suutis mees endale siiski tunnistada, et ema jutus oli tõetera sees. Küll aga ei kavatsenud Mick seda kõva häälega välja öelda. „Ema, mul on asju ajada. Lihtsalt ütle, miks sa helistasid.”
Naine mõistis, et on oma poja kannatuse katkema pannud. Ta ei esitanud enam rohkem küsimusi ning otsustas poja omale otsekoheselt vastata.
„Ma helistasin, sest olen Bree pärast mures,” lausus mamma.
„Bree?” küsis Mick ehmunult. „Mis temaga on?”
„Mehed!” pahandas Nell pettumusega hääles. „Mick, ta on sinu tütar. Kas sa tõesti ei ole märganud, kui vaikne ta on siiajõudmisest saadik olnud? Või kas sa oled mõelnud, miks ta ikka veel siin on?”
„Bree on alati vaikne olnud,” ütles mees, olles siiralt hämmingus, et ema teda üle kuulab. Bree on alati kõige õnnelikum, kui saab olla omaette enda toas koos märkmiku või raamatuga. Kõigist oma lastest mõistis Mick teda kõige vähem. Ta polnud ekstravertse loomuga nagu tema õed-vennad. Samuti polnud tal teismeea tõuse ja mõõnu. Või kui oligi, siis elas ta need välja oma kirjutistes, mida ta terve pere eest kiivalt saladuses hoidis.
„Praegu on asjad teistmoodi,” jätkas mehe ema kindlal toonil. „Ta pole Chicagosse tagasi minekut poole sõnagagi maininud. Midagi on juhtunud, Mick. Ma lihtsalt tean seda. Üritasin temaga enne rääkida, aga ta vastas, et kõik on korras.”
„Aga võib-olla siis ongi kõik korras.”
„Temaga ei ole kõik korras. Lõpeta mineviku pärast muretsemine ja tule koju! Tegele oma tütrega. Ta vajab sind.”
„Ei,” ütles mees viimaks. „Kui Bree üldse kedagi vajab, siis oled see sina. Oled teda alati paremini mõistnud kui mina. Ole nüüd, ema! Sa tead, et mul on õigus. Kui sina ei saa teda panna end avama, siis pole võimalustki, et minul see õnnestuks.”
„Arvan, et sel korral vajab ta meid kõiki.”
Mick ohkas ema sünget häält kuulates. „Ema, mis sa täpsemalt arvad, et temaga siis juhtus? Kui see tõbras talle midagi tegi, siis...” mehe hääl vaibus. Martin Demming polnud talle kunagi meeldinud. Esiteks oli ta Bree jaoks liiga vana ja teiseks oli ta täiesti ebameeldiv inimene. Mick kuulis tema suust liiga palju alandavaid kommentaare Bree kohta. Viimasel külaskäigul Chicagosse pidi mees mängu panema kogu oma enesevalitsuse, et mitte Martinit paika panna. Ainult paluv pilk Bree silmis suutis teda tol hetkel tagasi hoida. Mehe süda tõmbus valust kokku, kui ta nägi, et tema tundlik tütar kuulas vastu vaidlemata selle mehe solvanguid.
Nell äratas poja mõtetest. „Ma ei tea, kas sellel on midagi Martin Demmingiga pistmist või on asi tema töös. Sellepärast ma helistangi. Me peame kindlaks tegema, mis ta endast välja ajanud on. Millal sa koju tuled?”
„Oleneb,” lausus mees, kes üritas ikka veel välja mõelda, kuidas Meganit näha.
„Oh jumal küll,” ütles Nell kannatamatult. „Sa kas helistad Meganile kohe, kui oleme kõne lõpetanud, või istud lennukile ja tuled koju. Sind vajatakse siin.”
„Olen homme hommikul seal,” lubas mees.
Pagana päralt, kui kõik läheb nii, nagu ta loodab, siis ehk õnnestub tal veenda Meganit endaga Chesapeake’i uuele külaskäigule tulema. Kui Breel on tõepoolest mured, siis ema lähedus ei teeks selles olukorras kindlasti mitte halba. Võib-olla on see täpselt see, mida tütar praegu vajab.
Need manipuleerivad mõtted panid mehe ohkama. Keda ta lollitada üritab? Tema on see, kes vajab seda, et Megan tagasi koju tuleb. On alati vajanud. Kui nende keskmise tütre eluraskused on piisav põhjus teda koju meelitada, siis mehe uhkus lubaks seda olukorda ära kasutada. Hiljem on küllalt aega, et seda taktikat kahetseda... seda juhul, kui see ei peaks töötama.
SALLY KOHVIKU TAGUMISEL laual ilutseb silt „Reserveeritud“. Iga päev, täpselt keskpäeval istuvad seal lauas Jake Collins, Mack Franklin ja Will Lincoln ja tellivad päevapakkumise. Jake loeb menüütahvlilt, et täna on selleks singi-juustu-croissant ning kartulisalat, ning seab sammud nende tavapärase laua poole. Ta tardub soolasambana paigale. Jake pole kindel, mis teda hetkel rohkem šokeerib, kas see, et keegi on nende laua hõivanud, või tõsiasi, et inimene, kes seal nägu menüü taha peidetult istub, on Bree O’Brien.
Ühe südamelöögi jooksul jõudis mees märgata, et Bree õlad on päikesest roosad, et ta kannab türkiissinist päikesekleiti, mis on alati Jake’i lemmik olnud, ja et naine näeb väsinud välja.
Enne, kui kõik talle päriselt kohale jõudis, keeras mees kannapealt ringi ning tormas Mackile otsa ja siis rutakalt edasi väljapääsu poole.
„Kuhu sa lähed?” küsis Mack.
„Läheme Brady restorani lõunale,” vuristas Jake pingest tulvil häälega ja peatus ainult selleks, et heita Mackile nõudlik pilk, mis palus küsimuste esitamine lõpetada.
Mack vahtis sõbrale tühja pilguga otsa ning ei saanud ilmselgelt Jake’i antud signaalist aru. „Miks?”
„Mul on isu sooja krabivõileiva ja õlle järele,” ütles Jake kannatamatult ning trügis mööda kolmest naisest, kes vahekäiku blokeerisid.
Ta ei peatunud, et vaadata, kas Mack järgneb talle või mitte. Jake suundus kiiresti tänavale ja hingas kopsud sügavalt värsket õhku täis. Pagan võtaks, see naine ei peaks peale kuut aastat enam talle sellist mõju avaldama. Ilma mehele silma vaatamata ja suud avamata oli ta ometi seda teinud. Lihtsalt hale. Ta on lihtsalt hale. Miks peaks talle korda minema see, et Bree näeb välja, nagu ta poleks nädal aega maganud?
„Kas keegi ütleks mulle ka, mis te mõlemad siin väljas teete?” küsis Will, kui oli sõprade juurde tänavale hilise juulikuu kuumusesse jõudnud. Sirgeks triigitud särk kleepus selja külge ning ta lasi lipsusõlme kaela ümbert vabaks. Mees ei jõudnud konditsioneeriga varustatud ruumi sisenemist ära oodata.
„Mul pole aimugi,” kehitas Mack õlgu. „Jake’il on järsku väljakannatamatu isu sooja krabivõileiva järele.”
Jake vaatas Willile otsa ja nägi sõbra silmis teadlikku rahulolu. See on eluaegse sõpruse halvem külg. Kui sa oled samade tüüpidega juba algkoolist saadik ringi jõlkunud, siis ei ole teil omavahel saladusi. Mitte ühelgi neist ei olnud teiste ees saladusi. Will oma psühholoogiadoktori kraadiga arvas kohe Jake’i tujumuutuse põhjuse ära.
Ta ohkas. „Mõtlesingi, millal sa teada saad, et Bree linnas on.”
Mack oli hetkeks üllatunud ja seejärel noogutas. „Ilmselt just praegu sai.”
„Sellega läks kauem, kui ma arvasin,” lausus Will.
Jake vahtis oma sõpru. „Te teadsite, et Bree on siin, ja ei hoiatanud mind?”
„Ma kuulsin sellest,” tunnistas Will.
„Mina ka,” lausus Mack kerge häbitundega. „Me arvasime, et äkki ta lahkub enne, kui teie teed ristuda jõuavad.”
„Kuidas ta välja näeb?” küsis Will, pöördudes pigem Macki kui Jake’i poole.
Mack kehitas õlgu. „Jake takistas mind vaatamast.”
„No
