te võiksite lõpetada rääkimise nii, nagu mind polekski siin,” porises Jake. „Asi ei ole Bree O’Brienis. Otsustasin lihtsalt, et mul on tuju süüa sooja krabivõileiba. Ongi kõik.”
„Kui mu mälu mind ei peta, siis pakub ka Sally täiesti korralikku krabivõileiba,” tegi Will märkuse, et sõbra jultunud vale paljastada.
„Nagu kõik teisedki söögikohad siin linnas,” nõustus Mack.
Jake tüdines sõprade nöökimisest. „Ah, jätke juba järele,” torises ta. „Kui te tahate siin süüa, siis sööme siin. Mõtlesin, et oleks tore vahelduseks mõnd teist söögikohta proovida. Käime kogu aeg sedasama tallatud rada.”
„See tuli sulle alles viis minutit tagasi pähe?” Jätkas Will sõbra küsitlemist skeptilisel toonil. „Me oleme juba viis aastat „sedasama rada tallanud“, nagu sa ütlesid.”
„Kuus,” mõmises Jake. „Me oleme siin juba kuus aastat järjest käinud.”
Kolm meest alustasid iga päev koos lõunal käimist siis, kui Bree oli Chesapeake’i kallastelt lahkunud. See oli Willi ja Macki südamlik katse Jake’i tuju tõsta, kuigi nad polnud isegi täiesti kindlad, mis Jake’i ja Bree vahel juhtus. Sõbrad teadsid, et nad läksid lahku ja et Jake’i süda oli murtud. See oli ka ainus, mis neile luges.
Semud trallisid ümber tema, nagu vähegi said. Nad olid toetavad sellisel viisil, nagu mehed seda olla oskavad. Veetsid koos aega ning üritasid Jake’i mõtteid naisest eemal hoida. Ei toonud tema nime jutuks enne, kui sõber ise seda tegi. Seda Jake ei teinudki. Kõigi nende aastate jooksul oli täna üks neid väheseid kordi, kui Bree nimi üle ta huulte lipsas.
Heade vallaliste sõpradena püüdsid Will ja Mack Jake’i ka vahel baaridesse vedada ning teda uusi tutvusi sõlmima meelitada. Tihti lõppesid need üritused hoopis sellega, et Will või Mack leidis endale kaaslase, aga Jake läks ikka üksi koju ja ronis koos muremõtetega oma tühja voodisse. Ta harjus sellise käitumismustri ning üksindusega. Üsna haletsusväärne, aga selline tema elu peale Breest lahkuminekut oli.
Üksi olemine aitas üle saada valust, mida naise lahkumine põhjustas. Jake ei kavatsenud enam mitte kunagi midagi sellist läbi elada. Isegi kui see tähendab, et ta peab kogu oma ülejäänud elu eraku kombel elama. Mehe õde Connie ei väsinud korrutamast, et selline oht venda varitseb.
„Võib-olla on see hea märk,” pakkus Will mõtliku näoga. „Ehk äratab see sind lõpuks üles.”
„Ehk tõesti,” nõustus Mack.
Kaks sõpra vahetasid omavahel pilke ja võtsid siis suuna Macki džiibi poole. See oli pargitud lähemale kui Willi uhke välismaa sportauto või Jake’i ereroheline kaubik kirjadega „Kallaste taimekool ja maastikukujundus”.
„Läheme Brady restorani,” ütles Mack ja heitis oma käe üle sõbra õla. „Ja siis me üritame sulle aru pähe panna.”
2
BREE KÕRVU KOSTIS üks suur kollektiivne ohe kõigilt kohviku külastajatelt ja kui ta oma pilgu tõstis, siis märkas naine, kuidas ruumitäis inimesi halvakspaneva pilguga teda jälgib. Kohvikupidaja Sally tervitas teda samuti kummaliselt pahase ilmega.
„Mis toimub?” küsis Bree.
„Sa ei näinud teda?” küsis Sally vastu.
„Ei näinud keda?”
„Jake’i?”
Bree tundis justkui rusikalööki makku. „Jake oli siin?”
„Umbes kaks sekundit. Silmas korraks sind ja kiirustas kohe uuesti tuldud teed tagasi. Võttis veel kaks teist mu parimat klienti endaga kaasa.”
„Oh jumal küll, mul polnud aimugi. Arvasin, et...” naise hääl katkes. Tal polnud aimugi, mida ta oli mõelnud või arvanud. Kuus aastat ei lasknud ta ühelgi Jake’iga seotud mõttel endale pähe hiilida. See juhtus ainult siis, kui ta tundis end kaitsetu ja haavatavana, ning pani naisele süütunde koorma, kuigi ta polnud midagi valesti teinud. Nii, kui mees tema mõtetesse ilmus, suutis Bree välja mõelda mõne vale, mis tema enesetunnet parandaks. Kui ta enda vastu täiesti aus on, siis oli ta ju küllaldaselt asju valesti teinud.
Naine tõstis uuesti pilgu Sallyle ning üritas end koguda. „Ma... Ma...” kogeles Bree. Ta ei suutnud selgelt mõelda. Jake’i nime mainimise peale oli isegi kogu valmismõeldud tellimus tema peast justkui peoga pühitud. „Kas ma võiksin veel minuti mõelda, palun? Mistahes ma välja valin, tellin selle kaasa ega hoia seda lauda enam kauem kinni. Ma lihtsalt vajan veel paari minutit, kas sobib?”
Sally noogutas veidi kaasatundlikuma näoga. „Ma tulen varsti tagasi.”
Kohe, kui Sally lahkus, liikusid Bree mõtted menüüle keskendumise asemel uuesti Jake’i juurde. Naine mõtles sellele, kui traagilisel moel oli nende suhe koost lagunenud.
See, mis nendega juhtus, oli üks neist asjadest, mille vastu on raske võidelda. Lapse kaotus... Laps, kellest peale tema ja Jake’i mitte keegi isegi veel ei teadnud. Selline juhtum oleks pidanud neid veel enam liitma. Enamik paare muutub pärast sellist tragöödiat veel lähedasemaks.
Bree oli seda tõlgendanud hoopis kui märki, et nemad Jake’iga ei ole kokku loodud. Ta nägi nurisünnituses vabandust, et lennata Chicagosse ja asuda jahtima seda tulevikku, mis veel mõned päevad varem oli tundunud raseduse tõttu pelgalt raskesti tabatava unistusena.
Jake’i reaktsioon oli täpselt vastupidine. Planeerimata rasedusest teada saades oli ta õnne tipul. Mees kavandas ootusärevusega pulmi, perekonda ning nende ühist tulevikku. Bree armastas küll Jake’i väga ja soovis neile kunagi tulevikus neidsamu asju, aga selle asemel, et sellest ootamatust rasedusest rõõmu tunda, oli ta hoopis õnnetu ja tundis end justkui lõksus.
Ja just siis, kui ta hakkas leppima selle mõttega, et on rase, oli laps kadunud... Jumal aidaku teda, aga ta tundis suurt vabadust. Naine ei vaadanud kordagi tagasi, kui võttis vastu tööpakkumise Chicagos ja sinna lendas. Ja jättis Jake’i üksinda nende ühise lapse kaotust, teda ja oma unistusi taga leinama.
Nad tegid lahku minnes läbi ka kohustusliku teesklemise osa. Lubasid, et hoiavad ühendust, ja rääkisid veel isegi ühise tuleviku võimalikkusest, kuid Breele sai üsna pea selgeks, et see suhe on läbi. Ta üritas nädalaid välja mõelda kõige kenamat viisi, kuidas seda Jake’ile öelda.
Lõpuks sai mees sellest ise aru. Ta tahtis naist ühel nädalavahetusel Chicagos üllatada ning leidis sinna jõudes Bree koos Martyga tema pisikeses korteris. Ta ei sattunud küll millelegi peale, aga Jake tajus keemiat naise ja kuulsa lavastaja vahel. Oli irooniline, et Jake tabas enne kui Bree ise, et naine on sellesse karismaatilisse, võluvasse vanemasse mehesse armumas.
Nad kaklesid selle pärast. Mees kasutas seda lahkumineku põhjusena. Ja jällegi tundis Bree koos valu- ja süütundega kaasnenud kergendust. Ta lasi Jake’il olla see, kes asjale punkti paneb. Ta isegi veenis end selles, et lahkumineku algatamine oli tema viimane kingitus Jake’ile. Bree pidas end uhkusega naiseks, kes mõistab inimloomust, aga mingil põhjusel pettis ta selles olukorras iseend. Ta oli olnud lihtsalt argpüks.
Ta kohtles meest nii halvasti. Nüüd sai ta seda endale tunnistada. Jake on imeline, seksikas, tore mees ja võib-olla neil oleks õnnestunud omavahel asjad korda saada, aga Bree
