sest Atlantis oli esimest korda Pa’ta – nagu surnuvalve matuseta.
„Kas kõik on hästi, Elektra?”
„Superhästi, aitäh küsimast! Christian?”
„Jah?”
„Kas sa sõidutasid Pa’d paljudesse paikadesse?”
„Ei, tõtt-öelda mitte. Kõige sagedamini Genfi lennujaama, kus ta oma eralennukile läks.”
„Kas sa ka teadsid, kuhu ta lendas?”
„Mõnikord küll.”
„Ja kuhu siis?”
„Oh, paljudesse sihtkohtadesse üle terve maailma.”
„Kas sa tead, mis tööd ta õigupoolest tegi?”
„Mul pole aimugi, Elektra. Ta hindas privaatsust.”
„Ja veelgi enam,” ohkasin. „Kas sinu meelest pole see veider, et mitte keegi meist ei teadnud, millega ta tegeleb? Selles mõttes, et üldjuhul saavad lapsed öelda, et nende isa on poepidaja või jurist, mina aga ei osanud midagi kosta, sest mul polnud õrna aimugi.”
Christian vaikis ja hoidis pilgu maanteel. Et ta juhtis nii meie pere autot kui ka kaatrit, oli võimatu tõrjuda kahtlustusi, et ta teab rohkem, kui välja ütleb.
„Tead, mis?”
„Ei, kuni sa mulle ütled, Elektra.” Christian kinkis mulle naeratusvirve.
„Kui mul koolis kogu aeg pahandused olid ja sina mulle järele tulid, siis sai sinust ja sinu autost mulle minu turvasadam.”
„Ja mida see turvasadam tähendab?”
„Oh, psühhoterapeudid kasutavad seda väljendit, et iseloomustada paika, kuhu sa saad oma kujutlustes minna, või sulle meelde jäänud kohta päriselus, kus sa tunned end õnnelikuna. Ma kujutasin sageli ette, et kohe jõuad sina koolihoovi ja viid mu minema.”
„Mulle on see suur au.” Sel korral kinkis Christian mulle siira naeratuse.
„Kas sa lihtsalt kandideerisid Pa juurde tööle?” tegin uuesti katset.
„Sinu isa tundis mind juba sellest ajast, kui ma alles väike poiss olin. Ma elasin … teie lähedal ning ta oli mulle – ja minu emale – suureks abiks.”
„Sa tahad siis öelda, et ta oli sulle isakuju?”
„Jah,” nõustus Christian pärast pausi. „Seda ta oli.”
