rohkem osalejaid, sest vajadusel jõudis siis veel enne lehe trükki minemist artikli valmis kirjutada. Kellaviiesel oli juba vähem rahvast, kesköisele kogunemisele aga tulid ainult väga pühendunud kolleegid. Pressiohvitser kandis sõltumata kohalolijate arvust alati kohusetundlikult ette kõik, mida ajakirjandusele usaldati. Sellest, mida ajakirjandusele ei usaldatud, ei saanud niikuinii kirjutada, või kui saigi, siis polnud mõtet, sest tsensorid tundsid oma tööd hästi. Pärast seda, kui peaminister Teleki valitsus 2. septembril eriolukorra välja kuulutas, olid paljud märganud, kuivõrd valikuliselt uudiseid edastati.
„Huvitav, kas inspektor Horváth Rákospalota mõrvast ka räägib,“ ütles Gordoni kõrval seisev Andor Radványi, Kella 8 Lehe kriminaalajakirjanik.
„Topeltmõrv Rákospalota linnaosas?“ küsis Gordon noormehelt, kelle sassis juuksepahmakat ei olnud isegi vihm siluda suutnud.
„Nii palju, kui ma kuulnud olen, on see üks täitsa tavaline lugu,“ vastas poiss ja tõmbas välja sigaretipaki, millest pudenes pruuni tubakapuru. Gordon ulatas talle oma karbi, poiss võttis sealt ühe sigareti ja süütas selle Gordoni pakutud tulest põlema. Ta tõmbas sügava mahvi ja puhus aeglaselt suitsu välja.
„Kust te seda oivalist Egiptuse tubakat hangite?“ vaatas ta Gordonile otsa. Too kehitas õlgu.
„Esiteks, ma olen ammu palunud, et sa mind sinataksid. Teiseks, eks ikka tavalisest kohast, Széll Kálmáni väljakult, aga mõnda aega sealt enam ei saa. Räägitakse, et nüüd tasub hoopis suhkrut ja kohvi smugeldada, seal on kasumid suuremad.“
„Ega te neid sigarettegi just odavalt saanud,“ vaatas Radványi talle otsa, ja Gordon nägi, et poisile pole mõtet sinatamisega peale käia. Ta lõi käega.
„Räägi parem, mis lugu selle topeltmõrvaga on.“
„Väidetavalt löödi mehe võlgade tõttu maha nii mees ise kui ka tema naine.“
„Kui Horváth mõrvast juttu ei tee, siis ei saa sa sellest kirjutada, Andor.“ Gordon võttis taskust kahe päeva taguse Kella 8 Lehe. „Sa kirjutasid väga hea artikli tolle tüdruku surmast. Ja täiesti üksipäini. Kust sa infot said? Kas keegi andis sulle vihje?“
Radványi silmis läigatas kummaline helk.
„Just sellest tahtsingi ma teiega rääkida.“
„Sellest?“
„Just,“ vastas poiss, tõmbas närviliselt mahvi suitsu ja kummardus Gordonile lähemale. „See ei olnudki Manci Molnár, kelle surnukeha sealt leiti.“
„Kelle oma see siis oli?“ vaatas Gordon talle üllatunult otsa, kuid vastata polnud poisil enam mahti, sest ruumi tagaosas asuv uks läks lahti ja sisse astus pressiohvitser András Horváth, tema kannul nooreminspektor, kellel polnud muud ülesannet, kui seista oma ülemuse selja taga, mapp käes.
Viiekümnendates eluaastates pressiohvitseri vormikuub oli kõhu pealt pingul. Gordonit, nagu paljusid teisigi jahmatas see, kui Horváth aasta alguses üleöö oma konservatiivse halli ülikonna mundri vastu välja vahetas. Küllap ei olnud see tema enese otsus, kuid samas ei paistnud tal ka midagi selle vastu olevat. Mitmed ajakirjanikud proovisid äkilisest meelemuutusest juttu teha, ent Horváth vaatas neile vilksti oma kitsaste terasraamidega prillide tagant otsa ja vastas alati, et: „Vormiriietus kuulub politseitöö juurde.“
Pressiohvitser suundus poodiumil seisva laua poole, talle omane mittemidagiütlev ilme näol. „Tere päevast, härrased!“ tervitas ta ajakirjanikke, kes vastasid vaikse pominaga. Horváth võttis oma kulunud pruuni mapi, avas selle ja alustas: „Täna hommikul, paar minutit pärast kella kaheksat, põrkasid Kerepesi ja Asztalos Sándori tänava nurgal kokku kaks veoautot. Juhtide vahel tekkis esmalt sõnavahetus, seejärel puhkes kaklus. Sündmuspaigale saabunud politseiohvitser János Molnár…“
„Tulge, Zsigmond, mul on hädasti vaja teile midagi rääkida,“ sosistas Radványi. Gordon vaatas talle otsa. Poisi silmaalused olid tumedad ja kui ta sigareti suu juurde tõstis, märkas Gordon, et tema küüned on verele näritud. Gordon tõusis ja järgnes poisile, nad läksid tagapool asetsevate tugitoolide juurde, Gordon võttis mantli seljast ja seadis end Radványi vastu istuma.
„Mis lugu selle Manciga siis on?“ küsis Gordon vaikselt.
„Niisugune lugu, et Manci ei olegi surnud. Ujulast ei leitud Manci surnukeha.“
„Kelle oma siis?“
Poiss ei vastanud.
„Andor? Kelle surnukeha sealt leiti?“
„Mina tean ainult seda, et see ei ole Manci. Ja võib-olla me ei saa mitte kunagi teada, kes selle tüdruku seal ujulas tappis. Ma…“
„Noh?“
„Ei midagi,“ rehmas Radványi.
„Kui see, kes ujulast surnuna leiti, ei ole Manci, siis kus kohas Manci praegu on?“
Poiss vastas nii vaikselt, et Gordon ei saanud aru, mida ta ütles. Ta palus korrata.
„Redutab Svábhegyi mäel,“ sosistas Radványi, käega suud varjates. „Kardab oma elu pärast,“ lisas ta.
„Õigesti teeb,“ noogutas Gordon. Korraks tundus olukord talle uskumatult koomiline. Radványi istus ja sosistas nagu mõne Ameerika gängsterifilmi tegelane, kes kardab, et näitleja James Cagney mängitud võmm ta kinni nabib. Kuid hirm poisi silmades oli tõeline. Nad tundsid teineteist juba kolm aastat ja Gordon polnud teda veel kunagi nii närvilisena näinud.
„Muidugi teeb ta õigesti,“ noogutas Radványi. „Manci arvab, et teda tahetakse tappa, sest ta kuulis midagi sellist, mida poleks tohtinud kuulda.“
„Kes teda tappa tahab?“
„Küll ta ise räägib.“
„Mulle?“
„Kellele siis veel?“
„Mispärast mulle?“
„Sest mina ütlesin talle, et teiega võib ta rahumeeli rääkida. Ja mina…“ alustas ta, kuid jäi siis sõnapealt vait.
„Ja sina? Kuidas sa üldse sellise supi sisse sattusid? Miks sina selle artikli kirjutasid?“
„Toimetusse helistati ja küsiti mind. Kas tohib?“ sirutas ta käe Gordoni sigaretikarbi järele. Gordon noogutas. „Ühesõnaga, mind kutsuti telefonile ja öeldi, mida ma kirjutama pean.“
„Aga miks, Andor? Kuidas on võimalik, et sulle lihtsalt öeldakse, mida sa kirjutama pead?“
„Küll ma räägin sellest ka… võib-olla, aga mitte praegu. Kõigepealt peate Manciga rääkima.“
Gordon noogutas. Ta ei pidanud eriti kaalumagi, kas ta selleks aega leiab. Gordon teadis, et õhtuks tal plaane pole.
„Sa ütlesid, et Manci redutab Svábhegyi mäel?“
Radványi noogutas.
„Hea küll! Kohtume siis kell seitse Széll Kálmáni väljakul.“
„Széll
