et paljudes kogudustes peetakse jutlusi näiteks vene keeles. Ent ikkagi võib arvata, et igal pühapäeval peetakse Eestimaal sadu eestikeelseid jutlusi, aasta vältel lausa tuhandeid. See võiks olla ehk matemaatiline argumentatsioon vajaduse kohta anda välja nüüdisaegne ülevaatlik jutlustamise käsiraamat eesti keeles.
Meie eesmärk on ulatada lugeja kätte raamat, mida ei loeta vaid üks kord, et teoloogilises seminaris homileetika eksam sooritada või jõuda pärast raamatukaane sulgemist meeldiva tundeni, et nüüd on asi selge (või leida kinnitust: näe, olengi kõik õigesti teinud!). Kuigi ühelt poolt oleme püüdnud anda juhiseid, mis on eri kultuurides ja aegadel oma kehtivust õigustanud ning kujutavad endast kogumit reegleid ja õpetusi, oleme teiselt poolt mõelnud veel millegi muu peale. Loodetavasti märkab lugeja, et siit leiab materjali edasimõtlemiseks ning uue proovimiseks nii vormi kui ka sisu mõttes. See tähendab, et jutlustaja peaks tulema ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi, sest siit saab inspiratsiooni ja ideid värskeks lähenemiseks tuntud materjalile. Selle asemel et piirduda järgnevatel lehekülgedel ütlemisega „nii on“ või „nii peab tegema“, võib avatud hoiakuga lugeja leida siit mõtteid, kuidas oma kuulajaid sisuliselt üllatada, kuidas uuel moel oma sõnumit üles ehitada või olla oma esituses ettearvamatu.
Üks avaliku esinemise käsiraamat, mida olevat levitatud juba 50 miljonis eksemplaris, kuulutab oma esikaanel: „Lõbus ja lihtne tee hiilgavate kõnede ja esinemisteni.“ Me ei luba siin lõbu ega lihtsust, aga lõputult huvitav on jutluse loomise protsess kindlasti. See töö tasub end ära, sest allikas – Jumala sõna – on seda väärt, et otsida parimat ja jagada seda parimat võimalikult hästi.
Me kirjutame seda raamatut koos, sest me mõlemad oleme ainet süvendatult õppinud, nüüdseks juba aastakümneid jutlustamist praktiseerinud ja meie mõlema jaoks on see eluliselt tähtis teema. Me pole üldjuhul pidanud vajalikuks näidata, millised lõigud kelle sulest on pärit. Juhtudel, kus räägitakse minavormis ühe autori isiklikust kogemusest, oleme selguse huvides lisanud viite ÜT või MT, mis näitavad, kumma kirjutajaga on tegemist.
Siinkohal osutame veel mõnele märksõnale, mille kohta oleks hea juba enne raamatu lugemise juurde asumist selgust luua.
Allikad. Me manitseme kõiki jutlustajaid plagiaati vältima ning oma mõtete ja sõnade allikatele sobival kombel viitama (mis jutlustamise puhul mõistagi erineb akadeemilisest kirjutamisest). Ometi on ilmselt aus ja õige kohe alguses tunnistada, et me ei suuda ka ise seda reeglit alati järgida. Aastakümnete jooksul oleme kuulnud väga palju jutlusi ja lugenud suurel hulgal lehekülgi teksti jutlustamisega seonduvast. Selle tagajärjel on tekkinud mingi arusaamade ja veendumuste huumus, mille pinnalt on kasvanud omad mõtted ja seisukohad. Need on vahel nii omaseks ja loomulikuks saanud, et alati enam ei teagi, kes selle või teise mõtte taga algul mingis versioonis oli või kas üldse oli. Nii võime nüüdseks väita kergesti üht ja teist, mis tundub oma mõttena, sest on saatnud meid juba nii kaua. Vaid Jumal teab (ja vahel ka mõni vanem inimene), et tegelikult on seda mingis sõnastuses keegi juba enne meid öelnud.
Teoloogia. Raamatust ei leia eraldi peatükki jutlustamise teoloogiast. Põhjuseks pole mitte see, justkui tahaksime olla sedavõrd „praktilised“, et teoloogiaga siin ei tegele. Pigem on asi vastupidi. Meie jaoks on jutlus kogu oma olemuses läbinisti teoloogiline nähtus: alates Jumala kutsest, töö kaudu Pühakirja ja abimaterjalidega, kaasa haarates suhtlemise kogudusega kuni jutluse esitamiseni välja. Loodame, et see lähenemine markeerib ja toetab kõike, mida me siin käsitleme. Teadlikult ning sügava veendumusega väldime siin vahetegemist nn praktilise ja teoreetilise käsitluse vahel. Kõnelemine võib toimuda lahus teoloogiast. Jutlustamise puhul ei ole see võimalik.
Oikumeeniline aspekt. Oleme teadlikud, et erinevates konfessioonides on vaated jutlusele ning jutlustamisele ja selle kohale jumalateenistusel erinevad (nii nagu see võib olla ka erinevate kohalike koguduste puhul samas kirikus). Me ei püüa jätta muljet, nagu oleksime suutnud siin kõikide konfessionaalsete iseärasustega arvestada. Ei ole võimalik ega vajalik eitada ka seda, et oleme nii oma hariduse, kirikliku traditsiooni kui ka kogemuse mõttes teatud väärtustest ja rõhuasetustest mõjutatud. Ometi usume, et juhised, soovitused ja tähelepanekud, mida lugeja siit leiab, innustavad teda, aitavad tal edasi mõtelda ja seeläbi paremaks jutlustajaks saada olenemata sellest, millise kristliku traditsiooni järgi ta ka ei teeniks.
Piiblitõlge. Enamjaolt (kui on muule osutamata) kasutame siin Eesti Piibliseltsi 1997. a versiooni. Kui oleme kasutanud midagi muud, on see vastavalt märgistatud (näiteks 1968. a Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaannet tähistab P1968 või Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi 1989. a tõlget UT1989).
1 Prikask 1914, 3.
2 Ireson ix. Selle tõsiasja nentimisega on alustanud teisedki autorid (Robinson).
3 Härtner ja Eschmann 2001, 11.
4 Cox 1985, ix.
1.
JUTLUS
„Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk […]“
— (Hb 4:12)
1.1. Mis on jutlus?
Millest me õieti räägime? Paljud jutlustajad ei pööra suurt tähelepanu sellele, mis vahe on sõnumil, palvusel, kõnel või piiblitunnil. Tänapäeval öeldakse vahel ka, et keegi jagab sõna. Kas jagama on sama mis jutlustama? See, kui kitsalt või avaralt jutluse mõistet defineerida, jääb siin lõpliku vastuseta, kuid oleme püüdnud vaadelda seda mitmetest eri tahkudest.
Kõnekeeles on eestlaste (ja ka teiste rahvaste) jaoks mõistel jutlus peale põhitähenduse ka ülekantud tähendus, mis väljendab teatud skeptilist varjundit. Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS) on seda kirjeldatud järgmiselt:
PILTL kõne, eriti noomitus-, manitsus-, õpetuskõne. Ära mulle jutlust pea, tean ise, mida teha. Vallatule poisile peeti kodus pikk jutlus.*„Aitab,“ segas Tääger vahele.. ära hakka talle pikka jutlust pidama. Sa juba ütlesid hästi. P. Kuusberg.5
Ka sõna jutlustama kannab rahvakeeles peale põhisisu ka kujundlikku varjundit:
PILTL mingeid vaateid, ideid v. mingit õpetust propageerima v. levitama. Karskust jutlustama. Kirik jutlustas vaesust ja kasinust.6
Sõna piltlik tähendus on astunud enamiku eestlaste keelekasutuses peamisele kohale, sest nad satuvad harva kuulama jutlust selle põhitähenduses. Huvitav oleks teada, kas siis, kui see tõepoolest juhtub, saavad jutlustega mitteharjunud eestlased piltlikule tähendusele kinnitust või paneb see neid mõtlema, et lisaks propagandistlikule ja manitsevale tähendusele võib sellel olla veel mõni muu – ja positiivsem – mõõde.
Igapäevases kõnepruugis on täiesti loomulik rääkida jutlusest ka kui kõnest. Jutlusel on kõnega tõepoolest ühiseid jooni. Siin raamatus kasutame peamiselt sõnu jutlus, jutlustaja ja jutlustamine. Kui nimetame vahel kõnet ja kõnelemist, siis on need sõnad mõeldud sünonüümidena. Seal, kus meie taotlus on selgesti kõnet jutlusest eristada, osutame sellele eraldi.
Siinse
