„Üheksateistkümnes,“ vastas Nemes.
„Saadetis läks Poola kaheteistkümnendal. Kolme veoki peal olid enamjaolt sidemed, valuvaigistid, meditsiiniline kokaiin ja morfiin. Kui olukord halvenes ja sovetid välja ilmusid, sai selgeks, et ravimid Poola ei jõua. Seepärast suunati autod tagasi, kuid ametlikult pole need Ungarisse jõudnud.“
„Ametlikult?“
„Pealtnägijad väidavad, et Punase Risti veokeid on nähtud, kuid need pole jõudnud ei Poola saatkonda ega Poola Punase Risti kohalikku kontorisse.“
„Te tahate öelda, et kolm Punase Risti veokit on kadunud?“
„Koos saadetisega.“
„Kellele ja milleks peaks nii palju ravimeid vaja olema?“
„Selle peategi teie välja selgitama.“
„Mina? Ei tea, kuidas?“
„Kuidas te Biatorbágyi2 atentaadi juhtumi lahendasite?“
„Siis oli minu käsutuses kogu riigi politseiaparaat.“
„Seda ma mõistagi lubada ei saa, aga midagi sarnast küll.“
„Ja kuidas teie sellega seotud olete, Wayand?“
„Teate ju isegi, kuidas see käib. Poola saatkonna sekretär ja Punase Risti esindaja tegid politseisse avalduse.“
„Nii nagu seda sellistel puhkudel tehakse.“
„Ja nendega rääkis üks minu venna sõber.“
„Üks teie venna sõber?“
„Just. Ta soovitas neile, et…“
„…andku asi parem mõnele eradetektiivile,“ katkestas Nemes. „Politsei on üle koormatud ja esialgu ei saa nad midagi teha, sest puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oli kuriteoga.“
„No näete,“ ütles Wayand.
„Te teate ju ise ka, et see pole tõsi.“
„Mina tean, aga nemad ei tea.“
„Ühesõnaga, te panite nad niisugusesse olukorda, et ametivõimude poole nad pöörduda ei saanud,“ nentis vana detektiiv ja küsis siis: „Järelikult ei võtnud nad ühendust ka Politsei Peavalitsusega?“
„Ei,“ raputas Wayand pead. „Niikuinii pole neil seal piisavalt inimesi.“
„Mispeale nad pöördusid teie poole?“
„Jah, minu poole.“
„Sellest kõigest saan ma aru, midagi üllatavat siin ei ole. Aga kas te võiksite mulle selgitada, miks te just minu poole pöördusite?“
„Et miks ma pöördusin legendaarse inspektor Nemesi poole, kes nabis kinni terrorist Szilveszter Matuska?“ proovis Wayand meelitada.
„Niimoodi ei jõua te küll kuhugi,“ vastas Nemes kõlatult. „Miks?“
Wayand nõjatus diivani seljatoele, võttis viiepengöse mündi ja asus seda sõrmede vahel keerutama.
„Sest minu inimesed ei ole asjaga kuhugi jõudnud. Ja meil ei ole eriti aega jäänud.“
„Ja kuna teil on tähtsamatki teha kui niisuguste… volitatud asjadega tegeleda?“
„Saate kõik, mida soovite. Kõik, mis on minu võimuses. Otsige see laadung üles!“
„Kui ma ei eksi, siis uimastid on tänapäeval kallis kaup.“
„Kokaiinisõltlase doos maksab viis pengöt,“ vastas Wayand. „Ja päevas on vaja kolm-neli doosi.“
„Mitu kokaiini- ja morfiinisõltlast linnas on?“
„Mitu tuhat. Ja see on meditsiiniline kraam. Parim. Leidke see laadung üles!“
„Ja kui ei leia?“
„Siis võite oma raamatu ära unustada.“
„Arvate, et raamat on mulle nii tähtis?“
„Ma ei arva, ma tean,“ vaatas Wayand talle otsa ja võttis taskust paberi. „Siin on kaks poola nime ja aadressid. Ja minu aadress. Aru hakkate andma minule, suuliselt. Kirjalikult ei taha ma esialgu midagi näha. Maksame kakskümmend pengöt päevas. Pluss kulud, kui neid peaks olema.“
Seda öelnud, tõusis Wayand püsti, lonksas allesjäänud kohvi lõpuni, tõmbas mantli selga ja astus elutoast välja. Nemes kuulis välisukse kolksatust. Teréz avas köögiukse ja toetus uksepiidale.
„Kes see oli, Sándor? Nimi tundub kuidagi tuttav. Kas ma olen teda raadiost kuulnud?“
„Sa ajad ta ühe lauljaga segi. Tolle nimi on Weygand3. See siin oli Wayand. Tibor Wayand. Tema vend on detektiiv, István Wayand, üks sedasorti mees, kes teeb alati kõik, mis kästakse. Olenemata sellest, kes käsu annab. See, kes siin käis, töötas samuti detektiivina, aga ainult paar aastat, sest teda ei huvitanud miski peale raha. Ja ma ei räägi palgast, Teréz. Tõestada seda ei õnnestunud, aga me kahtlustasime, et just Wayand sepitses ja korraldas mõne aasta tagused libapolitseinike petuafäärid. Ei möödunud nädalatki, kui ta poleks ühe või teise asja pärast kahtluse alla sattunud, aga alati oli vend see, kes tema eest kostis.“
„Kuidas sellel vennal niisugune võim oli, et teda politseist vallandamisest päästa?“ küsis naine.
„Ta on Péter Haini4 otsene alluv. Tema parem käsi.“
„Péter Hain? Riigihoidja isiklik detektiiv?“
„Täpsemalt öeldes – riigipea ihukaitse eest vastutava detektiivüksuse ülem.“
Nemes tõusis püsti, torkas Wayandilt saadud paberilehe taskusse ja läks töötuppa, istus laua taha ja hakkas lugema seal lebavat toimikut, mille kallal ta parasjagu töötas.
3
Gordon raputas Ferenc Józsefi väljaku politseimajja astudes kaabult vett. Juba mitu tundi oli sadanud, seepärast polnud ime, et räsitud ja läbiligunenud ajakirjanikud olid kogunenud pressiruumi radiaatori ümber või suitsetasid kobaras koos mõnes soojemas toanurgas. Selles esimese korruse ruumis oli juba aastaid politseiteateid edastatud. Vale olnuks väita, et ruum oli sisustatud luksuslikult, aga kurtmiseks polnud ka põhjust, sest poodiumi ees seisis kaks rida käetugedega toole, milles istudes sai üsna mugavalt kirjutada. Põrandat kattis vaip, iga kahe meetri järel seisis jalaga tuhatoos, mida korrapäraselt tühjendati; toolide taha nurka olid aga paigutatud tugitoolid ja diivanilauad. Ruumist avanes kaks ust: üks politsei pressiohvitseri kontorisse, teine ühe väiksema toa poole, mille seinal rippus neli telefoniaparaati.
Hea põli oli neil ajakirjanikel, kes olid tänu oma päritolule pääsenud äsja kõrgemalt poolt tulnud korraldusega loodud Pressikotta. Sealt välja jäänud
