saatkonna töötajatest võiks põgenike asjus rääkida.
„Palun Jozef Bankowskit,“ ütles ta juba paari minuti pärast telefoni.
„Ja kes teda küsib?“ päris teisel pool liini keegi vanem naisterahvas.
„Zsigmond Gordon, ajalehest Ungari Rahvas.“
„Üks hetk.“
Gordon jätkas artikli kirjutamist, surudes telefonitoru õlaga vastu kõrva. Kui naine uuesti rääkima hakkas, haaras ta toru kätte tagasi.
„Teda pole praegu kohal.“
„Ja millal oleks võimalik teda tabada?“
„Palun proovige homme.“
Gordon pani toru hargile ja kirjutas artikli lõpuni. Tõmbas siis paberi masinast välja, luges läbi, tegi paaris kohas parandused ja viis teksti Hegedűsile. Toimetaja lehitses eelmise päeva ajalehenumbrit, mille esiküljel oli tsensor kolm veergu maha tõmmanud.
„Pethő kirjutas paar päeva tagasi juhtkirja.“
„Patriotismist nõretava juhtkirja.“
„Just nimelt!“
„Mis samuti välja praagiti.“
„Jah, aga päev varem kirjutas ta sellest, et Ameerika ülesandeks on Euroopa tsivilisatsiooni päästmine. Ja see sai loa ilmuda!“
Hegedűs vangutas pead.
„Mina ei saa varsti enam millestki aru.“
„Paljud ütlevad, et tsensuur läheb ajapikku lõdvemaks.“
„Kas keegi seda ka ütleb, millal neil ükskord mõistus pähe tuleb?“
„Selle kohta pole küll sõnakestki kuulda olnud,“ vastas Gordon ja jättis Hegedűsi omapead. Ta istus tagasi oma laua taha ja luges läbi uudisteagentuuri selle päeva sõjateated. Poola president ja sõjaväe ülemjuhataja läksid Rumeeniasse, kus nad vahi alla võeti. Saksa ja nõukogude väed kohtusid Brest-Litovski juures. Sovetid piirasid sisse Tallinna sadama. Gordon ohkas sügavalt, võttis teated ja pani need Parragi lauale, selleks ette nähtud kasti.
Kui ta tänavale astus, oli vihm lakanud. Aga isegi kui oleks sadanud – tema elas toimetusele nii lähedal, et poleks enam läbi ligunenud. Gordon suundus mööda Aradi tänavat Hitleri väljakule, pööras paremale ja astus sisse Andrássy tänava poolse maja uksest. Kojamees pühkis hoovi. Gordonit silmates hüüdis ta: „H-h-h-h-härra Gordon. Oo-oo-oo-da…“
„Tere päevast teilegi, Kocsis!“ Gordon kiirustas trepist üles ega märganud, et kojamehe nägu on tulipunane, nagu ähvardaks sealsamas lõhkeda. Mehel oli nii kange tahtmine talle midagi öelda. Gordon avas korteri ukse, riputas mantli varna, viskas kaabu mütsiriiulile ja läks kööki. Ta avas külmkapi, võttis pudeli mineraalvett, rüüpas ja pani pudeli tagasi kappi. Kapi oli ta vanaisa Mórilt pärinud koos korteriga. Külmkapi oli tema vanaisa soetanud oma hoidistamismaania tõttu ja Gordonile hakkas kapp meeldima. Eks ta üks liigne luksus oli, aga niipaljukest võis ikka enesele lubada. Vanalt oli ta lisaks korterile ja külmkapile pärinud ka sahvritäie kahtlase koostisega moose. Niisiis kolis ta korterisse sisse, kasutas külmikut ja hakkas kohusetundlikult moose sööma.
Gordon võttis magamistoa riidekapi ees seistes seljast märjaks saanud ülikonna, otsis selle asemele kuiva ja puhta, tõmbas püksid jalga ja nööpis just särki kinni, kui uksekell helises. Pahuralt toppis ta särgi püksi ja pusis ukse poole minnes viimaseid nööpe kinni.
Ta avas ukse ja vakatas. Ukse taga seisis sale, sihvakas blondiin, seljas moekas maani ulatuv pruun mantel, peas laia servaga kübar – seesugust oli Gordon vist viimati näinud mingi päevalehe nädalalõpulisa fotodel Greta Garbo peas. Naine piidles Gordonit oma pikkade ripsmete varjust ja kostis: „Ah! Nii et see oletegi siis teie!“ Seda öelnud, lükkas ta Gordoni ukse pealt eest ja astus korterisse. Jalamatile jäid tema kaks suurt ja üks väike fiiberkohver. Gordon lõi ukse kinni ja läks naisele järele.
Naine istus elutoas diivanil, mantel ikka veel seljas, jalg üle põlve, ja tõmbas aeglaste, mõõdetud liigutustega kindaid käest. Gordon nõjatus vastu uksepiita, naine silmitses teda uuesti oma pikkade ripsmete alt.
„Kas tõite mu pagasi sisse?“
„Jah!“ vastas Gordon.
„Ja kus see on?“
„Siinsamas, minu kõrval.“
„Olete teie vast naljamees!“
„Ega teiegi alla jää, naera ennast või puruks! Milline entré! Aga seda poleks vaja olnud nii pikale venitada.“
„Ja Krisztina ütles mulle, et teie pole selline nagu teised mehed.“
„Kas te tahate mind meelitada või soovite mulle teada anda, et tunnete mu sõbratari?“
„Te peate vist mu õde silmas? Või on teil peale tema veel keegi?“
„Teie õde? Krisztina?“
„Vaat, kui taibukas!“
„Kas ta teile seda ei maininud, et mulle ei meeldi ninatargad naised?“
„Niisiis, ma ei meeldi teile.“
„Just seda ma tahangi öelda, kulla…“
„Anna. Anna Eckhardt.“
„Noh, kulla Anna, Anna Eckhardt, mul pole aimugi, mida te soovite ja kes te selline olete…“
„Krisztina õde.“
„See kisub juba naljakaks.“
„Kisub või?“
„Krisztina pole mitte kunagi mitte ühegi sõnaga maininud, et tal on õde.“
„Ma ei üritagi väita, et meil on hea läbisaamine.“
„See on küll üks imelik jutt. Ma olen Krisztinat tundnud kuus aastat ja ta pole teist veel mitte kordagi rääkinud. Kuigi talle meeldib oma perekonnast rääkida.“
„Eks ole!“
„Mis „eks ole“?“
„Täpselt nii, nagu ma ütlesin! Ma ei üritagi väita, et me saame hästi läbi.“
„Nii et ta ei räägi teist mitte kunagi mitte kellelegi mitte sõnakestki?“
„Meil oli üks väikene tüli.“
„Mis tüli?“
„Ma lõin temalt peigmehe üle.“
„Ja mis siis?“
„Ja siis jätsin ta maha.“
„Ja selle peale sai Krisztina nii pahaseks, et kustutas teid oma elust?“
„Pärast
