kõigest sellest juba siis, kui esimest korda elus lapsena teatris käis ja pärast seda oma sõnu ning tegelasi paberile panema hakkas.
Sally saabus uuesti Bree laua juurde ja segas ta meenutusi. „Oled sa jõudnud otsustada?”
„Päevapakkumine sobib kenasti,” lausus Bree teadmata, mida ta just tellis. Söögiisu oli nagunii kadunud, seega ei olnud sellel suurt tähtsust.
Sally märkis tellimuse üles ja jäi kõhklevalt laua juurde seisma. „Vaata, võib-olla ei peaks ma midagi ütlema, sest mul pole aimugi, mis sinu ja Jake’i vahel juhtus... Arvan, et sa võiksid teada, et tema, Will ja Mack käivad siin igal keskpäeval ja istuvad selles lauas, kus sina praegu. Nad on minu püsikunded.”
Need sõnad olid ohutud, aga naise hääletoon tagamõttest raske. See kõlas muidu igati diplomaatilise Sally suust nagu hoiatus.
„Ja sa ei taha, et ma nad eemale peletaksin,” võttis Bree jutu mõtte ise kokku. „Ma mõistan. Annan oma parima, et nende teele mitte sattuda. Ilmselt lahkun nagunii peagi linnast.”
Isegi peale nende sõnade väljaütlemist tundis naine ikkagi, kuidas pinge taas ta õlgadesse kogunes. See on märk, mõtles Bree. Ta ronis laua tagant välja, teadlik, et kõik teised kliendid – kahtlemata Jake’i sõbrad – oma pilkudega teda saadavad. Need inimesed vihkasid teda ilmselt sama palju kui Jake’ki. Naine läks kassasse, ootas oma tellimuse ära, maksis Sallyle arve ning lahkus nii kiiresti, kui sai.
Bree jalutas purskkaevudega ümbritsetud parki ning võttis piknikulaua ääres istet. Kõrgel naise pea kohal tiirutas kalakotkas ja laua ümber kekslesid kajakad. Ta nokkis oma võileivast tükikesi ning loopis neid ootavatele kajakatele.
Mis edasi? Ta mõtles... Tema sisemuses käis kõva debatt selle üle, kas ta peaks jääma või lahkuma. See ajas kõhus keerama.
Jäämist kaalus ta alles hiljaaegu, aga jõudis järeldusele, et sellega kaasneks hulganisti probleeme. See siin ei ole Chicago, kus nad Jake’iga kunagi kohtuma ei peaks. Chesapeake’i kallastel on nad seotud. Kuidas ta saab peale kõike seda, mida ta tegi, tagasi tulla ja mehe elu segama hakata? Oli ilmselge, et Jake vihkab teda endiselt, kui niimoodi kohvikust minema tormas, kui Breed nägi. Veel hullem on see, et naine ei saanud seda talle pahaks panna. See, mida ta tegi, oli tõepoolest julm.
Süütunne kasvas kõigele sellele mõeldes täiesti väljakannatamatuks. Kuidas ta saaks siia jääda? On ju selge, et Jake pole siin linnas ainus, kes teda hukka mõistab. Kõik need halvakspanevad ja süüdistavad pilgud Sally kohvikus panid ta häbitunde all nihelema. Tegelikkuses ei teadnud ükski neist inimestest isegi poolt sellest, mis Bree ja Jake’i vahel juhtus, aga ikkagi olid nad poole valinud. Jake’i poole. Tema on ju ikkagi see, kes siia maha jäeti. Bree võib küll olla osa O’Brienite perekonnast, kes on sellele linnale väga tähtis, aga ikkagi oli tema ju lahkunud. Ta pole enam üks neist.
Teisest küljest, kuidas saab ta lasta minevikus juhtunul nii palju mõjutada oma praegust rahuotsingut? Viimasel kolmel nädalal on Bree üha enam hakanud mõtlema, et ta kuulub siia. Ta ei suutnud küll veel välja mõelda, mida ta oma eluga peale tahab hakata, veel vähem mingeid kindlaid detaile selle kohta, aga kui ta mõtles siia jäämisele, siis tekitas see temas rahulikkuse ja selguse tunde. Ta polnud ammu midagi sellist tundnud.
„Ma tahan päriseks koju jääda. Ma tahan Chesapeake’i kallastel elada,” lausus ta kõva häälega ja kajakad vastasid talle viisakate kraaksatustega uut toitu küsides. Need sõnasid kõlasid nii õigelt. Veenvalt. Üllatavalt.
Nagu tema õde Abby ja vennad ei jõudnud ka Bree ära oodata, millal saab lahkuda sellest linnast, mis röövis nii palju nende isa aega. Kodulinna arhitektuuriline planeerimine oli isa karjääri hoogsalt kasvama pannud ning see omakorda röövis kogu tema aja pere seltsis. Nüüd tundus, et Bree on valmis koju tagasi tulema. Just äsja vastuvõetud otsus tundus üdini õige.
Kui välja arvata selle otsuse mõju Jake’ile. Kui ta otsustab tõesti jääda, siis peab ta esimese asjana välja mõtlema mooduse, kuidas selles linnas koos eksisteerida mehega, kelle südame ta murdis. Tänase vastuvõtu järgi võis öelda, et see ei saa lihtne ülesanne olema.
„Võib-olla see ei peagi olema lihtne,” mõmises ta enda ette. Kajakad vaatasid naist küsiva näoga ja mööda jalutavate turistide uudishimulik pilk jäi samuti Breel peatuma.
Naine saatis neile üsna virila naeratuse. Pidi ta alles vaatepilt olema. Ei mingit meiki, tuulest sasitud juuksed pealael olevast krunnist välja turritamas ja peale selle rääkis ta iseendaga. Kui ta oleks mõne oma näidendi tegelane, siis sellise stseeni taga oleks üks mahlakas lugu rääkida.
Tõtt-öelda oligi tal oma lugu jutustada. Bree lihtsalt ei tea veel, kas see päriselu versioon saab olema õnneliku või traagilise lõpuga.
KRABIVÕILEIB KEERLES JAKE’I kõhus. Ühest õllest söögi kõrvale sai kaks, siis ta peatas end ja naasis tööle. Mees plaanis end taimekoolis asuvasse kontorisse lukustada ning terve pärastlõuna paberitöösse süveneda. Kuigi ta vihkas seda osa maastikukujundaja tööst, siis oli täna see suurepärane võimalus, et oma mõtted Breest ja lõuna ajal toimunust eemale saada. See töö nõuab keskendumist. Will ja Mack üritasid küll rääkida kõigest ja ükskõik millest, mis ei puudutaks Breed, kuid ometi see ei toiminud.
Nad lahkasid Oriolesi pesapallimängu, eelseisvat jalgpallihooaega Ravensi meeskonna jaoks, poliitilisi teemasid ja isegi Macki värvikaid kangelastegusid viimasel kohtingul. Viimane tekitas küll väikese seose teemaga, mida nad puudutada ei soovinud, seega Jake kiirustas sööki lõpetama ja teatas, et peab tiheda graafiku tõttu tööle tagasi minema.
Oma laua poole kõndides lõi mees jalaga nii kõvasti prügikasti, et see lendas kontori teise otsa. Järgmiseks haaras ta virna seemnekatalooge ja virutas need põrandale. Sel hetkel, kui üks tool seina tabas, astus uksest sisse tema õde.
„Mis pagan sulle sisse on läinud?” nõudis Connie vennalt vastust. Ta pidi ukse taha varjuma, sest samal hetkel visati tema poole tühi limonaadipurk.
„Kui sul aruraasugi peas on, siis sa lähed kohe tuldud teed tagasi,” urises Jake läbi hammaste. Mees keeras õele selja ning jäi aknast välja vahtima. Seal oli vanem paar, kes vaatas koos Jake’i parima müügimehega üle rida puid ja põõsaid. Ta tundis ära, et need on Whitcombid. Jake on nende heaks töötanud juba sellest ajast, kui teismelisena muruniitmisega raha teenis. Viimasel ajal tundsid nad huvi Krepp Myrtle põõsaste ja puude vastu, et oma kodu maastikukujundust täiendada. Need puud õitsevad hilissuvel ja on just praegu oma parimais värvides. Molly Whitcomb eelistab tumelillasid toone, kuid Walter sooviks traditsioonilisemat roosat. Jake mõtles hetkeks sellele, kes neist selle lahingu võidab.
Mees kuulis ukselingi kõlksatust ja ukse sulgumist. Ta keeras end ringi ning lootis näha, et on rahule jäetud, kuid tema laua vastas toolil istus Connie, kes ootas kannatliku näoga selgitust.
„Nii et sul ikka ei ole aruraasugi peas?” küsis Jake lõbustatult. Olgugi et ta tuju oli hetkel kõike muud kui lõbus.
„Seda ma olen varemgi kuulnud,” vastas naine. „Mu hea omadus on jällegi see, et ma ei jookse oma murede eest ära. Nii nagu sina seda teed.”
Jake läks öeldu pärast turri. „Mida paganat see peaks tähendama?”
„Sina ja Bree – peaaegu nina vastu nina Sally kohvikus ja sina lihtsalt keerad otsa ringi ja tuiskad minema. Tuleb see olukord sulle tuttav ette?”
Jake jõllitas
