istukile,” lausus ta vaikselt. „Ärka päris üles. Hinga aegamööda. Teen sulle teed … või igatahes mingit sooja jooki.”
Rogeril ei jätkunud õhku, et vastu vaielda. Üle kaela jooksev arm pitsitas kõri nagu pihtidega. Sõrmenukkides oli esimene valu järele andnud; nüüd hakkasid need südamelöökidega ühes rütmis tuikama – tore, just seda tal vaja oligi. Ta tõrjus unenäo, luudes kajava trummirütmi endast väevõimuga eemale ning avastas, et hingamine muutub seejuures pikkamisi vabamaks. Selleks ajaks kui Brianna tõi talle kruusitäie vastikult lõhnavatele taimedele valatud kuuma vett, hingas ta juba vaat et normaalselt.
Joogi, mis see ka poleks olnud, lükkas Roger tagasi ning tahtmata lasta tõmmisel raisku minna, loputas Bree sellega tema äestatud sõrmenukke.
„Kas tahad rääkida, mida sa unes nägid?” Briannal kippusid silmad kinni vajuma, ta tahtnuks magada, ent oli ikkagi valmis kuulama.
Roger kõhkles viivu, kuid tajus unenägu ikka veel enda taga liikumatus öises õhus varitsemas; heites nüüd pimeduses vaikselt pikali, laseks ta sellel uuesti ligi hiilida. Ning Bree oskab ehk seletada, mida see talle öelda tahtis.
„Uni oli segane, aga puudutas seda võitlust … kui käisime Claire’i tagasi toomas. Too mees … kelle ma tapsin …” See sõna jäi talle kurku kinni nagu okas, aga Roger pressis selle välja. „Ma lõin tal pealuu lõhki ning kui ta maha kukkus, nägin uuesti tema nägu. Ja korraga andsin endale aru, et olen teda ka varem näinud; ma … ma tundsin teda.”
Rogeri häälest võis aimata selle tõdemuse õudust ning Brianna rasked ripsmed kerkisid ja pilk oli ühtäkki valvas.
„Kas mäletad toda väikest vastikut vargapüüdjat, kelle nimi oli HarleyBoble? Me kohtusime temaga ainult ühe korra, Mount Heliconi kärajatel.”
„Mäletan küll. Tema? Oled sa kindel? Ütlesid ju, et oli pime ja ümberringi valitses pöörane tohuvabohu.”
„Kindel. Lüües ei teadnud ma veel, kes ta on, nägu nägin alles siis, kui ta kukkus – rohi põles, tundsin ta selgesti ära –, ja unenäos ilmus ta mulle uuesti; kui ärkasin, oli tema nimi mul meeles.” Roger painutas aeglaselt kätt ja krimpsutas nägu. „Tappa inimene, keda tunned, on millegipärast palju hirmsam.” Ja isegi teadmine, et oled tapnud võhivõõra, valmistanuks suurt piina. See sundis teda mõtlema endast kui niisugusest inimesest, kes on võimeline tapma.
„Noh, sel ajal sa teda ju ei tundnud,” osutas Brianna. „Või õigemini ei tundnud teda ära.”
„See on tõsi.” Oligi, aga kergendust see teadmine ei pakkunud. Söed olid ööseks tuha alla maetud ja tuba oli jahe; Roger märkas naise paljastel käsivartel kananahka, kuldsed karvakesed olid püsti tõusnud. „Sul on külm, heidame tagasi voodisse.”
Ase polnud veel päris jahtunud ning oli ütlemata mõnus tunda Breed enda selja taga kerra tõmbumas, nii et naise keha soojus peletas Rogerist luuni tunginud jaheduse. Käsi tuikas ikka veel, aga valu oli kahanenud tühipaljaks pakitsuseks. Brianna võttis tal kõvasti ümbert kinni, lõtv rusikas tema lõua all. Roger painutas pea alla, et suudelda naise sõrmenukke, tundis kaelal sooja hingeõhku ning kummalisel kombel meenus talle vilksamisi unenäoelukas.
„Bree … ma päriselt tahtsin ta tappa.”
„Tean,” vastas naine tasa ja võttis tal veel kõvemini ümbert kinni, justkui hoides teda kukkumast.
59
Konna kosjad
Lord John Greylt
Mount Josiah’ istandusest
Armas sõber
Kirjutan sulle mõningases ärevuses.
Kindlasti mäletad veel härra Josiah Quincyt. Ma poleks saatnud teda soovituskirjaga sinu juurde, kui oleksin teadnud, mis tagajärjed sellel on. Olen nimelt kindel, et just tema tegevuse tõttu on sinu nime hakatud seostama Põhja-Carolina niinimetatud korrespondentskomiteega. Üks sõber, kes teab, et tunnen sind, näitas mulle eile läkitust, mis pärines väidetavasti nimetatud komiteelt ning sisaldas eeldatavate saajate nimekirja. Nende seas oli ka sinu nimi ning näha sind säärases seltskonnas valmistas mulle nii suurt muret, et otsustasin kirjutada kohe ja anda sulle sellest teada.
Oleksin kõnealuse läkituse sedamaid ära põletanud, kui see poleks ilmselgelt olnud üks mitmest eksemplarist. Teised on ilmselt liikvel teistes kolooniates. Pead otsekohe midagi ette võtma, et katkestada avalikult sidemed seda laadi organisatsioonidega, ning kandma hoolt, et su nime edaspidi säärases kontekstis ei kasutataks.
Sest olgu sulle teada: postiteenistus ei ole usaldusväärne. Olen saanud mitu ametlikku dokumenti – neist mõni koguni kuningliku pitseriga –, mis ei kanna üksnes silmanähtavaid avamise märke, vaid mõnel puhul koguni avajate ja läbilugejate häbenematuid initsiaale või allkirju. On võimatu öelda, kas säärase nuhkimisega tegelevad viigid või toorid – igatahes laseb koguni kuberner Martin ise nüüd kuuldavasti saata oma posti New Yorgis elavale vennale, et see toimetataks talle kätte eraviisiliselt käskjalaga – üks neist einestas hiljaaegu minu pool –, sest ei saa Põhja-Carolina postiteenistuses kindel olla.
Mul jääb üle üksnes loota, et ükski sinu nime sisaldav inkrimineeriv dokument ei jõua inimesteni, kelle võimuses on arreteerida ja karistada neid, kes levitavad sääraseid mässulisi üleskutseid. Palun siiralt vabandust, kui seadsin härra Quincyt tutvustades sind kuidagi ohtu või ebamugavasse olukorda, ning luban teha kõik, mis seisab minu võimuses, et tekkinud olukorda parandada.
Esialgu annan sinu teenistusse härra Higginsi, juhuks kui sul on vaja turvaliselt kätte toimetada ükskõik missuguseid dokumente – mitte üksnes minule adresseeritud kirju. Härra Higgins on täiesti usaldusväärne ning saadan ta korrapäraselt sinu juurde, kui peaksid teda vajama.
Loodan endiselt, et üldist olukorda annab veel heastada. Usun, et enamik tulipäiseid mässuõhutajaid ei oska arvatagi, mida kujutab endast sõda; nad pelgavad sellega kaasnevaid õudusi ja raskusi ega söanda valada verd, veel vähem ohverdada oma elu võimudega tekkinud väikese lahkarvamuse pärast.
Londonis ollakse praegu seda meelt, et kogu lugu piirdub „paari veriseks löödud ninaga”, nagu ütleb lord Norton, ning tahan uskuda, et nõnda see ongi.
Sellel uudisel on ka isiklik aspekt: mu poeg William lunastas endale leitnandi auastme ning liitub peaaegu kohe oma rügemendiga. Olen tema üle mõistagi uhke, ent ometi … teades, kui raske ja ohtlik on sõdurielu, rõõmustanuksin, kui ta oleks valinud teistsuguse tee: pühendunud oma arvukatele maavaldustele või maahärra elu liiga vagaseks pidades suundunud ehk poliitikasse või ärisse, sest tal on loomupärane anne kõike endale kuuluvat suurendada, mistap ta võiks vabalt säärastes valdkondades edasi jõuda.
Kõik temale kuuluv on mõistagi minu kontrolli all, kuni William täisikka jõuab. Teda takistada ma siiski ei saanud, selleks oli tema soov liiga tungiv … ja mäletasin liiga eredalt, missugune olin temavanuselt ma ise ning kui suur oli mu soov astuda väeteenistusse. Jääb üle loota, et ta sõjaväest kiiresti tüdib ja siirdub teisele elualale. Sealjuures pean tunnistama, et sõdurielul ei puudu ka head küljed, nii karmid kui need mõnikord ka poleks.
Ent nüüd pisut rahumeelsemal teemal.
Iseendalegi ootamatult olen leidnud end taas diplomaadiametist. Kiirustan lisama, et ma ei esinda küll Tema Majesteeti, vaid hoopis
