vaatas Radványi üle õla tagasi.
„Annan üle, kui ta Londonist tagasi tuleb. Kui üldse tuleb.“
„Õige jah,“ noogutas poiss. „Tal veab, et ta on Londonis.“
„Veab, et ta on Londonis,“ kordas Gordon aeglaselt, kuid Radványi oli juba pressitoast väljas.
Gordon süütas sigareti, tõusis ja läks tagumise toolirea juurde.
„Juhin taaskord kõigi tähelepanu sellele,“ ütles parasjagu Horváth, „et tsensorid lubavad ilmuda ainult sellistel artiklitel, mis tuginevad politseiallikatele.“
Mitmed puhisesid pahaselt, paar ajakirjanikku rehmasid tasakesi käega. Horváth pani pruuni mapi kinni, tõusis püsti ja läks ruumist välja. Gordon vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kellega oleks tahtnud juttu ajada. Väljudes tervitas ta paari kolleegi ning nööpis enne politseimajast tänavale astumist palitu kinni. Ta pööras Gróf Tisza Istváni tänaval vasakule ja läks Deák Ferenci väljaku suunas. Tänavaid uhtus tõeline Budapesti hoovihm, selle eest ei olnud võimalik varjuda. Tuule suund muutus igal nurgal ja ristmikul, nii et oli võimatu ennustada, kustpoolt vihm parajasti piitsutab. Ta laveeris kõnniteel mööda suurematest ja väiksematest lompidest ning mõnest vaprast jalakäijast, kellel olid pakilised asjad ajada. Keegi hõikas tema selja taga: „Laske ometi mööda!“ See oli umbes kümneaastane poisike, kes lükkas käsikäru, mis oli üleni kaltse täis laotud. Gordon astus tee pealt eest ja kui poiss käru vaevaliselt temast mööda rükkis, nägi ta, et kärus, kaltsuhunniku all lamab üks laps, vististi tüdruk. Ta ei paistnud haige, tõsi küll, terve samuti mitte. Ta oli selline nagu mitu tuhat teist tänavalast, kes päeval elavad tänavatel, öösel aga kössitavad Józsefvárosi ja Ferencvárosi linnaosa räpastes keldrites, ubrikutes ja hurtsikutes.
Gordon vaatas Doonau poole. Hallikasmustad pilved rippusid jõe kohal nii madalal, nagu oleksid nad sinna maalitud. Paistis, et kusagil Buda Kindlusemäe kandis ladistab päris korralikult, üks suuremat sorti pilv oli mäega vaat et kokku põrganud. Gordon pöördus ja kiirustas Deáki väljakule, kus jõudis täpselt bussi peale, et sõita Mussolini väljakule. Aknad olid reisijate hingeõhust udused, üks kolmeaastane poiss ronis ema sülest vastas olevale tühjale istmele ja hakkas udusele aknale joonistama. Bussijuht helistas kella, poisike kilkas rõõmsalt ja valjusti, ema manitses teda range näoga. Gordon pistis pileti konduktorile pihku ja võttis kaabu peast. Bussi aknal rippus sõiduplaan: Deák Ferenci väljak – Gróf Tisza Istváni tänav – Opera – Mussolini väljak – Vörösmarty tänav – Hitleri väljak – Bajza tänav – Hősök téri väljak. Konduktor teadustas valju hõikega peatusi. „Mussolini väljak!“ Gordon vangutas koos teistega pead. Nad võivad seda kutsuda, kuidas tahavad ja ikkagi jääb see Oktogoniks.
Kohvik Abbáziat5 ei olnud ümber nimetatud, menüüd polnud muudetud, vana kokk oli ametisse jäetud ja ülemkelner samuti, nii et see tervitas Gordonit oma tavapärase naeratusega: „Toimetajahärra, mis asju teie sellise Siberi ilmaga ajate?! Palun, olge lahked!“ juhatas ta Gordoni tema laua juurde. Ta aitas Gordonil mantli seljast ja viipas ühele noorele kelnerile, et see mantli kahhelahju ette kuivama riputaks. Poiss sirutas käe kaabu järele, kuid ülemkelner laksas talle vastu sõrmi: „Märga kaabut ahju peale panema?! Oled sa peast segi?! Seda kuivatame õrnalt, ahjust pooleteise meetri kaugusel, tooli peal, iga kümne minuti järel külge keerates. Kas suvatsete siia jääda, kuni teie kaabu ära kuivab?“
Gordon noogutas. „Ma jään siia. Mida te lõunaks soovitate?“
Kelner mõtles hetke ning kummardus siis usalduslikult lähemale: „Ma ei hakka teile midagi soovitama, toimetajahärra, te olete juba küllalt kaua siin meie juures käinud, aga kukepraad võiks olla selline, milles te ei tohiks pettuda.“
„Tooge siis kukepraadi, Oszkár. Kartulitega.“
Kelner raputas sõnatult pead. „Suvatsege ikka riisiga tellida.“
Nüüd raputas Gordon pead. „Sel juhul suvatsen ma saiaga tellida, Oszkár!“
Mees naeratas niisuguse aruka otsuse peale ning loivas köögi suunas. Ta peatus korraks, et anda võmm kuklasse poisile, kellele oli Gordoni mantli ja kaabu usaldanud, sest tool koos kaabuga seisis ahjust ainult meetri jagu kaugemal.
Tund aega hiljem suundus Gordon, kuiv mantel seljas, enam-vähem kuiv kaabu peas, kõht täis, toimetuse poole. Ja kohale jõudes oli ta sama heas seisukorras, sest ajalehe Ungari Rahvas toimetus asus kohvikust Abbázia vaevalt kahe tänavavahe kaugusel. Bulvaril majaseinte lähedusse hoides jalutas ta Aradi tänavani ja pööras Csengery tänava juures sisse suurest väravast, mis seisis nii ööl kui päeval avatuna. Uksehoidja ei tulnud oma kambrist väljagi, vaatas ainult aknast ja viipas Gordonile oma podagrahaige käega.
Kõik toimetused on ühesugused. Kõikjal lauad, toolid ja kirjutusmasinad, telefonid, närvilised inimesed, suits ja üleskääritud särgikäised. Vahest üksnes öösel kella kahe ja viie vahel tühjenevad need mõnevõrra, sest vaid vähesed toimetused saavad endale lubada öist valvetoimetajat. Uksehoidjaga on teine lugu, tema praktiliselt elab oma kambrikeses. Kui Gordon Õhtulehe juures koha üles ütles ja ajalehes Ungari Rahvas tööle asus, küsis ta peatoimetajalt, mis ajast peale on toimetusel see podagrahaige uksehoidja. Varastes kuuekümnendates peatoimetaja Ernő P. Ábrahám laiutas käsi ja raputas pead.
„Tead, terve see maja on vist tema ümber ehitatud. Räägitakse, et mees sai ilmasõjas haavata ja töökoht anti talle selle eest hüvitiseks. Rohkem ei tea me Szvetozárist midagi.“
„Szvetozárist?“
Ábrahám noogutas aeglaselt, nagu oleks sellega kõik öeldud. Gordon rohkem ei pärinud ja edaspidi viipas ta alati uksehoidjale, kui tema kambrist mööda juhtus minema.
Toimetuses oli suur sagimine, nagu varasel pärastlõunal enamasti. Peatoimetaja Sándor Pethő seisis särgiväel oma kabineti uksel. Pikka kasvu, jaheda pilguga, väljapeetud olekuga mees luges parasjagu mingit artiklit, lehe vastutav toimetaja Gyula Hegedűs seisis ootavalt tema ees. Pethő kriipsutas midagi punase pliiatsiga maha, Hegedűs heitis sellele pilgu, vangutas pead ja siis läks nende vahel vaikseks sõnavahetuseks. Gordon astus oma laua juurde, mis seisis Aradi tänava poolses küljes, ja viipas tervituseks enda vastas istuvale sporditoimetajale. Toimetuses klappiski ta kõige paremini Drippeyga, sest nad mõlemad olid suured poksihuvilised. Géza Drippey Kissile meeldisid muidugi ka ülejäänud spordialad, kuid poks kuulus tema lemmikute hulka. Gordon tahtis talt midagi küsida, ent mees tõstis tõrjuvalt oma parema käe ja tippis kirjutusmasinal edasi, kulm kipras.
Siis istus Gordon oma laua taha, võttis märkmiku välja ja luges läbi, mida oli Szolyvas kirja pannud. Hegedűs oli ta piirile saatnud ülesandega kirjutada mitte rohkem kui kahe veeru jagu, sest enamaks ei jätkuvat ruumi. Ja kui võimalik, siis kirjutagu ta teemast nii üldsõnaliselt, et tsensoril mingeid vastuväiteid ei tekiks. Gordon tõmbas kirjutusmasina lähemale ja asus tööle.
„Ajalehe Ungari Rahvas korrespondendilt. Alates Saksa-Poola sõja puhkemisest on Taga-Karpaatias Szolyvas Ungari-Poola piiri ületanud aina rohkem inimesi. Kui kahe nädala eest lasti üle piiri veel ainult passi ettenäitamisel, siis juba neli päeva ei nõuta saabujatelt mitte mingisugust reisidokumenti – peaminister Teleki valitsuse määrusega avatud piiri ületamiseks pole dokumente enam tarvis. Möödunud nelja päeva jooksul on lakkamatult saabuv Poola põgenike vool nõudnud Szolyvas, Aknaszlatinas, Fenyvesvölgyis, Husztis ja Kőrösmezős töötavatelt politseinikelt palju rasket ja vastutusrikast tööd. Vaid väike osa mitmest tuhandest põgenikust on tsiviilisikud, kes paigutatakse valitsuse pagulasasjade voliniku Antall Józsefi büroost saadud info põhjal ümber Budapesti ja Keszthelysse.
