7 Denecke 1983, 133.
8 Craddock 1985, 19.
9 Ireson 1982, 1.
10 VÕS: kr homilētikē vestluskunst. RELIG õpetus jutluse ülesehitusest ja ettekandmisest, praktilise teoloogia haru. http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=homileetika&F=M&C06=et. Vaadatud 11.01.2019.
11 Richardson 1982, 171.
12 Merk 1980, 711; Richardson 1982, 171.
13 Mitmel pool on kērýssō vasteks jutlustama. Selle kohta, kas see on alati kohaseim tõlge, peavad hinnangu andma kreeka keele asjatundjad. Ingliskeelne piiblitõlge The New Revised Standard Version asetab selge piiri evangeeliumide ja Apostlite tegude raamatu vahele: sõna kērýssō tõlgitakse jutlustamiseks alles alates kristliku koguduse sünnist; evangeeliumides on see tõlgitud kuulutamiseks. Eestikeelses tõlkes on kērýssō mingil põhjusel tõlgitud kord kuulutamiseks, kord jutlustamiseks. Eriti markantselt tuleb see esile Matteuse evangeeliumis (P1997 ja UT1989; erinevalt P1968-st), kus 4:17 Jeesus kuulutab, aga vaid mõni salm hiljem (s 23) ta juba jutlustab, kusjuures kreekakeelne sõna on mõlemal korral kērýssō.
14 Richardson 1982, 172.
15 Salumaa 1957, 1.
16 Richardson 1982, 172.
17 Weiss 1980, 769.
18 Denecke 1983, 133.
19 Fox ja Morris 1994, 22.
1.2. Lühike pilguheit jutlustamise ajalukku
Jutluse koht, tähendus ja vormid on läbi aegade olnud erinevates kirikutes erinevad. Ei saa väita, et jutlus oleks kristlikul jumalateenistusel alati kesksel kohal olnud. Küll aga võib täie veendumusega kinnitada, et kristlik usk ja jumalateenistus on juba algusest peale jutlustamisega lahutamatult seotud olnud.
Sünagoog
Kristliku jutlustamise juured näivad pärinevat sünagoogi jumalateenistusest.20 Jeesuse ülesastumine Naatsareti sünagoogis (Lk 4:16 jj) tundub loomulikuna ühtaegu nii juudi kontekstis kui ka kristliku koguduse praktika kohaselt. Jeesus toetub Pühakirjale, seletab seda ja osutab Jumala sõna tähendusele.
Sünagoogi jutlused olid Pühakirja seletavad õpetuslikud kõned21 (UT-s on üheks selle näiteks Ap 13:14–41). Nende eesmärk oli panna loetud sõna inimestele südamele, osutades tekstis leiduvatele manitsustele, hoiatustele ja julgustusele.22 Kummalisel kombel pole hoolimata tohutust rabiinlikust tekstivaramust säilinud ühtki teadaolevat sünagoogijutlust.23
Algkogudus
Peetruse jutlus nelipühapäeval (mis ei leia aset jumalateenistusel) ei näi kellelegi tunduvat mingi võõra nähtusena.24 Taas on selles viited kirjutatud jumalasõnale ja antakse tõlgendus selle mõttele kaasaegsete kuulajate jaoks (Ap 2:14 jj). 1Kr 14-st leiame Pauluse juhised jumalateenistuse kohta. Täit pilti see meile ei anna, aga me saame teada, et jumalateenistuse sõnaline osa algkoguduses võis olla mitmesugune. Juttu on ilmutustest, õpetusest, keelte rääkimisest ja selle tõlgendamisest (s 26), prohvetlikult kõnelemisest (s-d 29–32). 1Kr 12:28-s tuletab Paulus meelde: „Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks.“ See, mida me tänapäeval kõigest sellest just jutlustamiseks peaksime, jääb ilmselt lahtiseks küsimuseks.
UT ajastu jumalateenistuste kohta on vähe allikaid. Roosimaa toob esile paralleele ja seoseid hellenistlike söömaaegadega, millele järgnes seltskondlik sümpoosion. Ta leiab: „Kristlaste puhul võib seda nimetada koduse jumalateenistuse sõnaliseks osaks.“25
Varakirik
Justinus Märtri kirjelduses („Apoloogia I“) jumalateenistusest Roomas 2. sajandil nimetatakse lugemiste, palvete ja euharistia seas ka jutlust. Seda kirjeldatakse kui sõnalist juhatamist ja manitsust järgida apostlite või teiste Pühakirja autorite head eeskuju.26 Jutlus eristus jumalateenistuse olemusliku osana selgesti katehheetilisest instruktsioonist. Kui varakiriku euharistias osalesid vaid usklikud (need, kes ei olnud veel ristitud, saadeti enne sakramendi pühitsemist välja), siis sõnaliturgiast võisid kõik osa saada.27
On raske öelda, mida jutlus varakirikus endast tegelikult kujutas, sest tollaseid jutlusi ei ole säilinud. Levitatud kirjalikud jutlused on pigem rohkem või vähem töödeldud autoriseeritud tekstid, mida toimetati vastavalt vajadustele.28 Ka homileetiliste retoorikajuhiste puhul pole kaugeltki kindel, kuivõrd neid tegelikkuses järgiti.
Säilinud on üksikud jutlused Rooma piiskopilt Hippolytuselt (u 170–236) ja Aleksandria Clemensilt (surn u 215). Esimene varakiriku teoloog, kellelt pärineb suurem hulk jutlusi (ligikaudu 200), oli Origenes (u 185–254).29 Nendes seletati Pühakirja salmide tähendust, manitseti ja julgustati kogudust.
Varakristlikus kirikus olid erinevad koolkonnad, mis mõjutasid Pühakirja käsitlemist.
Juba vanas kirikus hakkasid välja kujunema eksegeesi kaks põhisuunda: ühelt poolt lähtuti vahetult kirja pandud tekstist ning püüti selle mõtet ja otstarvet tabada sõnasõnalise tõlgenduse varal (Antiookia koolkond), teiselt poolt aga püüti teksti tõlgendada allegooriliselt, otsiti sõnastuse varjust mingit kõrgemat vaimset mõtet (Aleksandria koolkond, eriti Origenes).30
Aleksandria koolkonna homileetikas rõhutati, et kristliku liikumise edu tõestab selle õigsust (apologeetiline aspekt). Ilmutus on Pühakirja ära peidetud ja on tavalise inimese mõistusele kättesaamatu. Tarvis on näha sümboleid, mis tuleb lahti kodeerida, kasutades parimaid kättesaadavaid vahendeid (Origenese eeskujuks olid stoikud, Philon jt ning sobilikeks vahenditeks filosoofia, aritmeetika oma numbritele omistatud jumaliku tähendusega, etümoloogia jne). Kõige olulisemad hermeneutilised võtted olid allegooria ja tüpoloogia.31
Konstantiinliku pöördega32 toimus oluline nihe ka kristlikus jutluses. Kui varem iseloomustas seda rohkem või vähem apologeetiline funktsioon, siis nüüd kujunes esmaseks ülesandeks uute pöördunute hulkade õpetamine. Kreeka retoorika, millesse seni suhtuti halvustavalt, kasvatas oma autoriteeti. Kogudus elas jutlustele (mida võis ühel jumalateenistusel olla ka mitu) tihtipeale elavalt kaasa.33 Tolle aja kuulsamad jutlustajad olid Nyssa Gregorius (u 330–395), Nazianzose Gregorius (329–389), Efraim Süürlane (u 306–373), keda hüüti Püha Vaimu kandleks, ja kindlasti Johannes Chrysostomos (Johannes Kuldsuu, u 347–407). Silmapaistvate retooriliste oskustega jutlustajate esilekerkimine tekitas huvi ka haritud ühiskonnakihtides. Üheks edasiminekuks oli ka jutluse pidamise õiguse kitsenemine piiskoppidele.34 Alles Vaisoni teine kontsiil kiitis
