mõtteid, ohkas ning pöördus uuesti tema poole. „Kas sa siis tahaksid minuga koos süüa?” päris ta teeseldud kannatlikkusega.
Megan oli nagunii plaaninud siin süüa, seega ta noogutas nõusolekuks. „Muidugi. Me võime siin midagi hamba alla võtta.”
Mick vaatas kohvikus ja poes ringi. Klientide rohkus, klirisevad nõud, ringi tuiskavad ettekandjad. „Siin? Mõtlesin minna mõnda peenemasse kohta, mida sa soovitada oskad.”
„Ma söön siin tihti,” lausus naine. „Toit on maitsev ja me oleme ju juba siin.”
Viimane koht, kus Megan koos oma eksabikaasaga olla tahab, on mõni õdus romantiline restoran, kus on hinnaline vein ja veel krõbedamate hindadega menüü ning küünlavalgus. Sellistesse kohtadesse viib mees naise siis, kui ta naisega kurameerib. Tavaline söögikoht sobib väga hästi. Turvaline. Megan saab siis teeselda, et see on lihtsalt pikaajaliste tuttavate juhuslik kohtumine.
Tuttavad, kellel juhtumisi on viis ühist last, mõtles naine irooniliselt.
Lõpuks Mick nõustus õlgu kehitades. „Kuidas soovid.” Ta viipas ettekandja nende juurde. Vanem mees saabus ja pöördus Megani poole: „Teie tavaline esmaspäevane, preili O’Brien?” küsis ta sõbralikult. Nii, nagu selle koha personalil oli naisega kombeks käituda. „Jäätee, konserveeritud veise-rinnakuliha ja peterselliga kartulid?”
„Kõlab imeliselt, Joe. Kuidas su naine elab?”
„Ta tunneb end jälle nagu tema ise,” vastas mees. „Tänan küsimast!”
„Ja Mary? Kas ta sai oma eksamihinde teada?”
Mees naeratas laialt. „Viis pluss,” ütles ta naisele uhkelt.
Megan pöördus taas Micki poole, kes kuulas vestlust üllatunud pilguga. „Joe tütar õpib Columbia ülikoolis arstiks.”
„Minu õnnesoovid!” lausus Mick. „See on väga suur saavutus.”
„Ta on meie pere targim liige,” ütles Joe. „Aga nüüd öelge, mida ma teile võiksin tuua?”
Mick ei vaevunud menüüd vaatama. „Võtan sama, mida temagi, ja lisaks veel ühe kohvi.”
Joe noogutas ja jättis neid omavahele.
„Seesama mees ei öelnud minu esimest tellimust vastu võttes kahte sõnagi,” ütles Mick. „Sina said ta vadistama nagu haraka.”
Naine naeris. „Käin siin tihti. Joe kohtleb mind kui pereliiget.”
„Nii et isegi New Yorgi suuruses linnas oled sa suutnud enda jaoks väikelinna atmosfääri luua,” lausus mees.
„Pidin selle nimel vaeva nägema,” tunnistas Megan. „Alguses tundsin võõraste inimestega rääkimise ees hirmu. Suhtlesin oma töökaaslaste ja Abbyga, kui ta ükskord siia kolis. Mõne aja möödudes avastasin, et kui küsida paar küsimust, näidata inimeste vastu huvi üles, siis kohtlevad nad sind täpselt samamoodi kui Chesapeake’i kallastel.”
Joe asetas uue aurava kohvitassi Micki ette ja ulatas Meganile kõrges klaasis jäätee. Kelner tõmbus diskreetselt eemale, kuid pilgutas enne kavalalt naisele silma. See tähendas, et homme on tal Meganile tema vastas istuva mehe kohta palju küsimusi. Juba aastaid on Joe just nagu kaitsvas isarollis õiendanud Megani olematu seltsielu üle.
Kuna Megan vajas isegi küsimustele vastuseid, mitte ainult Joe ülekuulamise jaoks, siis vaatas ta Mickile silma ja alustas: „Sa ei öelnudki, mida sa New Yorgis teed? Kas sul on siin ärikohtumisi?”
Mees raputas pead ja nägi seda tehes nii lihtne välja. Üllatavalt lihtne temasuguse saavutuste ja enesekindlusega mehe kohta. „Mul olid eelmisel nädalal tööasjad Seattle’is ja siis Minneapolises. Otsustasin enne kojuminekut väikse kõrvalepõike teha.”
„Sulle pole New York kunagi meeldinud,” ütles naine. See oli üks põhjuseid, miks Megan peale lahutust just siia kolis. Ta tahtis olla kusagil, kus poleks nende ühiseid mälestusi ja kus oleks väga vähe tõenäoline Mickiga tänaval kokku põrgata.
„Siiani ei meeldi,” tunnistas mees. „Aga sina oled siin.”
Naine neelatas raskelt ning jälgis vilgatust mehe silmis. Sellel lihtsal lausel on sügav tähendus. „Mick, ära...”
Mehe pilk oli tema omale kinnitunud. „Ära mida? Ära ole sinu vastu aus?”
„Ära ütle selliseid asju. Sinul ja minul oli oma võimalus. On parem, kui me jätame selle nii.”
Micki ilme jäi tõsiseks. „Ma pole kindel, kas suudan seda teha.”
„Muidugi saad. Me pole aastaid kohtunud, isegi mitte siis, kui lapsed veel väikesed olid ja ma neid koju külastama tulin. Pole mingit põhjust seda muuta.”
Mees vaatas uuesti sügavalt Meganile silma ja ta pilk ajas naise segadusse. „Mina arvan, et on. Meie vahel on endiselt sädet, Meggie. See, et mina käitusin nagu viimane loll, ei tähenda, et seda tunnet enam olemas ei oleks.”
Megan sirutas käe suhkruasendaja karbi järele. Mitte selleks, et ta seda soovinud oleks, vaid sellepärast, et ta ei osanud oma käsi enam kusagile panna. Seda avades lendas karp naise käest ning terve põrand oli magusat pulbrit täis. Megan üritas seda koristama hakata, aga Mick kattis ta käe enda omaga.
„Ära,” lausus mees vaikselt. „Las see olla.” Ta viipas uuesti Joe nende laua juurde ning mees tuli koos lapiga, küsiv ilme näol.
Megan naeratas talle sunnitult. „Tänan. Ma olen täna nii kohmakas.”
„Ära selle pärast muretse,” ütles Joe. Ta pööras pea läheneva teise kelneri suunas. „Siit tulevadki teie eined. Andke aga märku, kui te midagi veel vajate.”
„Aitäh,” ütles Mick. Kui Joe ja teine kelner lahkusid, siis lükkas mees oma taldriku kõrvale ning pööras end taas naise poole. „Kas sind tõesti häirib, et ma siin olen?“
Naine mõtles selle küsimuse peale, mõtles kohe sügavalt. „Asi ei ole tegelikult selles. Pean silmas, et sa oled minu territooriumil, seega peaks minul mingi eelis olema. See peaks olema lihtsam, aga sa korrutad selliseid asju, mis mind tasakaalust välja ajavad. Ma ei saa aru, mida sa tahad.”
„Veel üht võimalust,” lausus Mick lihtsalt ja arusaadavalt. Enne, kui naine jõudis oma ammuli vajunud suu sulgeda või midagi vastata, lisas mees: „Mitte nüüd kohe ja minuti pealt, aga varsti. Samm sammu haaval, tead küll. Alustamegi sellisest õhtusöögist nagu see siin praegu. Võib-olla veel üks külaskäik Chesapeake’i kallastele. Või tahaksid sa minuga koos Seattle’isse tulla. Teeme kõike tunde järgi. Nii, nagu õigem tundub.”
„Ma ei tea, Mick,” lausus naine mõttes selle ahvatlusega võideldes. „Olen harjunud üksinda elama. Ma olen siia oma elu uuesti üles ehitanud. Sinu oma on...” ta kõhkles ja kehitas õlgu. „Sinu oma on seal, kus iganes sa parasjagu töötad. Minevikus see meie puhul ei toiminud. Miks peaksime riskima ja uuesti teineteisele haiget tegema?”
Mees hoidis tõsisel ilmel oma pilku naise omal. „Meggie, mul kulus viisteist pikka aastat, et aru saada kõigest, mida ma meie abielus valesti tegin. Ära lase mu pikal eneseotsingu
