vaid niipalju, et ohvri isikut ei ole õnnestunud kindlaks teha. Toimetusele on usaldusväärsest allikast teada, et surnud tüdruk ei saanud olla keegi muu kui Manci Molnár, tuntud ka kui Suline Lola – üks Nagymező tänava Atelier’ varieteetantsijaid, kellele nii oma ala asjatundjad kui ka kriitikud ennustasid hiilgavat tulevikku. Põhjalikumaid üksikasju uppunud tüdruku surma kohta pakume juba oma homses numbris.
Kella 8 Leht, 18. september 1939.“
1
Zsigmond Gordon hakkas öösel kella kolmveerand kahe paiku, siis kui esimesed suuremad sõjaväeüksused piiri ületasid, kõvasti kahetsema, et tal fotograafi kaasas polnud, ehkki mõne neist oleks vast isegi saanud ühes võtta. Muidugi mitte ametlikult. Toimetaja oli seda eraldi rõhutanud, et fotograafi kaasa võtta ei saa, sest artikli endagi ilmumine on küsimärgi all, rääkimata siis fotode trükki pääsemisest. Gordonit see ei üllatanud. Juba mõnda aega ei otsustanud mitte toimetajad, mis lehtedes ilmub, vaid tsensuur.
Sellest hoolimata oleks tal hea meel olnud, kui temaga oleks kaasa tulnud mõni fotoreporterist kolleeg, sest niisugune vaatepilt ei avane just iga päev. Gordon ei olnud midagi sellist veel mitte kunagi näinud ja seal polnud ka midagi imestada, sest maailmasõjast ta osa ei võtnud, lahinguväljale ei sattunud, teda ei võetud isegi sõjaväeteenistusse. Selle aja peale, kui ta kaheksateist täis sai, oli kõik juba läbi, mingit sisemist sundust end vanemaks valetada ja vabatahtlikuna kuningriigi armeesse astuda ta aga ei tundnud. Kui sõjaväeparaadid välja arvata, siis polnud ta kunagi näinud nii palju sõdureid, aga kummaline polnud mitte sõdurite hulk, vaid kogu piiril avanev vaatepilt. See oli otsekui stseen mõnest Ameerika filmimehe Cecil B. DeMille’i filmist. Gordon seisis koos paari kolleegiga Szolyva politseijaoskonnas, mis toimis piiripunktina. Tõkkepuu oli avatud. Keegi oli hoone katusele pannud võimsa prožektori, mis valgustas lisaks tõkkepuule ka piiri mõlemat poolt. Poola poolel ei valvanud keegi, Ungari poolel juhatasid saabujaid edasi vormiriietes politseinikud. Tunnis ületas piiri sadu ja tuhandeid inimesi. Mehed ja naised, vanad ja noored, pered ja lapsed, jalgsi, jalgrattaga, vankril, veoautol. Ja sõdurid. Süngelt, pilk maas, ranget rivi hoidmata. Nagu mõni lüüasaanute väehulk, kuigi nad polnud lahingut veel näinudki. Nad ei põgenenud koos tsiviilisikutega mitte seepärast, et oleksid araks löönud, nad taganesid, sest neil polnud muud võimalust – kui paistis, et Poola armee jääb läänest pealetungivate Saksa ja idast lähenevate nõukogude vägede vahele, otsustas Ungari valitsus, et avab neile piirid. Kes aga vähegi sai, kasutas võimalust. Inimesi saabus pideva vooluna, tohutu hulk hassiidi juute, poistel isadega sarnaselt seljas laiad mustad kuued, peas kipad, mille alt rippusid oimulokid. Ühes nendega mitu salka sõdureid, relvad õlal, täies rännakuvarustuses. Kaasa oli võetud kõik, mida vähegi võtta sai. Siis müksas Gordonit kolleeg Gábor Karvaly.
„Kas politseinikud ikka teavad, et meid ei rünnata, vaid meie juurde põgenetakse?“ sosistas ta irooniliselt.
„Seda küsi parem inspektor Jeneylt,“ osutas Gordon varikatuse all seisvale ja elavalt žestikuleerivale politseiohvitserile. Karvaly nägu tõmbus laiale naerule. Ta astus vahtkonnaruumist välja, leitnandi kõrvale. Gordon nägi, et ta küsib tolle käest midagi, kuid politseiniku reaktsioon teda enam ei huvitanud.
Ta vaatas nägusid, põgenike nägusid. Sõdurite näod olid karmid, tsiviilisikute omadel paistis kergendustundega segunenud hirm. Vormiriietes politseinikud peatasid kõiki saabujaid, panid kirja nende andmed, jalgsi tulnud suunati sõjaväe veoautode juurde, jalgrattast toekamate sõidukitega liikujad aga Budapesti suunduvate konvoide juurde. Sõdurid pidid loovutama relvad, need võeti arvele ja laaditi eraldi veoautodele.
Gordon muudkui seisis ja vaatas lõppematut inimvoolu. Ta oli kolleegidelt kuulnud, et ka teistes piiripunktides on olukord sama. Lühikesel piirilõigul paiknevatest piiriületuspunktidest saabus pidevalt põgenikke. Sellest ajast peale, kui piir vaikselt ja salaja avati, olid Ungarisse tulnud tuhanded ja kümned tuhanded. Ajalehed said asjast kuulujuttude kaudu haisu ninna ja kuigi teati, et üksikasjalisema reportaaži ilmumine on vähe tõenäoline, saatsid olulisemad päevalehed ja isegi paar nädalalehte oma korrespondendid välja.
Korraga virgus Gordon tuututamise peale. Ta nägi, et inimesed annavad teed kolmele veoautole, mille kapotil ja valgel puldankattel on punane ristimärk. Kõigi registreerimisnumbrid olid Poola omad. Gordon astus kohe uksest välja ja suundus autode poole. Tema mantel jäi mingi puuoksa külge kinni ja rebenes. Ta rapsas mantli lahti ja kiirustas veoautode suunas. Kas seal on haavatuid? Või transpordivad nad haigeid?
Selleks ajaks, kui ta inimvoolust läbi murdis, olid kaks esimest masinat juba öhe kadunud, kolmas liikus tigusammul edasi, nii et Gordon astus sellele lihtsalt tee peale ette. Sohver andis signaali, kuid Gordon viipas talle, et ta auto seisma jätaks. Inimesed nende ümber liikusid aeglaselt, ühtlase vooluna politseinike suunas. Gordon astus juhi juurde, kes vahtis tülpinult ja ainiti ettepoole.
„Mida te veate?“ küsis Gordon.
Mees kehitas õlgu ja laiutas käsi.
„Do you speak English?“ jätkas Gordon, kui oli näinud, et Poola autojuht ungari keelt ei räägi. Mees raputas pead. „Sprechen Sie Deutsch?“ küsis ta siis ja lootis samas, et sohver ei oska saksa keelt, sest tema enese saksa keele oskus peamiselt selle küsimusega piirduski. Õnneks ka mehe oma. Seepeale astus Gordon lähemale ja pakkus mehele sigaretti. Habetunud autojuhi silmaalused olid kottis. Ta võttis kärmelt ühe sigareti, rapsas tiku põlema ja tõmbas sügava mahvi. Gordon üritas viibeldes teada saada, mis autokastis on, kuid ei saavutanud edu. Mees pahvis sigaretti, viskas siis koni aknast välja, nii et Gordon jõudis vaevu eest ära hüpata. Sohver andis gaasi, kuid võttis nii hooletult paigast, et üks mööduv vanker murdis auto parempoolse küljepeegli.
„Kurat võtku, sa igavene …“ lipsas autojuhil pidurile vajutades suust. Gordon vaatas ungari keeles vanduvale mehele üllatunult otsa, mispeale too talle kollaste hammaste välkudes vastu irvitas, käigu uuesti sisse lükkas ja aeglaselt minema veeres. Gordon tõttas vahimaja ees seisva inspektori juurde. Inspektor Lajos Jeney oli varastes viiekümnendates meesterahvas. Valesti kinni nööbitud pintsak seljas, vaatas ta Gordonile sõgeda pilguga otsa.
„Mida te tahate?“ küsis ta rahvamurdu seirates.
„See Punase Risti veok!“ osutas Gordon. „Pidage see kinni!“
Mees vaatas talle otsa. „Kinni pidada? Miks ma peaksin selle kinni pidama?“
„Kas te teate, mida see veab?“
„Kust ma peaksin teadma?“
„Kas see ei huvitagi teid?“
„Miks peaks?“
„Kas kõiki sõidu- ja veoautosid ei pea siis kontrollima? Mida nad veavad?“
Jeney ei vastanud Gordonile, andis vaid oma meestele märku, et nad veokitele tee vabaks teeksid. Vormiriides politseinikud ajasid karjudes ja vilesid puhudes inimesi teeserva. Gordon vaatas süngelt, kuidas kolm valge puldankattega autot öösse kaob.
„Mida te küsisite?“ pöördus politseinik Gordoni poole.
„Miks te neil minna lasksite?“
Politseinik ohkas sügavalt ja vaatas Gordonile otsa, silmad punased. „Sest käsk on selline,“ vastas ta väsinult.
„Kelle käsk?“ küsis Gordon, aga mees suundus siis juba ühe vormiriides politseiniku poole ja kadus mõne hetkega põgenike sekka.
