* *
Selle aja peale, kui ma trepist tagasi alla läksin, oli viin mu maha rahustanud ja koka tuju tõstnud. Kui ma koos Ma ja Allyga laua ääres Claudia kuulsat hilist hommikusööki nautisin, tegin nagu palutud ja rääkisin neile üksikasjalikult glamuursetest pidudest, kus ma olin käinud, ja kuulsustest, keda olin kohanud, pakkudes neile seejuures ka veidi süütut siseringi klatši.
„Ja kuidas on lood sinu ja Mitchiga? Ma lugesin lehest, et te läksite lahku. Kas see vastab tõele?”
Seda ma olingi oodanud; Ally oli otse asja kallale asumise ülempreestrinna.
„Jah, juba mitu kuud tagasi.”
„Mis juhtus?”
„Ah, tead küll,” kehitasin kanget kuuma kohvi juues õlgu ja soovisin, et see oleks maitsestatud Ameerika viskiga. „Tema elas Los Angeleses, mina New Yorgis, me mõlemad reisisime palju ringi …”
„Tähendab, tema siis ikkagi polnud see ainus ja õige?” uuris Ally edasi.
Järsku kajas köögis kriiskav heli ja ma vaatasin ringi, et selle allikat leida.
„See on beebimonitor. Bear ärkas,” ohkas Ally.
„Ma lähen tema juurde,” pakkus Ma, aga Ally oli juba jalul ja surus Ma hellalt tagasi istuma.
„Sa oled askeldanud alates kella viiest hommikul, kallis Ma, nii et nüüd on minu kord.”
Ma polnud oma õepoega veel näinudki, aga jeerum, kuidas ta mulle juba meeldis. Ta oli päästnud mind Suure Inkvisiitori Ally küüsist.
„Kuidas sulle sinu uus korter siis ka meeldib?” tahtis Ma teemat muutes teada. Kui taktitundel oleks füüsiline kuju, siis näeks see välja nagu minu kasuema.
„Pole viga,” vastasin, „aga rendileping on ainult üheks aastaks, nii et tõenäoliselt hakkan peagi uut elupaika otsima.”
„Arvata võib, et eriti sageli sa seal ei viibi, sest oled alailma reisil.”
„Tõsi, aga vähemalt on mul olemas koht, kus oma garderoobi hoida. Ohoo, vaata, kes siin on!”
Ally lähenes lauale, süles beebi, kellel olid küsiva pilguga hiigelsuured pruunid silmad. Tumepunased juuksed hakkasid pealael juba tugevalt lokki tõmbuma.
„Tema on Bear,” tutvustas Ally, silmis säramas uhke emme pilk. Ja miks ta polekski pidanud olema uhke? Kõik, kes on piisavalt vaprad, et sünnitada, on minu silmis kangelannad.
„Issand Jumal! Ma võiksin ta … nahka pista! Kui vana ta praegu on?” küsisin Allylt, kui ta istet võttis ja poega süles kiigutama hakkas.
„Seitse nädalat.”
„Uskumatu, ta on hiigelsuur!”
„Sellepärast, et tal on nii hea isu,” naeratas Ally pluusi lahti nööpides ja titte õigesse asendisse sättides. Bear hakkas lärmakalt imema ja ma võpatasin.
„Kas sul valus pole, kui ta sööb?”
„Esialgu oli, aga sellega harjusime kähku ära, on ju nii, kullake?” ütles ta, vaadates Beari samamoodi nagu mina ilmselt kunagi Mitchi. Ühesõnaga: armastusega.
„Teate, tüdrukud, me jätame teid nüüd kahekesi ja hiljem näeme,” sõnas Claudia, kui laud oli koristatud ja ta Ma kannul köögist välja läks.
„Mul on nii kahju selle pärast, mis Beari isaga juhtus, Ally.”
„Tänan, Elektra.”
„Kas ta … kas tema isa …”
„Tema nimi oli Theo.”
„Kas Theo teadis Bearist?”
„Ei, ka mina sain teada alles paar nädalat pärast tema surma. Tookord oli mul tunne, justkui oleks kogu maailm kokku varisenud, aga praegu …” Ally naeratas mulle ja ta selgetest sinistest silmadest peegeldus siiras rahulolu. „Ma ei kujuta end ilma temata enam ette.”
„Kas sa kaalusid …?”
„Aborti? Jah, see mõte tuli mulle tõesti korraks pähe. Sest ma olin purjetajana karjääri tipus, Beari isa oli surnud ning tollal puudus mul ka oma kodu. Aga ma poleks iial suutnud seda läbi teha. Ma tunnen, et Bear on taeva kingitus. Mõnikord teda koidutunnil toites tajun selgelt enda läheduses Theod.”
„Sa pead silmas tema vaimu?”
„Jah, just seda ma tajun.”
„Ma poleks eluilmas osanud arvata, et sa sellist jampsi usud,” laususin kulmu kortsutades.
„Mina samuti mitte, aga ööl enne Beari sündi juhtus midagi hämmastavat.”
„Mis nimelt?”
„Ma lendasin üle Hispaania, otsides Tiggyt, kellel oli äsja diagnoositud südamehaigus, aga kes oli haiglast põgenenud, et oma pärisvanemaid otsida. Ning tema ütles mulle midagi, Elektra, midagi niisugust, mida sai teada ainult Theo.”
Nägin, kuidas Ally kahvatu käsi nihkus kaelakeele.
„Mis see siis oli?”
„Theo ostis mulle selle.” Ally hoidis sõrmede vahel tillukest türkiisist silma, mis rippus keti otsas. „See kett oli mõne nädala eest katki läinud ja Tiggy ütles, et Theo tahab teada, miks mul seda kaelas pole. Veel ütles ta, et Theole meeldib nimi Bear, ja tead mis, Elektra? Theole meeldis see väga!”
Ally silmisse valgusid pisarad.
„Igatahes kui ma varem olin skeptik, siis nüüd olen vististi selliseid asju uskuma hakanud. Ja ma lihtsalt tean, et Theo valvab meie üle.” Ta kehitas õlgu ja naeratas ebalevalt.
„Ma tõesti soovin, et ka mina suudaksin midagi niisugust uskuda. Aga häda on selles, et ma ei usu eriti midagi. Kas sa tead, mis seisus Tiggy süda praegu on?”
„Ma arvan, et tunduvalt paremas. Ta on tagasi Šoti mägismaal ja end seal väga õnnelikuna sisse seadnud koos arstiga, kes haiguse ajal tema eest hoolitses. See mees on juhtumisi ka selle mõisa omanik, kus Tiggy töötab.”
„Järelikult on varsti oodata pulmakellade helinat?”
„Selles ma kahtlen: Charlie on juriidiliselt ikka veel abielus, ja nagu ma Tiggylt kuulsin, on mehel hetkel pooleli üpris inetu lahutusprotsess.”
„Ja kuidas elavad teised õed?”
„Maia elab endiselt Brasiilias oma armastatud mehe Floriano ja tema tütre juures, Star on Inglismaal Kentis ja abistab seal oma kallimal – keda miskipärast kutsutakse Mouse’iks – tema maja renoveerida, CeCe aga elab praegu Austraalias metsikul sisemaal koos oma vanaisa ja sõber Chrissiega. Ma olen näinud fotosid tema maalidest ja need on vapustavalt head. Ta on nii andekas.”
„Nii
