eriarvamusel. Mittekristlikes allikates tema silmis tõde ei olnud. See tähendas muu hulgas, et Vana Testament (VT) oli nüüd kristlaste, mitte enam juutide oma (kristlased ei pidanud juutidelt küsima, mida VT-s kirjapandu tähendab, vaid teadsid seda ise paremini). Chrysostomos eelistas Pühakirja tõlgendamisel ratsionaalseid järeldusi filosoofiale (st filosoofiliste koolkondade süsteemidele) ja väärtustas literaalset, grammatikale ja ajaloole toetuvat lähenemist. VT-l oli tema jaoks prohvetlik iseloom, aga seda tuli näha ajaloolisena, mitte allegooriat sisaldavate sümbolite koguna.36
Augustinuselt (354–430), oma aja ühelt suurimalt jutlustajalt (kelle jutlusi on säilinud tuhatkond, millest mõni on leidnud tee tema piiblikommentaaridesse), on pärit teadaolevalt esimene jutlustamise õpetus, mida ta annab edasi teoses „De doctrina christiana“ („Kristlik õpetus“, 396–427). Sõna doctrina (’õpetus’) hõlmab tema jaoks nii jutluse sisu kui ka vormi. Augustinuse juhised toetuvad suurel määral Cicero klassikalisele retoorikale, Cicerot ennast siiski nimetamata (Augustinus õpetas enne oma ristimist aastaid Kartaagos ja Itaalias retoorikat). Nendes on kirjas ka jutluse kolm põhimõistet: docere, delectare, flectere: esiteks õpetada, teiseks rõõmustada ehk meeldiv olla ning kolmandaks kuulajaid liigutada ehk mõju avaldada.37
Augustinuse homileetika mõjutas otsustavalt jutlustamist kogu keskajal. Tema järgi on Pühakirjas kohti, mida tuleb võtta sõna-sõnalt. Need heidavad omakorda valgust tekstidele, mis pole nii selgesti ja üheselt mõistetavad (on kujundlikud, allegoorilised või prohvetlikud). Üheks printsiibiks oli usu reegel: arusaamatute või mitmetimõistetavate lõikude puhul tuli järgida seda, mida kirik on asja kohta öelnud, ja kui see ka ei aidanud, tuli viimase võimalusena (!) uurida algset konteksti. Arusaamatute või kujundlike tekstilõikude korral oli peamiseks hermeneutiliseks põhimõtteks armastuse reegel: teksti tuli uurida seni, kuni tuleb esile see, mis tõstab esile armastuse ülima seaduse, sest armastuseta pole võimalik Jumala sõna õigesti mõista.38
Keskaeg
Keskajal viisid kerjusmungad ja rändjutlustajad jutluse kirikust ning jumalateenistuse kontekstist välja. Assisi Franciscus (1182–1226) oli tuntud ehk rohkem oma halastava teenimisvaimu poolest, kuid ta polnud jutlustamisele vähem pühendunud kui vaesusele.39 Tema kaasaegne Dominicus (1170–1221) rajas dominiiklaste ordu Ordo Fratrum Praedicatorum (Jutlustajate Vendade Ordu). Rändjutlustajatest mungad püüdsid järgida apostleid, kelle eeskujul nad tõid Jumala sõna rahva sekka. Jutlustamine leidis nüüd aset tänavatel ja teedel, seal, kus olid inimesed.40 Lisaks sellele, et rändjutlustajate teenistus erines sakraalses keskkonnas peetud teenistusest, mõjutas inimesi jumalasõna kuulutus rahvakeeles.41 Homileetiline teooria sai uue aluse Auvergne’i Guillaume’i (1190–1249) töös „Ars praedicandi“ („Jutlustamise kunst“), kus ta tõi esile jutlustamisel vajalikud kuus küsimust: kes? Kellele? Kus? Millal? Kuidas? Mida?42
Reformatsioon ja hilisem areng
Reformatsioon tõi endaga kaasa suuri muutusi ja uued rõhuasetused puudutasid ka jutlust. Kesksele kohale pidi saama Jumala päästetöö Jeesuses Kristuses. „Me ei kuuluta muud kui Kristust,“ kinnitas Luther. Sel juhul kõneleb Kristus ise jutlustaja kaudu. Sõnakuulutuse tähtsus jumalateenistusel kasvas oluliselt. Luther ise jälgis rangelt vana traditsiooni sõna ja sakramendi ühtekuuluvusest, kuid reformaatorid, kes tulid pärast teda, kaldusid üha enam jutlust sakramendist eraldama ja muutsid jutluse mittesakramentaalse pühapäevase jumalateenistuse keskmeks.43
„Evangeelse kiriku töö ja tegevuse keskmeks on kuulutamine,“ ütleb Elmar Salumaa.44 Väliselt viitab sellele ka kantsli keskne positsioon protestantlikus kirikuarhitektuuris. Reformatsioonijärgsel ajal andis evangeelsele kuulutusele erilise mõõtme tõsiasi, et nüüd olid Pühakirja tekstid inimestele laialdaselt nende emakeeles kättesaadavad. See suurendas mingil määral kuulajate teadlikkust ja põhjustas seetõttu laiemas plaanis ka kriitilisemat suhtumist senitunnustatud autoriteetidesse.45
Reformatsiooni mõjule iseloomulikult arenes jutlustamine järgmistel sajanditel eri maades väga isemoodi. Luterlikus pietismis kadus vajadus masside veenmise järele ja selle asemel läheneti üksikisikule personaalselt tema vaimuliku edendamise nimel.46 Seda kirjeldab Johann Lorenz von Mosheim (1694–1755) teoses „Anweisung erbaulich zu predigen“ („Juhised ülesehitavaks jutlustamiseks“), kus ta peab jutluse ainsaks ülesandeks koguduse ehitamist, mis seisneb „koguduse õndsustunnetuse edendamises ja kuulajaskonna tahte pühitsemises“47.
Inglismaal oli jutlus kuni 17. sajandini üldjoontes Pühakirja eksegeetiline seletus. Selle traditsiooni murdis Inglismaa peapiiskop John Tillotson (1630–1694), kes juurutas moralistlikud kõnelused, mida võiks nimetada religioosse essee tüüpi jutlusteks (või teemakõneks). Seda vormi kasutasid paljud kaheksateistkümnenda sajandi jutlustajad ja see jättis jälje näiteks anglikaani kiriku jutlustele.48
Ajastut iseloomustav ratsionalism mõjutas sageli ka jutlusi. Selle tulemusena olid need vahel sedavõrd „praktilised“ ja „elulähedased“, et usuline sisu võis täiesti kõrvale jääda. Arumäe annab selle kohta kriitilise hinnangu:
Jutlustajad püüdsid oma ülesannet sellega õigustada, et nad kogudusele kõnelesid kultuurist ja üldisest elutaseme ja hea käekäigu tõusust. Sel ajal tekivad üldise kasulikkuse jutlused, põllumajanduslikud ja loodusejutlused. […] Nii võtab üks selleaegne jutlustaja Kaana pulma perikoobi järgmisse jutluseteemasse kokku: „Hoolikas vee vaatlus muutub võimsaks äratajaks Jumala au ülistamisele.“ Jutlustatakse „ärarääkimatust kartulikasvatuse õnnistusest“, […] „kuidas loomade hoidmine siin maa peal Jumala ettehooldust meis võib elustada ja kinnitada“.49
Otsustava suunamuutuse tooja on Schleiermacher (1768–1834), kes „tõstis religiooni keskmeks intuitiivse elu, erilise inimkogemuse, mida ta nimetas tundeks“.50 Arumäe leiab: „Omades uut arusaama evangeeliumist, kõikjal orienteerudes Kristusele, püüdis ta oma jutlustes ratsionalismi ajastust tulnud kuulajaid juhtida sügavamale usulisele tunnetusele.“51 Ove Sander täpsustab, et sugugi mitte kõik ei ole Schleiermacherit nii positiivselt hinnanud, ja viitab David Larsenile, kelle meelest olid tema jutlused vaid „rõõmsakõlalised horisontaalsed püüded“ 52.
20 Otto 2005, 331; vrd Roosimaa 2015, 34–35, Tasmuth 2009, 33.
21 Derash (mitm derashot) – hbr ’seletamine’, ’eksegees’. Neusner 2002, 162.
22 Strack-Billerbeck 1986, 171. 173.
23 Weblowsky ja Wigoder 1997, 334.
24 Jutlustamine väljaspool jumalateenistust ei olnud tundmatu ka rabidele – nad tegid seda lisaks sünagoogi teenistustele tihtipeale muudes olukordades. Neusner 2002, 499.
25 Roosimaa 2015, 41.
26 Ireson 1982, 2.
27 This Holy Mystery 2004.
28 Niebergall 1986, 516.
29 Ibid., 518.
30 Salumaa 2009, 192.
