keeratud paberilehele lähemale, kontrollis, mida oli trükkinud, ning jätkas siis pühendunult tööd. Ta töötas nelja sõrmega, kummagi käe kahega, kuid aastakümnetepikkune praktika kandis vilja, sest abikaasal tuli valminud lehekülgi vaid õige pisut parandada. Kui pensionil olev inspektor lehekülje valmis sai, tõmbas ta selle kirjutusmasinast välja ning ulatas naisele, kes võttis punase pliiatsi, märkis vead hoolikalt ära ja näitas parandusi mehele, kes harilikult kõigi parandustega nõus oli. Seejärel istus naine oma kirjutusmasina taha ja trükkis lehekülje puhtalt ümber. Nad töötasid vaikselt ja vilunult. Taustal mängis tasakesi raadio, kuid ega nad õieti kuulanud, mis sealt tuli.
„Sándor, puhka natukene,“ pani naine käe mehe õlale. „Oled juba tükk aega istunud.“
Nemes noogutas, tõusis pikkamisi püsti, nööpis vesti kinni ja astus akna juurde. Puud Szent Istváni pargis olid raagus, aga teda see ei kurvastanud, suvi ei meeldinud talle ja sügiseti paistis Doonau läbi pargi siia ära. Ilm oli sombune, hämardus, lapsed olid pargist juba koju läinud. Nemes võttis prillid peast ja hõõrus ninajuurt. Abikaasa astus tema kõrvale. Parema käega pühkis ta mehe hallidest juustest pudenenud kõõmakübemeid ja ütles: „Tule, Sándor, söö midagi.“
„Teeme selle peatüki lõpuni,“ pööras Nemes ringi ja tahtis just uuesti laua taha istuda, kui helises uksekell. Ta heitis pilgu kogukale seinakellale, kell oli pool kuus läbi. „Kes see veel olla võiks?“ mõmises ta ja läks esikusse. Läbi akna oli näha, et väljas seisab keegi mees. Vana avas ukse, ent külalise ära tundnud, sulges selle taas. Ta oleks juba tagasi töötuppa läinud, aga kell helises uuesti. Nemes pöördus ja nägi, et läbi ukse kirjapilu langeb põrandale paberileht. Ta kummardus ja võttis selle üles. See oli ametlik kiri, päises seisis: „Ungari Kuningliku Politsei Budapesti Peaprefektuur“. Nemes libistas pilgu üle kirja, kuigi teadis, mis seal seisab. Üks eksemplar oli tal kirjutuslaua sahtlis: „…toetan eruinspektor Sándor Nemesi raamatu „Kriminaaluurimine praktikas“ kirjutamist…“, „… sünnib teos, mis esitleb tõetruult, saavutustele ja tulemustele keskendudes Ungari Kuningliku Politsei ja detektiivide kolleegiumi tööd 1876. aastast tänapäevani…“, „…käesolevaga annan eruinspektor Sándor Nemesile vaba ligipääsu kõigi osakondade toimikutele ja arhiividokumentidele …“, „edu soovides…“, „dr Sándor Éliássy…“1
„Kes seal on, Sándor?“ hõikas naine.
„Kirjuta edasi, Teréz, ma kohe tulen!“
Siis kolksatas kirjapilu uuesti ja nüüd langes sealt paberitükke. Nemes ei pidanud kummardamagi, et näha, mis seal on. Need olid tema käes oleva dokumendi koopia katki rebitud tükid. Tal lõi veri kõrvus kohisema, ta pidi sügavalt hinge tõmbama, et rahuneda. Nemes nööpis pintsaku kinni, silus halle vuntse ja avas ukse. Koridori trepikäsipuule nõjatus muigel näoga mees, sigaret suunurgas tolknemas, kaelaside räpakalt ette seotud, mantel seljas lotendamas nagu mõnel vaateaknale asetatud ilma käteta mannekeenil.
„Kas kutsute mu sisse?“ küsis ta.
„Kui just vaja pole, siis ei kutsu.“
„Vaja just pole, aga ära kuluks küll. Või segan ma teid? Töötate? Kuuldavasti mingi raamatu kallal.“
Nemes jättis ukse lahti ja läks elutuppa. Jäi akna alla seisma ja ootas. Ka mees astus sisse ja räntsatas mugavalt diivanile. Siis avanes köögiuks ja tuppa astus viisakalt naeratav Teréz.
„Kellega…“ alustas ta, kuid abikaasa katkestas teda.
„Ei kellegagi, Teréz!“
Diivanil istuv mees tõusis vihase näoga püsti, pöördus naise poole ja tutvustas end sõjaväelaslikult.
„Tibor Wayand, eradetektiiv. Suudlen kätt.“
Naine silus käega seelikut.
„Rõõm tutvuda,“ ütles ta väljapeetult.
Nemes köhatas.
„Too, palun, kohvi. Sigurikohvi.“
„Mis teil viga on, Nemes?“ küsis Wayand irooniliselt, kui Teréz oli kööki läinud. „Kas ma ei ole ehtsat kohvi väärt?“
„Kui te minu arvamust teada tahate,“ vastas vana, „siis ei ole te mitte midagi väärt. Kohvi ma teie peale igatahes raiskama ei hakka.“
„Kuigi ma tõin teile tööd?“
„Mina olen juba pensionil ja töötan ainult oma raamatu kallal. Muuga ma tegeleda ei taha. Teiega veel kõige vähem.“
„Te peate ühe juurdluse käsile võtma.“
„Paistis, jah, sedamoodi, et te ei tulnud siia lauanuge teritama… Mul ei ole niisugusteks asjadeks voli.“
„Minul on. Selle pärast pole vaja muretseda.“
Nemes istus tugitooli, tõstis jala üle põlve ega öelnud midagi.
„Selge,“ noogutas Wayand ja võttis mantli seljast. Ta vaatas elutoas ringi. Toekas tammepuust nõudekapp täis Zsolnay portselani. Kahel pool rõduust tumedad brokaatkardinad. Seintel maitsekad, kuid fantaasiavaesed õlimaalid ja mõni värviline vasegravüür. Diivanilaual niplispitsist linik, akna all lillepostamendil toataimed.
„Kas see on maalikunstnik Ferenc Innocenti töö?“ osutas Wayand puhveti kohal rippuvale naiseportreele.
„On küll.“
„Näen, et rahast teil puudust pole,“ sõnas Wayand.
„Tööst samuti mitte,“ noogutas Nemes.
„Kas ütlete ise oma abikaasale, et ta esikust prahi kokku korjaks, või pean mina seda talle ütlema?“ küsis Wayand korraga teraval toonil.
Nemesil tõmbusid käed rusikasse. „Kui te minuga mu oma kodus veel niimoodi räägite, siis ma…“
Eradetektiiv laiutas käsi.
„Vabandust,“ ütles ta andeks paluval toonil. „Läksin üle piiri.“
Nemes silmitses sõnatult mehe nägu. Korrapärastest näojoontest hoolimata oli selles midagi, mis pani end tema seltskonnas alati ebamugavalt tundma, ehkki nad olid kohtunud vaid paaril korral. Wayand istus diivaniservale ja hakkas sõrmedega lauale trummeldama. Nemes vaikis ikka veel.
„Kui Kolmanda Riigi sõdurid esimesel septembril neid tabanud ülekohtu eest Poolale kätte maksma tungisid,“ alustas Wayand, „siis algatasid Ungaris elavad poolakad oma kaasmaalaste abistamiseks korjanduse. Kokku kogutud raha anti kohalikule Poola Punase Risti esindajale, kellelegi Wytold Podorowskile. See Podorowski ostis raha eest suurel hulgal ravimeid ja uimasteid – lahingutes haavata saanud sõdurite tohterdamiseks. Mitte et neil rohtudest enam mingit abi oleks. Hitlerit ei peata need niikuinii,“ vangutas ta pead.
„Politsei Peavalitsuse loal?“
„Kuna ettevõtmises osales ka saatkond, siis ei saanud see kuidagi teistmoodi olla,“ vastas Wayand. „Nende teadmata poleks niisugune asi võimalik olnud. Uimasteid saab osta ja müüa, riiki tuua ja riigist välja viia üksnes Peavalitsuse loaga. Aga seda teate te isegi.“
Nemes noogutas. Siis astus
