teksti kontekst
4.3. Hermeneutika: teksti tõlgendus ja tähendus tänapäeval
4.5. Jutluse materjal: kogumine, koondamine ja korrastamine
4.5.2. Materjali tuleb koondada
4.5.3. Materjali tuleb korrastada
4.5.4. Materjal tuleb panna pausile
4.7. Jutlustaja tööriistad ja vahendid
5.3. Kuulamisega seotud küsimused
5.4. Vaatamisega seotud küsimused
5.4.5. Konspekti kasutamine jutlustamisel
Saateks
Huvitav on tähele panna, kuidas erinevad autorid jutlustamisõpikuid alustavad.
„Keegi ei saa seda valeks ajama, et praegusel ajal jutlustamine palju raskem on kui mõned aastakümned tagasi. Kuulajad ei lepi enam surnud jutlustamise viisiga, vaid nõuavad sagedaste jutlustajate käest rohkem kui neil anda oleks.“ Nõnda kõlavad esimesed read raamatust „Lühikene juhatus jutlustamise üle: Homiletika käsiraamat“, mille avaldas 1914. aastal metodisti kiriku üks rajajaid Eestis Martin Prikask.1
See on mingis mõttes tõde, mis kehtib peaaegu alati, umbes nagu „tänapäeva noorus on hukka läinud“, ja selline algus tundub meile ka sadakond aastat hiljem kõigiti paslik.
Anglikaani vaimulik Gordon Ireson alustab oma õpikut sõnadega: „Igaüks, kellel on hulljulgust kirjutada raamat jutlustamisest, näib osutavat, et ta on omandanud selle kunsti. Lubage mul tõtata kinnitama, et ma sellise pettekujutluse all ei kannata.“2 Just meie mõte.
Meie kolleegid Saksamaa Ühinenud Metodisti Kiriku teoloogilisest seminarist Reutlingenis ütlevad oma raamatu esimeses lauses, et nad on selle kirjutanud selleks, et julgustada lugejaid jutlustama.3 Meie samuti – kuid mitte üksnes jutlustama, vaid hästi jutlustama. Selle, mida see tähendab, on selgesti sõnastanud James Cox: heal jutlusel on tugev piibellik-teoloogiline sisu, see kõnetab nii
